Parimad komplimendid, mida uusehitis, antud juhul koolimaja võib saada, on need, kui koolidirektorist ja vallavanemast kiirgab siirast uhkust, maja külastavad arhitektid vaatavad kadedusega ja mõtlevad, et siin oleks tahtnud ise õppida ja et nädalavahetuseti kasutavad kohalikud elanikud hoonet ümbritsevat avalikku ruumi.

Minul avanes võimalus külastada uut koolihoonet koos briti arhitekti Sam Jacobiga, kui ta oli siin arhitektide liidu aastapreemia žüriiliikmena ringkäiku tegemas. Sam on ilmselt kõige lõbusam arhitekt, keda tean, tema käe all õppisin arhitektide meelisküsimust „miks?“ ümber mõtestama. Selmet olla iga lahenduse osas küüniline ja liigkriitiline, on värskendav küsida vastu: miks mitte? Saku gümnaasiumi põhikoolihoone ning hiljuti valminud riigigümnaasiumide puhul on selline hoiak kohane. Miks ei või võimla ja aula olla ühenduses? Miks ei või suur ruum olla mitme kasutusvõimalusega?

Minu kooliaeg möödus konservatiivse lahendusega ruumides, kus funktsioonid olid selgelt lahutatud. Sakus näis kahe suure ruumi liitmine enesestmõistetavalt ratsionaalne. Ometi ei ole see midagi revolutsioonilist, sellesarnast nutikust leidub ka XX sajandi koolimajades. Uudsus ei seisne niivõrd vormis, kuivõrd enesekindluses, millega see lahendus on praegusesse aega tagasi toodud.

Selline ruum kutsub esile ära­tundmis­­rõõmu ja nostalgiat. Riigi­gümnaasiumide ruumitüpoloogia on praegusele põlvkonnale tuttav juba peaaegu 15 aastat. See on seesama tüpo­loogia, millele panid arhitektuurse aluse Salto arhitektid, kes on kavandanud ka Saku uue koolihoone. Sarnaselt teiste riigigümnaasiumidega leiab siit eest avatud garderoobi, mis on kohe suure aatrium-söökla kõrval. Mõistagi avaldavad muljet katedraalilikud liimpuidust konstruktsioonid ja uskumatu päevavalguse hulk ruumis, kuid tüpoloogia ise on juba klišee. Ikkagi nendin, et sellised ruumid toimivad hästi.

Kummalisel kombel ei ole need klišeelikud ruumid kõige meeldejäävam majaosa, vaid selleks on üks tagumine koridor, mis tekitas minus materjali­kasutuse ja tektoonilisuse tõttu kõige tugevamat nostalgiat. Ühest küljest võib seda nimetada vanamoeliseks, teisalt põhjamaise vaoshoituse väljenduseks ja külastades jõudsin äratundmisele, et sellised seinad olid ka meie koolis. Valgeks värvitud tellis ja vilenkünnapulikud kolhoosiarhitektuuri meenutavad katuseaknad ei mõju retrožestina, vaid hoopis ruumilise järjepidevusena. Sõna otseses mõttes: vana on uude kuube pandud. Olgu see võte teadlik või mitte, kuid minu alateadvusele mõjus hästi. Ehk aitab see minu põlvkonnal ja praegustel noortel ruumilises keeles samastuda, isegi kui vanemad on digitaalses keeles ja slängis juba maha jäänud. Et olla tänapäevane, ei pea ruum olema trendikas. See võib olla ajastutevaheline sild.

Arhitektuur ei lõpe hoone valmimisega. Mulle, verivärskele arhitektile, mõjub julgustavalt teadmine, et mõned detailid võivad projekteerimise käigus jääda märkamatuks või saada alles kasutuses uue, ootamatult toreda tähenduse. Näiteks on Sakus väikese auditooriumi viltustest aknalaudadest saanud laste turnimispaik. Seda reedavad värvilistest sokkidest jäänud plekid, mis muidu steriil­sena mõjuvale pinnale on elu sisse kirjutanud. Seda märgates muheles isegi koolidirektor ega paistnud keelu­siltidega kiirustavat.

Selles hetkes avaldus midagi tähelepanuväärset. Hea meel ei olnud otseselt viltuse aknaraami, vaid hoopis üldise suhtumise üle, mida ruum toetab. Lapsi võetakse kui inimesi, kes oskavad ise otsustada. Söökla kõrval olevas kontoripärases kööginurgas saab igaüks soojendada oma meelepärast toitu. Ühisruumi on laste soovil toodud piljardilaud. Õpilas­esinduse ruumid on paigutatud kohe õpetajate toa kõrvale – justkui parlament ja valitsus ühes koridoris. Kooli­arhitektuur toetab üksteise usaldamist.

Just siin kerkib teine küsimus. Kui ruum on lõpuks elama hakanud, siis millal peab arhitekt oma loomingust lahti laskma? Direktori kolmnurkses kabinetis segasid koolijuhti arhitektide välja valitud kardinad, mille eemaldamise olevat arhitektid keelanud. See detail mõjus korraga naljakalt ja kõnekalt. Eesti arhitektkonnale meenub siinkohal kindlasti Toomas Rein, kes käis Viljandi tuletõrjedepoo aknaraame ja uksi ise üle värvimas. Kui kaua kestab autorsus? Kas avalik hoone saab üldse jääda autori kontrolli alla?

Siinkohal meenub arhitekti ja kriitiku Douglas Murphy arutelu kriitika eetikast. Noorena pidas ta end hinnangu andjaks, kes lööb kriitikaga endast ülespoole, s.t kritiseeris noore ja tundmatuna suuri nimesid ajal, mil arhitektuur oli langenud liigsesse eneseimetlusse. Ajapikku tunnistas ta kriitiku positsiooni vahetumist. Kui oled süsteemiga seotud, ei saa sa igavesti mängida vihast tõerääkijat. Kriitika ei tohi mõjuda kiusamisena, ent see ei tohi üle kasvada üdini heakskiitmiseks.¹ Avaliku koolimaja puhul ei ole küsimus selles, kas mõni detail on liiga tuttav või mõni lahendus liiga ratsionaalne, vaid selles, kas hoone täidab ühiskonna ülesannet ja on rohkemat, kui esialgu paistab, s.t, mida see ruum üldse võimaldab teha.

Nii üht kui teist oli selgelt näha uhkust tundvas koolidirektoris ja vallavanemas, kes ei rääkinud külla tulnud arhitektidele sellest, kui vägevad on hoone liimpuitkonstruktsiooni silded või miks klassiruum sai täpselt õigesti ilmakaarde paigutatud. Nad rääkisid kirglikult hoopis sellest, mida ruum võimaldab. Nad nägid iga nurga peal ja igal astmel oma kalleid õpilasi tegemas midagi, mis algul võib mõjuda trafaretsena. Nende kirjeldustest kõlas usk, et ruum ei ole taust, vaid tööriist.

Siin meenub külastusejärgne vestlus Samiga. Saku koolimaja puhul ei paelunud teda arhitektuur, vaid fakt, et riik investeerib arhitektuuri kaudu haridusse.² Kui noortel lastakse vastutada ja olla iseseisev, on see kirjeldamatult suur väärtus. Ligemale 15 aasta jooksul on riigigümnaasiumide süsteem omandanud niivõrd suure enesestmõistetavuse, et seda on hakatud pidama normaalseks. Ent normaalsus on sageli poliitilise tahte tulemus. Kui kriitika peab n-ö lööma ülespoole, siis tasub meeles pidada, et vahel tähendab see ka süsteemi tunnustamist, mitte selle kõigutamist. Saku uus koolimaja vajab ainult meeldetuletust, mõista andmist, et selline avalik ambitsioon ei ole universaalne ega garanteeritud.