Kui istun aprillis 2025 siin järve ääres ja vaatan naabermaja räästa all viisnurka ja selle sees kuusnurka, siis mõistan, et niisugune see elu enamasti ongi: rahulik ja turvaline, kuid alati konflikti võimalust sisaldav. Sama enesestmõistetavalt läbib Toomas Kiho luulet mitte iroonia entsüklopeedilise rumaluse (kuigi tema teadmispagasi juures poleks see kohatu ega üllatav), vaid põlgus mammona kummardajate, visioonita ja südametunnistuseta persoonide suhtes. Eriti kibedaks muudab tema suhtumise see, et säärase küünilisusega torkavad silma n-ö rahva juhid. Rumalus on „Pundinuiadest“ otsida nii suurt ja kõrget luulet à la Marie Under või Heiti Talvik või Jaan Kaplinski. Julgelt ja selgelt läheb Toomas Kiho hoopis teist rada ning jagab luulevormis teraseid ja teravaid tähelepanekuid meid ümbritsevate olude kohta. Tema luuletused on emotsionaalsed seisukohavõtud, vahel isegi lühiesseed. Üliharva olen lugenud luuleraamatut, mille kõikide luuletuste autor tahaksin ise olla. Üldiselt pole Kiho pärikarvasiluja, vaid pilab seda väärivat ikka südamest.
Mis on tema luuletuste tugevus? Erinevalt paljudest luuletajatest räägib Kiho mitte niivõrd enesest, kuivõrd meid ümbitsevaist ja härivaist asjust. Ning mõjuvalt täpse irooniaga märgib ära suurimad mädapaised iibest ja loodushoiust kuni mammona kummardamiseni.
Sageli üteldakse, et luule (ja üldse loomingu) puhul peab publikut kõnetama üksnes kunstiline tulem ise ning mingit konteksti polevatki tarvis arvestada. Kiho luule on tõestuseks, et sellise üksnes oma naba urgitsemisega piirdumine ei pruugi vilja kanda. Eks ole ka teisi n-ö kontekstiluuletajaid, kuid Kiho „Pundinuiade“ puhul on võimatu vaadata mööda oludest ja keskkonnast, milles sealsed luuletused on sündinud.
Tõenäoselt eristub Kiho luule teiste eesti kaasaegsete omast ka seeläbi, et autor on hariduselt matemaatik ehk reaalalainimene. Seejuures luuletab ta vabal maal – kui näiteks matemaatiku haridusega Julius Ürt hakanuks luuletama Eesti Vabariigis, mitte igast võimalikust ja võimatust küljest ahistatud ENSVs, kirjutanuks ehk temagi rohkem või vähem samas võtmes. Igatahes ühis- ja keskkonna suhtes tundlikku närvi ning selle sõnastamise oskust jätkub mõlemal.
Enamasti avaldub Kiho iroonia ajalooliste ja kultuuriliste seoste ja/või analoogiate esile toomises. Küllalt tuleb ette ka meid ümbitsevate olude naeruväärsete suundumuste vägagi selget sedastamist, näiteks luuletustes „Ettepanekud riiklikku õppekavasse“ (lk 28) või „Nende suud on mulda täis“ (lk 68). Mitmes tekstis on õnnestunud kriitika vankri ette panna täheasendusest või -ärajätust tekkinud tähenduserisused.
Luuletuses „Kus sõda iial peetakse“ (lk 45) näen küll buršilaulude pilget, aga kuivõrd on EÜS oma vilistlase värsistusvõimeid kasutanud, pole avalik (kas 80 aasta pärast?). Kiho on osanud luuletada isegi võõrtööliste probleemist (mugavas kastmes, kuid probleemi eest kõrvale nihverdamata, vt „Kuri kevad“ lk 44). Oma sõnastuse on leidnud võõrvägede legaalne (!) Eestis viibimine („Kalla, kallis usa vägi“ lk 43). Kõigi luuletuste puhul mängib – nagu üteldud – kaasa kontekst ehk see, millistele konkreetsetele lauludele või luuletustele vihjatakse. Ning loomulikult see, et meri võib olla ka Meri („President ja meri“ lk 70-71).
Vähe on kitsaskohti, mida Toomas Kiho ei puudutaks. Pigem on ühes ja samas tekstis käsitletud erinevaid paisekohti (nagu eluski). Niimoodi puudutatakse samas luuletuses visioonitust ning võimu ja rahva kaugenemist (juba viidatud „President ja meri“). Aastaid tagasi avaldas Kiho ajakirjas Akadeemia mitmeid luuletusi, kus käsitles teravalt metsa(poliitikat). Loomulikult pole need luuletused ka nüüdsest raamatust kadunud („Nende suud on mulda täis“ lk 68, „Metsapuudega rahvas“ lk 64, „Südame kallal“ lk 83 jt). Need täidavad raamatus küll olulist, kuid igal juhul mitte ainumääravat rolli, sest autoril valutab hing veel paljude asjade pärast. Värskeima teksti olemust ja paatost kajastab juba pealkiri „Läbirääkimised“ – et mida kõik ärimees Trump tahab saada.
Eesti keele tuleviku pärast muretsemine on loomulik, kuid seda pole mõtet teha kaalutletud vingumisena. Seetõttu ongi Kiho kirjutanud oma vastavateemalise luuletuse vaid viierealisena (see on üks väheseid pealkirjatuid ja asub lk 107).
„Prima vista“ külaline Toomas Kiho esineb kolmapäeval, 7. mail kell 19 Tartu Kirjanduse Majas.
