Andreas Kübar, See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta. Toimetanud Maria Veske ja Anett Pillmann. Illustreerinud Luca Putz, kujundanud Ran-Re Reimann. Puänt, 2025. 400 lk.

Andreas Kübara nimi ei ole meie kirjandusväljal tundmatu, kuid vajab kindlasti veel tutvustamist. Kübar on noor kirjanik ja moedisainer. Ta on avaldanud lõputööna tekstipõhise moekollektsiooni ja pälvinud Värske Rõhu proosa aastapreemia. Tema novelli „Carmen Electra“ põhjal on valminud elektron.artis autori osalusel sama pealkirjaga lavastus, kus Kübar ka etendajana üles astus. Võib öelda, et Kübara kirjanduslik noorus on möödunud heasoovlike inimeste toetavas seltskonnas. Tema loomingut on avaldatud ja tunnustatud. Debüütromaan aga kinnitab, et nooruspõlvega on lõpp. Kübar tõstab hüvastijätuks kaabu toetavale Värske Rõhu toimetusele ja tervitab halastamatut kirjandusvälja, kus teda ootavad ees kibedad kriitikud või, mis veel hullem, täielik ükskõiksus.

Just noorusest ei saa Kübara romaani puhul kuidagi ümber. Noor kirjanik on Eestis erakordsem kui mõned kümnendid tagasi. Näiteks viimases Värske Rõhu debüüdiülevaates¹ imestab Lisanna Lajal, et alla 35aastaste ilukirjandusdebüüdid on aastatega kokku kuivanud ja 2024. aastast leiti tähelepanuväärseid debütante kõigest kuus. Ka mullusest debüüdiaastast tõusevad esile vaid mõned üksikud noored, näiteks Johanna Roos või esimest korda ajaloos alles kolmanda raamatuga debüteerinud Riste Sofie Käär. Nimesid leidub justkui veel, aga vähe ja pigem luules. Proosas paistab silma Heneliis Notton, kuid romaaniga seisab Kübar siiski üksinduses. Kas ka uhkes?

Raamatuesitluse pealt hinnates kindlasti. Kui ma mitu tundi pärast algust kohale jõudsin, oli üritus alles poole peal: toimuda jõudsid veel mälumäng, muusikaline üllatus ja muidu hoogne sotsialiseerumine. Autogramme jagus igasse suunda ning vilgas kultuurielu ümber trükisooja raamatu ei tundunud lõppevat. Pärast esitlust on aga vesi raamatu ümber jahenenud. Lugemisgrupid ei ole raamatut veel päriselt üles leidnud, Goodreadsis on seda hinnanud kümmekond inimest, ilmunud on üks arvustus ja üks napp lugemismulje. Maailm on korraks seisma jäänud. Kuidas nüüd Kübarale läheneda?

Andreas Kübara stiil tundub olevat hoolimata tema noorusest välja kujunenud. Kübar teab, kuidas talle meeldib kirjutada. Kõige esimesena märkab lugeja ilmselt huumorit, mis on tema tekstides olnud varem ja on ka nüüd ning kiigub uljalt vaimukuse ja killurebimise vahepeal. Huumorit kasutab Kübar nii meeleolu lisamiseks kui ka tõsiste teemade avamiseks, samuti näiteks kontrasti loomiseks. Kübaral ei ole probleem iroonia paariks leheküljeks hüljata ning kasutada siiramaid, vahel isegi paatoslikumaid võtteid. Siiski on just koomilisus tema teksti mootoriõli ja seda kulub päris palju. Isegi kui kõik sõnamängud või päevakajalised viited pole võrdväärselt õnnestunud, lisavad need kahtlemata hoogu. Kui aga enamasti käib naljatlev stiil kokku loo selgusega, siis „Selles ilusas ..“ pole see tingimata taotlus: Kübar kaldub jutustajana lobisema, mistõttu jääb lugeja otsustada, mis on tekstis oluline ja mis mitte. Hoolimata sellest, et peadpööritavaid sündmusi on vähe, on tempo hoogne. Lugejale söödetakse väikeste ampsudena peamine motiiv, tutvustatakse värvikaid tegelasi ja lisatakse tähele­panekuid ühiskonna kohta.

Ometi tiksub kuklas kogu aeg küsimus. Millest Kübar tegelikult räägib? Fragmentidest ja etüüdidest koosnev romaan moodustab küll terviku, kuid seejuures on üsna palju jäetud lugeja hooleks. Üks tänaval kohatud harrastuslugeja nimetas romaani kõige pesuehtsamaks eskapismiks. Nii võib olla küll, kuid usun, et lukuauguks kujundatud pealkirjaga raamat kutsub sellele siiski lähenema kui mõistatusele.

Missuguseid vihjeid on siis autor lugejale jätnud? Saame teada, et noor Lea on aasta tagasi segasel ööl meie seast lahkunud. Tema kallim noor Suraj on seejärel langenud niivõrd äärmuslikku šokki, et on kaotanud kontakti reaalsusega ning veetnud viimase aasta psühhiaatriakliinikus. Seda tragöödiat püüavad lahti harutada noore Suraj isa doktor Suraj, doktori peas elav arhivaar Veronique, noore Suraj kaaspatsiendid Ludvig ja Fidel, Lea sõbranna Camille ning paljud teised. Peamiselt Antwerpenis aset leidvas loos juhatatakse meid läbi lõputuna tunduvate kõrvaltänavate loo algusest loo lõppu, suur osa otsi sõlmitakse kenasti kokku, lugejale ulatatakse kulminatsioon ja ta võib rahus tule kustutada ja magama minna. Aga mingi küsimärk jääb. Lahendamist ei lihtsusta ka romaani keskmisest mängulisem ülesehitus. Nukrale mõtisklusele kaduvuse teemal võib järgneda inglite Sana ja lil Sana tuline arutelu kapsavaraste üle: ainus viis nendega võitlemiseks on vilistada piiravatele viisakatele reeglitele ning luua julm ja õiglane MTÜ Vituinglid. Kui ühel hetkel püüab doktor Suraj leinast hullunud poega kapist välja meelitada, siis järgmisel peab Camille pika unenäolise monoloogi kaugliinibussiga sõitmisest.

Kübara raamatu saab avada mitme võtmega. Kindlasti on see romaan juhusest ja sellest, kas saatusele tasub alistuda või peavad sekkuma romaani kõige maagilisemad karakterid, valgesse riietunud kusehaisulised vanamehed. Kindlasti võib romaani lugeda armastuse ja leina vaatenurgast, millele osutavad nii pealkiri kui ka peamine süžeeliin. Minu näppu jäi aga kolmas võti. Kübar paistab tegelevat küsimusega, millele vihjab raamatu keskel: kuidas peaks üks noor inimene hakkama saama XXI sajandi hinge näriva uppumistundega? Omal moel otsivad kõik tegelased vastust küsimusele, kuidas leida oma koht maailmas, kus kõik on justkui võimalik, aga vähesel näib olevat mõtet. Kuivõrd teoses ei ole keskendutud ühele karakterile, vaid tegelaste galeriile, võiks „Seda ilusat ..“ nimetada ka põlvkonnaromaaniks, kus avatakse praeguste 20ndates eluaastates inimeste maailmatunnetust, põletavaid küsimusi ning mõneti ka hoiakuid. Kõige rohkem saavad tähelepanu Lea, Suraj, Camille, Fidel ja Ludvig, keda uppumistunne ka kõige teravamalt puudutab. Väikesed poisid võivad ronida kurbusest kraanade otsa ja lihtsalt kaugusesse vaadata, kuid ühel hetkel tuleb kraana otsast alla tulla. Lapse­põlv saab läbi – kuidas edasi? See mure ei ole romaanis niivõrd eksistentsialistlik kui pragmaatiline. See on valu maailma, aga kõige rohkem iseenda pärast. Kõige ilmekamaks näiteks võib pidada psühhiaatriahaiglas resideeruvat noort Ludvigit, kes on meeleheites asunud osalema end ühiskonna osana tundmise trennis: harjutuste hulka kuuluvad näiteks bussile kiirustamine, intensiivne telefonikõne avalikus ruumis ja lillekimbuga mööda tänavat kõndimine. Vaadake, keegi ootab mind! Maailmale on mind vaja.

Tuuli Põhjakas ütleb Postimehes, et suuresti on tegemist leinaraamatuga. „Mitte lein kui sündmus, vaid lein kui seisund, mis jääb, nihkub, muudab kuju ja inimesi.“² Olen nimetatud motiiviga küll nõus, leinast ei saa selles raamatus tõesti mööda, kuid kui Põhjakas peab leina põhjuseks lähedase lahkumist, siis mulle näib, et lahkunu on siiski lapsepõlv. Noor Suraj leinab tõepoolest oma armastatut, kuid sellega koos ka elu mõtet, mis haihtus üleöö. Kogu maailm on võõras, trepid valesti ehitatud, sildid kadunud ja uksed kinni. Maailmast on ühtäkki kadunud kõik juhtnöörid, mis võiksid aidata edasi liikuda. Noorus on lõplikult läbi saanud. Ka teised tegelased on tupikus ja väljapääsuna püütakse näha peaaegu kõike: näiteks nendib Lea sõbranna Camille, et talle piisaks, kui ta lihtsalt meenutaks kedagi, „et see anonüümsus ei oleks nii rusuv“. Päästerõngana paistab talle kas või punane barett, sest siis saaks ta olla „see punase baretiga naine“.

Öeldakse, et ilukirjandus on tõhusam eneseabi kui eneseabikirjandus. Kirjutan sellele mõttele alla. Ka Kübara debüütromaanil näib olevat teatav teraapiline ambitsioon. „Seda ilusat ..“ võib lugeda kui hüvastijätukirja noorusele, kuid samal ajal on see teos ka armastuskiri elu original taste’ile, mida igaüks on tundnud, kuid mis kipub aastatega kuhtuma. Kübara romaan tahaks justkui meelde tuletada, et olemise maitse ei ole miski, mis on päriselt olemas. See on lihtsalt usu küsimus. Sa pead lihtsalt uskuma, et elul on maitse, isegi kui see peitub šokolaadiküpsises või Cypress Hillis.

„Kui riik toetab sinu karnevali, oled muutunud igavaks ja lakutud loojaks, kelle teosed kuuluvad nüüd kindlapeale mineku kategooriasse.“ Nii ütleb psühhiaatriahaiglas viibiv Ludvig oma kaaspatsiendile ja irooniliselt ka Kübar ise­endale, sest raamatu ilmumist on toetanud nii Eesti Kultuurkapital kui ka Rain Lõhmuse fond. Ma ei usu, et Kübar päriselt Ludvigi sõnadele alla kirjutab, küll aga seda, et kellele siis veel neid romaani­kujulisi armastuskirju kirjutada, kui mitte iseendale.