Sarja „Meistrid laval“ kontsert „Artur Lemba – Eesti esiromantik“ 18. IX EMTA suures saalis. Triin Ruubel (viiul) ja Sten Lassmann (klaver). Kavas Artur Lemba muusika.

2025. aasta 24. septembril on Artur Lemba 140. sünniaastapäev. Üks aasta ja üks nädal enne tähtpäeva anti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis kontsert, mis pühendati Artur Lemba, Eesti esiromantiku loomingule. Kontserdiga avati EMTA kammermuusikasarja „Meistrid laval“ uus hooaeg, kus astuvad lavale akadeemia õppejõud ja külalised. Esimesel kontserdil olid laval õppejõud, ühtlasi suurepärased interpreedid Triin Ruubel (viiul) ja Sten Lassmann (klaver). Artur Lemba ei ole viiulile ja klaverile palju kirjutanud ning kontserdil kõlas kogu helilooja sellisele kooslusele kirjutatud (kättesaadav) looming. Mõnda kavas olnud teost polegi veel salvestatud (rääkimata laialdasest esitamisest), seepärast oli eriti tore, et EMTA suur saal oli muusikahuvilisi täis.

Kontsert algas hoogsalt: kuulda sai Artur Lemba viiulisonatiini nr 1 (1954), õigemini sonatiini (süit) viiulile ja klaverile. Eesti Muusika Infokeskuse andmetel on nimelt helilooja 1962. aastal kirjutanud ka viiulisonatiini nr 2, aga sellest pole kahjuks kättesaadavat käsikirja ega muud esitamist soosivat materjali. Lemba kolmeosaline sonatiin andis kohe võimaluse lavalist kahe­kõnet demonstreerida: mõlemad esinejad andsid teineteisele ruumi oma teemat esitleda, matmata seda saatefaktuuriga. Viiul sai särada nii kõrgete nootide kui ka energiliste keeltevahetustega, klaver hoogsate akordide ja maheda saatepartiiga seda toetada.

Õhtu teine helitöö, viiulisonaat nr 1 (1931) oli energiline, dramaatiline ja õrn. Teos on pühendatud viiuldaja Hugo Schütsile, Raadio Ringhäälingu orkestri ehk praeguse ERSO asutajaliikmele, kes oli ka helilooja abikaasa Sofia Lemba õpilane. Kui veel seoseid luua, siis tekkis laval tore mõtteline sild: Eesti esindusorkestri praegune kontsertmeister esitas oma eelkäijale kirjutatud teose. Triin Ruubel ja Sten Lassmann on viiuli­sonaadi Eesti muusika nädala raames ka salvestanud. Elavas ettekandes esitati see väga ilmekalt: tore oli jälgida muusikute nägusid, mis väljendasid koos samu emotsioone. Sonaadi esimeses osas mängis viiul klaveri teemat toetamaks kiireid käike ja topeltnoote, mida Triin Ruubel demonstreeris mängleva kergusega. Ka vaiksetes nootides säilis innukus ja energia – see oli väga ilus. Kolmas osa „Perpetuum mobile“ oli viiulil küll alapealkirjale vastavalt tihedalt kuueteistkümnendiknoote täis, aga kõlas siiski samuti kergelt ja kaasa­haaravalt. Sellise strihhiga teosed võivad lihtsasti kramplikuks muutuda ja siis sisemise elu kaotada, aga viiuldaja mängis kõike õhuliselt ja laia dünaamilise skaalaga, nii et klaveri erksad motiivid tõusid kiire faktuuri alt esile.

„Berceuse“ ehk „Hällilaul“ oli taas ilusa dialoogiga teos: viiuli õrnad pikad noodid saatsid klaveri unistavaid arpedžo­sid, Triin Ruubelile omane lai vibraato sobis teosesse suurepäraselt. „Masurka“ viiulile ja klaverile oli vastupidiselt eelmisele aga hoogne ja suursugune. See oli minu õhtu suurim avastus: nii tore teos ja polegi varem kõrva jäänud! Sten Lassmann jättis viiulile ruumi, ballisaali masurkaga tekitati saali väärikas, ent hubane õhkkond.

Enne Artur Lemba loomingul põhinevat viiuli-klaveri duo kontserti tekkis mitmel pool küsimus: kas „Armastuse poeemi“ ei tulegi? Kuna kavas teost ei olnud, tehti omad järeldused – perfektne lisalugu. Ka esinejad arvasid nii, aga kontserdi lisalugu kõlas pärast tavapärase teise poole lõpukummardust hoopis vaheajaeelse poole sujuva osana: interpreedid ei läinud isegi lavalt ära, vaid jätkasid kohe tuttava meloodiaga. Eesti esiromantiku tuntuimas teoses sai Triin Ruubel taas esitleda kaunist vibraatot ja õhulist mängu.

Õhtu ainsa soolopalana kõlas Sten Lassmanni esituses Artur Lemba klaveri­sonaat nr 2 (1953), mis lubas pianistil edastada nii laulvat kui ka dramaatilist emotsiooni. Heino Elleri klaverirepertuaarile pühendunud Lassmann mängis Elleri kaasaegse, aga temast väga erineva helikeelega Lemba loomingut kohati nii suure innuga, et oleks klaveritoolilt püsti tõusnud. Kaunid kiired arpedžod saatsid voolavat meloodiat, võimsad akordid panid publiku ahhetama. Klave­rile soolo­teosega sõna anda oli ilus mõte, sest viiuliga koos musitseerides on klaver paratamatult rohkem saatefunktsioonis. Ka Artur Lemba ise oli ju professionaalne pianist ning klaverile kirjutatud loomingut on tal palju. Klaveri­sonaat nr 2 oli seega mõnes mõttes ka väike austus­avaldus helilooja meelis­žanrile.

Kontserdi lõpetas viiulisonaat nr 2 (1947), mis on nii-öelda varjatud pärl: teosest ei ole ühtegi salvestust, ka noot on vaid käsikirjaline. I osa, allegro moderato, oli kontserdil kõlanud teostest ehk kõige huvitavama helikeelega: viiul uhas topeltnoote, klaver keerukaid akorde, teema lõpetas aga rahulik, esmapilgul täiesti etteaimamatute intervallidega helirea õrn käik viiuli kõrgematesse positsioonidesse. II osa, tema con variazioni viie variatsiooniga, vajas tähelepanelikku kuulamist: kaunist voolavast meloodiast sai enne kõlanud viiulisonaat nr 1st veelgi kiirema strihhiga helitöö. III osa, andante – allegro, nõudis taas suuri hüppeid nii viiuli- kui ka klaveripartiis – muusikud olid viimse noodini energiast laetud. Kõik kontserdil kõlanud Artur Lemba keerukad teosed lõppesid väga lihtsalt: lühikesed ja kiired või vastupidi pikad ja vaikusesse hajuvad noodid, mis andsid nagu muuseas märku, et tegelikult saab see teos nüüd läbi. Triin Ruubeli ja Sten Lassmanni sünergia oli terve kontserdi vältel väga hea, teineteist mõisteti igas ettejuhtuvas olukorras.

Eesti heliloojate autoriõhtud on väga tänuväärsed: kes siis veel oma heliloojate loomingut elus hoiab, kui mitte meie suurepärased muusikud. On hea meel, et õhtut sisustasid tuntud helilooja vähem tuntud teosed, sest huvitav helikeel ja ilusad meloodiad väärivad (taas)avastamist. Nüüd, kui kahe eriala õppejõud on Artur Lemba teostega tööd teinud, võtavad ehk nende õpilased kuuldud muusika ka oma kavva, et helilooja pärandit elus hoida ja laiemale kuulajaskonnale tutvustada. Järgmisel aastal on selleks ka igati põhjust!