-
Jacques Tati lõpetamata jäänud 66-leheküljeline käsikiri (mis on pigem lühikonspekt kavandatud stseenidest kui tegelik stsenaarium) kandis nime „Film Tati No. 4”. Jacques Tati oli selle kirja pannud pärast komöödiat „Minu onu” saatnud edu. Tegemist on nukravõitu südamliku looga tagasihoidlike võimetega mustkunstnikust, kes tuuritab mööda Ida-Euroopa allakäinud muusikasaale ning võtab oma hoole alla vaesunud noore naise. Aastakümneid ootas tippkoomiku filmitegijast tütar Sophie Taticheff (1946–2001), millal avaneb võimalus…
-
Filmi aluseks on ühe noore naise märkmed, kus ta täpselt ja midagi varjamata kirjeldab enda ning paljude kaaslaste elu 1945. aasta mais ja juunis, lõputuid vägistamisi, alandusi, viletsust, nälga, häda purustatud Berliinis. Anonyma, anonüümseks jääda soovinud naise mälestusteraamat ilmus esmakordselt 1954. aastal USAs inglise keeles. See tõlgiti mitmesse Euroopa keelde, aga tagasi emakeelde jõudis alles 1959. aastal, kui saksakeelse raamatu andis välja üks väike Šveitsi kirjastus.…
-
Viimastel nädalatel on ekraanile paisatud vähemalt 13 (!) uut lühimängufilmi ja tegijad ühe erandiga (Toomik) on kõik noored. Eks tibusid loetakse ikka sügisel, kaua munetud (ka väikese raha eest ja suisa ilma eelarveta) kaunikesed tuleb hindajate silme ette tuua. Jäme ots on Balti filmi- ja meediakooli (BFM) rahva käes, aga koos filmitudengitega arenevad ka nende eakaaslaste väikestuudiod, nende tootmisja levikultuur.
Stuudio Nafta organiseeris kino Artise ekraanile kolme…
-
Barbie’ välimusega rikka ärimehe koduperenaisest abikaasa Miina (Mari Abel) lugu viib tagasi eelkõige 1960.–1970. aastate Ameerika Ühendriikidesse, kui just haritud kindlustatud keskklassi oma kodu nelja seina vahele suletud (just seda väljendit kasutab ka Miina, kui ta püüab oma mehele selgeks teha, et temalgi on vaja oma elu, eneseteostust) koduperenaiste enesetappude arv oli üks suuremaid. See hirmutav statistika viis feminismi teise laine võimsa esilekerkimiseni. Samasugune olukord nagu Miina…
-
Muidugi, humanitaarias terminite sisu ja maht liigub ja muutub, pealegi ei ole need üldsegi kohustuslikud, las igaüks ütleb, kuidas tahab. Ent mina olen püüdnud ikka videol ja filmil vahet teha. Olen videot pidanud maaliks või – pehmendan siis väidet – millekski maalisarnaseks. Maailma vist kõige rohkem mõistnud Georg Wilhelm Friedrich Hegel on öelnud draamakunsti lahates, et maal ei kehastu kunagi tegevusena, ent ainult tegevuse tulemusel tekivad…
-
2.
Kui vaadata kaheksa lühifilmi teemat, siis valdavalt on keskendutud oma kaasaegsete, enamasti linnanoorte eluprobleemidele ja nende rohkem või vähem realistlikule kujutamisele. Kes on vürtsitanud praeguse inimese eluolu groteskiga, kes mitte. Kangelasteks kipuvad sattuma eluheidikud või eluveidrikud, kõrvaleheidetud või kõrvalejäänud, inimesed kas tahtmatus ja/või tahtlikus sisepaguluses: kahestunud koolikiusatu („Üksi kaks”), sandrajõgevalik performance-bitch („Viimane vale”), oma kohta otsiv ja selle kaotanud puberteet („Järjekordne nädalavahetus”), hädine kontorirott („Jope”), melanhoolne…
-
Akvaarium
Kõigepealt tuleb öelda, et siinses kirjatöös saab välja toodud ka filmi lõpp. „Akvaariumi” kujundiruum toimib olulisel määral transformatsiooni kaudu ning see lisab filmi alguse ja lõpu seotusele oma kihi.
Algatuseks tahan välja tuua aga selle, kuidas moodustub keskkond Mia ümber ja kuidas määratakse rütm: juba filmi alguses luuakse tingimused, mis konstitueerivad ka terviku. Filmi alguses näeme Miat keset arveteklaarimist. Tüdruk jookseb vihasena ringi, helistab, et suhteid…
-
Anri Rulkov (1972–2008) on Eesti filmiloo – ja ma vist ei eksi, kui seda ütlen – esimene noorelt surnud režissöör, kelle tööd moodustavad selgelt isikupärase terviku. Kui otsida Rulkovile võrdlust kirjandusest, siis võiks see olla Jaan Oks (1884–1918), kelle kasinat ja isepärast loomingut on samuti raske eesti kirjanduse üldisesse voolu sobitada. Rulkovi lühifilmides „on kokku võetud kogu see essents, millesse ja millest hargnevad mõned omapärast nägemisoskust…
-
Alljärgnevad read koondusid kuidagi iseenesest lennukite ja lendamise ümber. Tõsi – ilma tõsise uurimistööta neid lugusid vaevalt filmiesildiseks saaks vormistada. Esimesena meenub mulle väljakirjutus arhiivist soomepoiste („Jätkusõja viimased sõdurid”, 2002) filmi tegemise aegadest. Täitsa võimalik, et soome filmimehed on seda seika juba uurinud, aga siiski: ühe Helsingisse jäänud soomepoisi, Meremaa nimeks, annavad soomlased 1947. aastal Nõukogude Liidule välja ja pärast lühikest peibutusaega siin Tallinnas muidugi arreteeritakse…
-
Vahepeal möödunud aastate jooksul sai Peeter Brambat arhitektide lühiportreefilmidega kätt proovida. Toomas Reinu filmi venimisest on ka kasu olnud, sest nii on leidnud seal koha kaheksa hoonet arhitekti hilisemast loomingust. 2005. aastal Laulasmaa lasteaedpõhikooli projekteerides tekkis tal vajadus koostööpartneri järele ning ta pöördus ühe oma õpilase, Toivo Tammiku poole. Eks seda tutvust olid soojas hoidnud ka koosistumised Kuku klubis. Toivo Tammik oli kuulnud Toomas Reinu jõudeheietusi, need…
