-
Oleme ka Viru keskuses näinud moeetendusi. Fuajeedes ja trepikodades isegi kunsti. Galeriigi töötas mõnda aega. Moe kui visuaalkunsti ja äri piiriala nähtuse puhul on ostukeskus mõistetav, see peab trenditundlikele ostjatele mõjuma. Iseasi on traditsiooniliselt intellektuaalse, turukauge kunstiga. Isegi kirjandus on ostjatele lähemale tulnud, moekalt, nagu mujal maailmas: raamatuesitlusi ja dispuute korraldatakse Apollo ostukeskuses või Rahva Raamatus. Ratsionaalseks põhjenduseks taas lugejate, tegelikult tarbijate, ostjate positiivne hõlvamine, nendega…
-
Kui võtta analoogiks ühe teise selle hooaja telesari, võiks „Jüri Üdi klubi” kujuneda kultuurilise sidususe ministeeriumiks. Eesti telekanalites pole ju ammu enam ühtegi sisulist kultuurisaadet. „OP!” on ainult ETV kultuuriuudiste ja AK kultuuriuudiste mõttetuma ja laialivalguvama teksti ja staatilisema pildiga ripats. Lihtsalt keegi räägib pikalt ja tüütult, kui hea asja ta valmis sai, ja mõni tema sõber kiidab, et on ikka hea asi küll. Ja nii…
-
Korraks meenus filmi vaadates Clint Eastwood, kes suudab oma töödes väga lihtsate vahenditega esile tuua inimeste sisepinge, mis on ühtlasi määratud aja kulgemisega. Kuidas voolab aeg siis, kui lootust enam ei paista; kuidas vaprus võib murduda, kui otsustusvõime ja valmisolek pannakse sunnitud ootusega proovile; kuidas püsitakse üksinduses. Boyle on keskendunud loole, väljapääsu otsimisele lootusetus olukorras, sellele, mis saab edasi, kui tegevusväli on pehmelt öeldes vägagi piiratud.…
-
Parim film
Parima Euroopa filmi tiitli vääriliseks on nomineeritud kuus filmi: „Variautor”, „Mesi”, „Liibanon”, „Jumalatest ja inimestest”, „Saladus nende silmades” ja „Soul Kitchen”. See on küllaltki kirev galerii. Meie kinodes on enne auhindade jagamist olnud võimalik näha viit filmi, vaid sakslaste komöödia „Soul Kitchen” on siin linastumata. See on kerge, hoogne ja lustlik komöödia, võib-olla isegi liiga pehmekoeline, et olla parim Euroopa film sel aastal. Veneetsia…
-
Selle omal ajal ka saksakeelses meedias tähelepanu äratanud juhtumi tõmbas uuesti avalikkuse ette sel aastal Saksamaal suurt tähelepanu ja seinast seina hinnaguid pälvinud majandusmees ning poliitik Thilo Sarrazin oma kõmulises raamatus „Deutschland schafft sich ab” („Saksamaa kaotab iseenda”; seda pealkirja on eesti keelde juba mitmel moel tõlgitud, jäägu lõplik valik raamatu tõlkija ja toimetaja teha). Sarrazin avas ühe ilusaid kleepse ja läikivat paberit täis kleebitud kasti,…
-
Mis siis loojaid erutab? Ilmselgelt sündmused laias maailmas ja kodumaine suhe nendega. Iraagi temaatikat näeb võistlusprogrammi kahes filmis: Mohamed Al-Daradji’i „Paabeli pojas” (Iraak, Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland, Palestiina ala, Araabia Ühendemiraadid, Egiptus 2009, 90 min) ja Aureliano Amadei „20 sigaretis” (Itaalia, 2010, 94 min). Esimene linateos on lugu poisist, kes läbib vanaema käekõrval 2003. aasta Iraagis ohtlikke vahemaid, et leida üles kaksteist aastat tagasi kaduma läinud isa.…
-
Aleksei Fedortšenko ei ole päris tundmatu nimi. Oma eelmise ja esimese mängufilmiga, mocumentary’ga „Esimesena kuul” (2005), jõudis ta juba Veneetsia festivalile ja pälvis lootuste Orizzonti auhinna. Dokumentaalfilme on ta rohkem teinud. Fedortšenko on sündinud Orenburgis, on pikalt Jekaterinburgis töötanud. Seal on sündinud ja oma filmiteed alustanud ka vene filmi üks suurkujusid Aleksei Balabanov. „Siisikesed” on mõistulugu, armastuse lugu, romanss või ehk pigem tõeline venesoomeugri blues. Film,…
-
Prantsuse kineasti Olivier Assayase ambitsioonikal kolmeosalisel eluloofilmil „Carlos” ei ole Frederick Forsythi menuromaaniga mingit seost. Carloseks kutsutakse kurikuulsat terroristi Ilich Ramírez Sánchezt, kes sooritas oma verisemad vägiteod 1970. aastail. Lisaks emakeelele valdas ta vabalt araabia, vene, inglise, saksa, itaalia ja prantsuse keelt. Nagu Caltroph võis temagi vajaduse korral väga resoluutselt ja julmalt tegutseda. Kui Carlos viimaks tabati, leiti tema pagasi hulgast Forsythi bestseller ning Carlos sai…
-
Saksa stsenaristi ja režissööri Chris Krausi jaoks on see väga isiklik film, kuna baseerub tema baltisakslasest vanatädi Oda Schaeferi mälestustel. Film jutustab Oda (Paula Beer) loo. 14aastane neiu saabub koos oma ema kirstuga Berliinist Polli, kummituslikku merre ehitatud lossi Balti rannikul. Seal elab Oda professorist isa (Edgar Selge), kes veedab aega peaasjalikult laboris, kus skalpeerib tapetud eestlasi koos reaalsusest muusika ja soreede abil maailmast põgeneva kasuemaga.…
-
Kui mängufilmid kubisevad antud teemade kujutamisel läbimängitud klišeedest ja seal on tihti panustatud lihtlabasele seksapiilsusele, siis animafilmis võib seksuaalsus olla intiimsem, kordumatum ja aistingulisem kui realistlikus mängufilmis. Slavoj Žižek on öelnud ühes oma intervjuus, et seksuaalkogemus nõuab alati kolme osapoolt – peale mehe ja naise veel ka fantaasiat. Kas võib siis väita, et see on müstifikatsioon, mis liidab inimese inimesega? Kui nii, siis on animafilmi formaat…
