Nädal enne Eino Tambergi 95. sünniaastapäeva oli EMTA suures saalis helilooja loomingule pühendatud kontsert. Õhtu andis läbilõike Tambergi kammermuusikast, mida esitasid interpreetide liidu liikmed, ja mõtetest, mille oli intervjuude ja raamatute põhjal kokku pannud Eva Koff ja mille kandsid ette lavakunstikooli tudengid Mattias Nurga ja Joonas Koff. Muusika ja tekst olidki kontserdil võrdsed: need kõlasid pidevalt vaheldumisi teineteist toetades, kas siis kirjeldades eri loomeperioode või konkreetset teost. Ka Tamberg ise oli mõlema valdkonnaga seotud: peale suure muusikalise pärandi kirjutas ta ka luulet ja oli laia silmaringiga helilooja. Kontserdil tutvustati Eino Tambergi kammerkoosseisudele kirjutatud muusikat kronoloogiliselt, kavas olid teosed aastatest 1970–2007.

Kontsert algas tsükliga „Muusikat oboele“ op. 35 (1970), mille neljas osa „Aaria“ on vist nii Tambergi loomingu kui ka eesti oboemuusika mängitumaid teoseid. Viieosalise teose esitasid Ingely Laiv-Järvi oboel ja Marko Martin klaveril. Interpreedid olid mitmekülgsed: esimeses osas „Dialoog“ näitas Ingely Laiv-Järvi erksat ja lüürilist poolt, viiendas osas „Sonatiin“ olid mõlemad muusikud helged. Samast loomeperioodist kõlas kontserdil ka 1971. aastal klaverile kirjutatud partiita op. 40, samuti viieosaline. Partiita oli Maksim Štšura esituses mänguline, õrn, dramaatiline ja kohati nii hoogne, et teose viimane noot kõlas juba peaaegu pianisti püsti seistes.

Kuigi päris noore Tambergi muusikat kontserdil ei esitatud (vanim teos oli aastast 1970, aga heliloojana kogus ta tuntust juba 1950ndatel), sai noore looja mõttemaailmast aimu esimeses pooles kõlanud vahetekstide järgi. Esimeste helitööde vahel esitatud tekstid „Dünaamiline eetika“ ehk Eino Tambergi ja tema sõprade koostatud õnneliku elu teesid ja „Noorpõlveluule“ vahendasid just 1950. aastate mõtlikku ja uudishimulikku heliloojat. Noorpõlveluule viis seni rohkem mängulise karakteriga teosed sujuvalt lüürilisemasse temaatikasse, juhatades sisse järgmisena kõlama hakanud Viivi Luige luuletused.

Kuigi teise ja kolmanda teose vahele loodud poeetiline sild mõjus loomulikuna, järgnes muusikaliselt üpris suur, 15aastane hüpe: 1986. aastal valminud „Kolm lihtsat laulu Viivi Luige luulele“ op. 76 jättis mulle kontserdil ehk isegi kõige sügavama mulje. See oli täiesti teine Tamberg: lauludest kumas mõtlikkust, eelmistele esitatud teostele vastupidist rahu ja lootust. Teose kandsid ette metsosopran Karis Trass ja pianist Maksim Štšura, kelle vahel oli väga hea tasakaal: klaveri vahemängud kõlasid parajalt dramaatiliselt, lauldes võttis Trass emotsiooni üle ja Štšura toetas teda tagaplaanil, aga sugugi mitte vähem emotsionaalselt. Karis Trassi artikulatsioon oli väga hea, Viivi Luige luule mõte tuli muusika seest hästi esile.

Mõtlikule luulele järgnes sama liini hoidev, aga kümme aastat hiljem klaverile kirjutatud nokturn „Öös on õrnust, on kirge ja salapära“ op. 99. Teose kandis ette pianist Marko Martin. Nokturn algas ja lõppes üksikute kõrgemas registris nootidega, mis jäid pedaalile kõlama, nende ajal oleks aeg nagu korraks seisma jäänud. Pealkiri „Öös on õrnust, on kirge ja salapära“ ütleb täpselt ära, milline see teos on: on sügavaid akorde, on õhku jäävaid trillereid ja üksteisesse sulavaid kõrgeid, üksikuid helisid.

Õhtu esimene teos, mis nõudis suuremat koosseisu kui duo, oli klarnetile, tšellole ja klaverile kirjutatud „Prelüüd ja metamorfoos“ op. 38. Teosele eelnenud tekstis toodi välja, et helilooja oli tahtnud selle meelega halvasti kirjutada, sest see koolitöö pidi arhiivi koltuma jääma. Hiljem olevat Tamberg aga ise palunud, et seda kontsertidel esitataks. Teose loomisaastad on kavalehel 1970/2000, kontsertidel esitamiseks kohandatud versiooni kirjutas seega juba veidi vanem helilooja. Trio koosseisus Toomas Vavilov (klarnet), Henry-David Varema (tšello) ja Maksim Štšura (klaver) esituses olid väga ilusad nii prelüüdi kui ka metamorfoosi lõpud, kus muusika allus klaveri pedaali hajumisele.

„Vivo e lento“ op. 106, kirjutatud löökpilliansamblile, oli minu arvates kontserdi kõige põnevam teos. Terve lava oli löökpille täis, neid kasutasid neli muusikut: Heigo Rosin, Brita Reinmann, Adam Jeffrey ja Gertrud Jeffrey. Teos algas nii kõrgete ja teravate helidega, et peas hakkas lausa kumisema, aga selle kompenseeris visuaalne pool: muusikuid oli vähe ja pille palju, lavalist liikumist oli väga huvitav jälgida. Samuti avaldasid suurt muljet väga täpsed fraasilõpud, kui paljusid instrumente hõlmavast näilisest kaosest sai järsku vaikus. Nii suurt pilliparki nõudvat teost vist väga tihti elavas esituses ei kuule – tore, et see helilooja sünniaastapäeva tähistava kontserdi kavva võeti.

Kontserdi viimane teos oli 2007. aastal valminud „Teekond tšello ja löökpillidega“ op. 128, millele eelnes pikk löökpillide ümberpaigutamine, sest nelja löökpillimängija asemel kasutas neid nüüd kaks muusikut (Brita Reinmann ja Heigo Rosin). Henry-David Varema istus oma tšelloga löökpillide keskel, motiive anti pillide tämbrierinevustele vaatamata edasi väga sujuvalt. Tšello rütmiline partii ja löökpillide meditatiivsed käigud hoidsid pinget teose lõpuni, et siis vaikusesse hajuda ja kontsert mõtte­punktidega lõpetada.

Kontserdi lõppedes polnud üldse tunnet, et on möödunud peaaegu poolteist tundi: kavas olid vaid väikevormid, mis kõik kestsid kõige rohkem kümme minutit, ja iga teose vahel oli paari­minutine hetk, mil helilooja mõttemaailma sisse minna. Selline väikeste kildude kogum oleks võinud kesta veel mitu tundi, sest helilooja loominguline pärand on ju suur – ja minul oleks kuulajana olnud vägagi huvitav. Eino Tambergi 95. sünniaastapäevale pühendatud kontsert oli õrn ja elujaatav, samal ajal sissepoole vaatav nagu helilooja isegi.