XXX muusikamess ja esitlusfestival WOMEX (World Music Expo) 23. – 27. X Manchesteris.

Ühendkuningriigi muusikalinnas Manchesteris 30. aastapäeva tähistanud muusikamess WOMEX toob kokku pärimus- ja maailmamuusika (täpsemas tõlkes küll „ülemaailmse muusika“, kuna „maailmamuusika“ on ingliskeelses keeleruumis omandanud negatiivse varjundi paralleelide tõttu omastamisega) vallas tegutsevad artistid, mänedžerid, ajakirjanikud, festivalikorraldajad, plaadi­firmade esindajad jne üle kogu maailma.

Põhiline WOMEXil on selles ülemaailmse muusika professionaalide meres võrgustumine ning kirev showcase’ide ehk esitluskontsertide programm, kuhu sel aastal kuulus ka Eesti-Rootsi akordionist Tuulikki Bartosik: teise messipäeva öösel astus ta üles oma võluvalt minimalistliku ja põhjamaiselt karge kontserdiga, kus ta põimis akordionihelisid innovaatilise elektroakustikaga, mida aitasid tervikuks siduda audiovisuaalsed lahendused. Iga-aastane WOMEX pakub ka konverentsiprogrammi, kus on oluliste teemade kaupa võrgustumisvõimalused ja arutelud. Konverentsil lisas kolmanda messipäeva vestlusringile „Securing the Future of Folk“ ehk „Folkmuusika tulevikku kindlustades“ oma värske vaatenurga elektroonilise muusika artist ja helilooja Maarja Nuut.

WOMEXi vilgas messiala paiknes XIX sajandil ehitatud Manchester Centrali imposantses raudteejaamas, kus alates 1986. aastast tegutseb konverentsi- ja ürituskeskus. Peale sealse kontserdisaali toimusid esitluskontserdid muljetavaldavas kultuurivabrikus Aviva Studios, mida nimetatakse ka Factory Internationali koduks. Põnev kontserdipaik oli ka kabelist ümber ehitatud Albert Hall, õhtused klubikohtumised peeti aga Manchesteri klubis O2 Ritz.

2019. aastal Tamperes peetud WOMEXist saadik on Eesti, Läti ja Leedu stend olnud kõrvuti ning nii ka sel aastal. See lõi taas tunde, et Baltimaad hoiavad kokku. Mulle on see eriti tähtis, kuna olen ise (muuseas kaks aastat tagasi Lissaboni WOMEXil sündinud) pan-Balti ansambli The Baltic Sisters liige. Juba teist aastat tegime ansambliga WOMEXil ka n-ö Balti spaad: panime kuulaja endi keskele istuma ja laulsime tema ümber ringis leedu sutartinė’t, mis mõjus keset messimöllu inimestele tõelise puhkuse, aga ka siiraste emotsioonide vallandajana. Eesti delegatsiooni liikmena olen tänulik Music Estoniale ja Viljandi pärimusmuusika keskusele: tänu nende ennastsalgavale tööle on mul olnud võimalik juba kolmel korral WOMEXil osaleda.

WOMEXi avamine „Together in Music; We Welcome the World“ ehk „Koos muusikas. Me tervitame maailma“ toimus Bridgewater Hallis. Ava­tseremoonia oli lavastuslikult ja sisult kaunis tervik, mida konfereeris vaimukalt ja hoogsalt kohalik DJ Paulette, pakkudes kaasaegse tantsu ja illustreerivate videotega kombineerituna hea ülevaate Ühendkuningriigi folgiskeenest (Agbeko, Dirty Freud, Heather Ferrier, Vulva Voce).

Viimastel aastatel on WOMEXi konverentsil linastunud ka mitmesugused muusikafilmid ja nende üle on arutelusid peetud. Minu meelest oli teise WOMEXi päeva superstaar live-videokunstnik Vincent Moon, kellega mul oli au sel suvel Viljandi pärimusmuusika festivalil kohtuda, kui ta minu kaht ansamblit filmis. WOMEXil oli temaga jutuajamine teemal „From Rock to Rituals“ ehk „Rokist rituaalideni“. Mooni maailma eri paigust pärit filmid väärivad tähelepanu: osalusvaatlejana annab ta nõtke kaameratöö ja peene tunnetusega edasi eri muusikatraditsioonide ehedust, intiimsust ja sügavust.

Teise päeva totaalse paugu pani Süüria-Prantsusmaa ansambel Sarab (arab ’miraaž’), kes seob oma loomingus kokku araabia muusika, džässi ja psühhedeelse roki. Lavalt tulev toores jõud vaheldus süüria-prantsuse luule vaikse aegruumiga, viies endaga kaasa ja liigutades olemise kõige sügavamaid kihte. Imetlusväärne oli klahvimängija Thibault Gomeze meisterlikkus ühtviisi nii Moogil kui ka klaveril, lauljanna Climène Zarkani autentsus ja siirus, kitarrist Baptiste Ferrandisi gruuv ja energia, kogu ansambli ühesrokkimisest rääkimata.

Kolmanda festivalipäeva elamus oli Gruusia naiste vokaalgrupp Pankisi Ensemble. Kontserdi esimeses pooles esitas ansambel tõeliselt kauneid tše­tšeeni vaimulikke, peamiselt a cappella laule. Kontserdi teise poole pillisaate ja vägevate vokaalidega gruusia rahvalaulud olid samuti liigutavad.

Õhtul andis kontserdi Kuveidist ja Araabia Ühendemiraatidest pärit džässi­hõnguline koosseis Ghazi & Boom.Diwan X Arturo O’Farrill, kus tegid kaasa fantastiline autentne trummisektsioon, nauditava klaverimänguga Arturo O’Farril ning koosluse rajanud rakendusetnomusikoloog, muusika­õppejõud, helilooja ja džässmuusik Ghazi ­Al-Mulaifi oma võluva ning sügava kitarrimängu ja lauluga.

Äärmiselt filigraanne ja maitsekas oli ka Iraani-Palestiina-Prantsusmaa juurtega Ensemble Chakâm, mis ühendab qanun’i, hääle, viola da gamba ja tar’i kõlad ning esitab pärsia ja araabia muusikat barokkrepertuaariga. Nende muusikas peegeldub selgelt igatsus maade järele, kust on tulnud liiga vara lahkuda – mõningane juurtetus ja mälestused kohtadest, mis kaovad kõikjalt, kuid mitte muusikast.

Messi neljanda päeva esitluskontserdid avas Ukraina-Saksamaa laulja, helilooja ja elektroonilise heli meister Ganna, kes mängleva kergusega haldas oma tehnika tulevärki ja tantsis, kasutades luupidena iseenda häält ja eri kihtidena ukraina pärimust.

Vokaalselt üllatas mind kuuendat põlve iiri viiuldaja Clare Sands, kes mängis kontserdil vioolat, kitarri ja löökpille. Ta astus üles koos iiri torupilli mängiva Conor Malloniga. Oma tugeva ja pehmelt enda sisse mähkiva vokaaliga laulab Clare Sands vastupidavusest, solidaarsusest, ühtekuuluvusest ja naiste jõust.

Järgmine, täiesti üllatav kooslus oli Justin Adams & Mauro Durante: Justin Adams Ühendkuningriigist kitarril, häälel ja löökpillidel ning Mauro Durante Itaaliast viiulil, raamtrummidel ja häälel. Nad on väga erineva muusikataustaga, ent kuna nad jätsid teineteise virtuoossusele ja isiksusele ruumi, oli tulemus vaimustav – kahekesi täideti terve saal eri emotsioonidega.

Edasi pani mu meeli avama Somaalia laulja Sahra Halgan, kelle laulutehnika oli hoopis midagi muud, kui see, millega mina seni harjunud olen – selles on võrreldamatult palju rohkem vibraatot. Halgan saavutas riikliku tunnustuse 1980ndatel Barre režiimi kukutamise võitluse ajal rindeõena, kui ta laulis ka haavatute lohutamiseks, pälvides hüüdnime Halgan (somaali ’võitleja’).

Üks minu selleaastase WOMEXi tipp­elamusi oli suisa kultuslik Jona­than Ferr Brasiiliast. Tal on palju tiitleid: pianist, helilooja, filmitegija, moeikoon ja pühendunud teadvuse tõstja. Ferr on Brasiilia linnadžässi pioneer, kes ületab ühiskondlikke ja muusikalisi piire, segab hiphopi, R&B, candomblé rituaali, afrofuturismi ja ajatu universaalsuse elemente. Eriti põnev kompositsioon oli tema kontserdil kõlanud John Coltrane’i „A Love Supreme“, mis läks sujuvalt üle brasiilia helilooja Sérgio Mendese looks „Mais que Nada“. Selle ajaks oli enamik enne toolidel istunud kuulajaid Ferri õhutusel lava ees tantsimas. Kui pärast kontserti teda suurepärase elamuse eest tänasin, siis ütles ta, et ka talle oli see kontsert väga spirituaalne ning et peab Coltrane’i ja Mendest ühtviisi oluliseks. Kontserdil leidis aset ka kostüümivahetus ning tõelise superstaarina tuli Ferr viimase loo ajal ka publiku sekka kõndima. Tema ebamaise kõlaga hääl ja metsik klaverimäng jäävad mind saatma veel pikaks ajaks.

Tänavune WOMEXi auhind anti pidulikult Brasiilia heliloojale ja multiinstrumentalistile Hermeto Pascoalile, kes on selle jäägitult välja teeninud, olles mõjutanud ja inspireerinud brasiilia muusikuid juba aastakümneid. Vanameister ei saanud kahjuks ise tervislikel põhjustel tulla auhinda vastu võtma, küll aga oli ta salvestanud südamliku video ja Pascoali auhinna võttis vastu tema ansambel, millele ta on pannud nime The Mother­ship. Nii tõmmatigi WOMEXil käima järjekordne, selleks korraks viimane brasiilia pidu. Pascoal nimetab enda viljeldavat muusikat universaalseks muusikaks, „sest asjad tulevad universumist ja lähevad universumisse“. „Minu pea on universaalne,“ ütleb ta. „Ma ei sündinud ainult klassikat või džässi esitama. Kes kõnnib mööda etteantud rada, on rong!“