-
Mõne filmi kohta öeldakse, et see on simmilik, mis viitab režissööri kordumatule käekirjale. Värvika isiksusena hõivab Simm seltskonda ilmudes kohe tähelepanu ja kõvahäälselt kõnevooru. Temaga on lõbus, ta on sümpaatne, ta ei vingu ega ole kuri. Sõbrad armastavad teda ja publik samuti. Sellisest mehest lihtsalt peab raamatu kirjutama.
Loodus tühja kohta teatavasti ei salli. Meie raamatulette täitvat elulugude buumi on hakanud täiendama ka eesti filmide ja filmirežissööride…
-
I
„Ohtlik sõit” on süžeelt õigupoolest üsna standardne põnevik, siiski pälvis Refn selle filmiga Cannes’is parima režissööri tiitli. Tõepoolest, „Ohtliku sõidu” puhul tuleb tunnustada vormistust, mõjuvalt väljapeetud intensiivsust. Pahaendeline õhustik, cool kangelane, terav action, vägivalla viimistlemine ja must huumor – kõik see on filmis olemas, ent lisaks on Refn kõik nõnda kokku kudunud, et toimuv mõjub veidi unenäolisena. Erilisest poeesiast „Ohtliku sõidu” puhul rääkida ei saa, küll…
-
„Ööbik” on vormi poolest klassikaline autobiograafia: inimene jutustab tagantjärele oma elust ning asjadest/sündmustest, mis võiksid ühiskonnale huvi pakkuda. Üleskirjutajaks on autori enda asemel ajakirjanik Alo Lõhmus, kelle töö tundub olevat korralik nagu toimetaja Inge Rajasaarelgi, kuigi seda on eemalt ja valmis teose järgi üpris raske hinnata. Ma ei tea ju täpselt, mis seisus oli must(audio?)käsikiri enne seda, kui Marani räägitut hakati raamatuks raiuma. Kotkauurija Tiit Randla…
-
Bosnia ja Hertsegoviina rahvusliku filmikunsti alguseks loetakse 1992. aastat, kui riigis toimus iseseisvusreferendum. Kuna seni eksisteeriti Jugoslaavia liitriigi osana, nimetati kõiki varasemaid Bosnia territooriumil vändatud ekraaniteoseid Jugoslaavia filmideks. Ometi tehti Bosnias juba 1920. aastail tummfilme. 1995. aastal ellu kutsutud Sarajevo filmifestival (SFF) on aastatega kujunenud üheks regiooni tähtsamaks, selle asutaja Mirsad Purivatra täidab tänaseni festivali peadirektori ülesandeid. Teiseks olulisemaks festivaliks on Bosnia ja Hertsegoviina filmide festival…
-
Lugeja huvides pean siin kohe andma nahkse üldhinnangu: Juhan Aare 46minutiline film on esimese 35 minuti jooksul enam-vähem korralikult ja omajagu hoolega tehtud terviklik tükk, seejärel vajub aga järsult lössi, isegi karjuvalt kreeni. Kompositsioon laguneb, ainese serveerimine hakkab punnituma Brüsselile pugemise suunas, pateetilises autoritekstis kuuldub hooti hüsteerilist nooti, kaamera ette on seatud täidiseks otsitud poliitpersoonid, kuuleb propagandistlikku ülekorrutamist. Justkui oleks autor mingist hoost kantuna lõpuks oma…
-
On hea, kui vanameistritelt linastub filme, mille mõistmiseks ei pea tutvuma guru kogu senise loometööga, on hea, kui tehakse niisuguseid filme, millesse ei lülitada kümneid tsitaate ja vihjeid teiste autorite töödele. On hea, kui kinodesse jõuab uus kunstfilm, mis on selge ja arusaadav ega muutu koormavaks isegi siis, kui ekraanikangelane, keda portreteeritakse, on püstihull keerulise elusaatusega õnnetu hing, kes hoiab kramplikult kinni oma lämmatavast minevikust. Tegu…
-
Sarja jaoks kogutud ilmselt üsna mahukas materjal on äärmiselt hästi monteeritud. Säravatest kildudest saab kokku särav mosaiik. Iga saade on tervik, küllap ka sari kokkuvõttes. Vaataja poetab pisara, kuuldes vana naise pihtimust: ta palus haiglast tulles liftis, et abikaasa teda kallistaks, viimane aga keeldus. Ja rõõmustab, saades teada, et Raplas elavad ainult heterod. Mõni lugu, näiteks mälestus MTJi juhatajast ja tema kahest geipojast tekitab erinevaid emotsioone.…
-
Martini mainimine toob meid teise suure etteheite juurde. Öeldakse, et see film pole raasugi naljakas. Ja kui hinnata filme sama mõõdupuuga, mille kohaselt „Ameerika tükki” („American Pie”) peetakse publikunaerutamise etaloniks, siis pole „Larry Crowne’iga” tõesti mitte midagi peale hakata. Ei saa muidugi mainimata jätta, et sellisel juhul pole enamiku sellesse žanrisse kuuluvate teostega midagi teha. Buster Keatoni, Harold Lloydi, sellesama Steve Martini või ka juba mainitud…
-
Kuid liikugem siiski tagant ettepoole. Eriauhind anti filmile „Rõõmu sõber” (Kanada, režissöör Krista Spence). Algklassiõpilaste tehtud lühifilm, kus otsitakse sõpra, oli sedavõrd lustlik ja mänguline, et olnuks patt lasta sel professionaalide teerulli alla jääda. Äramärkimist vääris teos igal juhul. Õpilaste kategooria teise koha omanikuks sai Eesti Lääneühingu (Western Estonian Society) Kanada režissööri Mihkel Küti film, kus juttu eesti tudengite oskusest ja tahtest ajaloolise järjepidevuse hoidmisel. Esimese koha…
-
Muidugi pole aja peatumise tunne fotoga kohtumisel põhjendamatu väljamõeldis. Aga liiguks paar sammu tagasi. Jälle kord on põhjust osutada Jüri Alliku ja Endel Tulvingu kronesteesia hüpoteesile. Pidev osutamisvajadus tuleb sellest, et see inimliigi maailmatajumise iseärasust kirjeldav kontseptsioon võiks olla igale inimesele ükskõik millises kultuuris selgem kui A ja B (või millise krõnksuga iganes nende tähestik algab). Aga ma leian haruharva kellegi, kes „justkui midagi oleks kuulnud”.
Väga…
