Louis Kahni, ühe XX sajandi kõige silmapaistvama ja mõjukama arhitekti loome on Eesti kultuurimaastikus müütiliselt kohal. Viis esimest eluaastat Saaremaal kasvanud, kuid seejärel perega Ameerika Ühendriikidesse emigreerunud ning arhitektiks, õppejõuks ja ruumifilosoofiks kujunenud Kahn pöördus loominguliste tõukejõudude otsingul sageli põhjamaiste loodusilmingute ja Kuressaare linnuse mastaapsuse poole. Seetõttu võib Saaremaad pidada Kahni kui arhitekti loomingulise kujunemise lähtepunktiks. Kuigi saame eestlastena olla uhked, et Kahni ruumifilosoofia alged, mis manifesteeruvad tippteostes Californiast Bangladeshini, peituvad just Saaremaal, on siiski ilmne tühimik: ühtegi hoonet Kahn Eestisse projekteerinud ei ole. Näitusega „Algused“ on püütud seda lünka omamoodi täita ja rakendada Kahni mõtteviisi Kahnile pühendatud kultuurikeskuse loomisel.
Mõtiskluste koht
Vormilt on „Alguste“ puhul tegemist traditsioonilise arhitektuurinäitusega: galeriiruumi on toodud ruumianalüüsid, eskiisid planšettidel ja maketid. Näitust eristab tavapärasest stuudiotööde ülevaatest asjaolu, et seekord ei esitleta ainult klassikalisi hooneprojekte. Paljude tööde puhul on tegemist sügavama ruumipoeetilise uurimusega. Tudengid küsivad, milline peaks olema mälestusmärk mehele, kelle arhitektuur sündis valgusest ja materjali aususest ning kes pidas oluliseks küsida isegi telliselt, mis see olla tahab. Tunnetuslikult ruumile küsimuste esitamise on tudengid ka oma vastuste aluseks võtnud.
Projektides on uurimise all mäng valguse, struktuuri ja massiivsusega: valguse kinnipüüdmine ruumis, vaatlus, kuidas valgus vormub ehitatud keskkonna järgi, uue topograafia ja horisondi loomine läbi rannaroostiku ja dialoog Kuressaare linnusega. Nii ongi mõnes eskiisis saanud Kahni keskusest hõõguv latern või on viinud valguse ja selle dünaamika otsingud tulemuseni, milles konverentsiruumid on saanud loomulikuma oleku. Valdavalt on struktuurid paviljonilaadsed, kuid siiski jõulised. Ruumiprogrammiga reageeritakse tugevalt keskkonnale, mida romantiseeritakse. Mõnes töös otsitakse avarust ja suhet mere, selle tõusude ja mõõnadega. Kuid on ka töö, mis loob uut ruumilist, metsasarnast tihedust ja kloostrilaadse suletud keskkonna. Austusavaldusena Kahnile on hooned skulpturaalsed.
Välja pakutud ruumiprogramm on ootuspärane: Kahnile pühendatud püsiekspositsiooniala, ruumid töötubade läbiviimiseks, muuseumi pood, söögikoht, arhiiv ja raamatukogu. Mõnes töös on see jäetud osaliselt lahtiseks. Välismaa tudengitel näib olevat olnud siiski keeruline kohalikku konteksti lõpuni mõista ja vastata täiemahuliselt küsimusele, milline võiks olla ruumiprogrammi see osa, mis seob kultuurikeskuse kohaliku elu ja vajadustega ning sisaldab hariduslikku mõõdet, mis on siin ka päriselt vajalik. Ateljee-residentuur igapäevaelu toomiseks keskusesse on sümpaatne mõte. Kogu ruumiprogrammi iseloomustab siiski asjaolu, et eelkõige on siia kavandatud vaiksed ruumid. Kuigi lähteülesanne on luua keskus, tuleb sellest hoonest pigem vaikne ja eksklusiivne mõtiskluste koht, kuhu jõudmine eeldab pingutust. Siia ei ole aasta ringi masse oodata.
Meeldetuletus
Oslo ülikooli ruumipoeetilisi ja tunnetuslikke töid tasakaalustavad ETH Zürichi ja Tallinna tehnikaülikooli ehitustehnilisemad lahendused. ETH Zürichit seob Kahniga märgiliseks kujunenud arhitektuuriloeng „Vaikus ja valgus“, mille Kahn pidas 1969. aastal Šveitsis. Kuid miks on Eesti arhitektuurikoolidest kaasa haaratud just tehnikaülikool? Tallinna tehnikaülikooli ja Kahni mõtteline ühenduslüli on August Komendant, Järvamaalt pärit ehitusinsener, kes tegi Kahni lennukad ideed ehitustehniliselt võimalikuks. Suurkujude koostöö vältas 18 aastat. Tallinna tehnikaülikooli õppejõuna toetas ta raudbetoonist ehituskonstruktsioonide innovatsiooni. Näitust saatvatest tekstidest selgub, et just tehnikaülikooli pidas Komendant oluliseks ehituskeskuseks ka mujal elades.
On sümpaatne, et tudengitööde puhul pole siiski tegemist vaikimisi ülistamisega. Ühe ja teise projekti puhul on näha, et arhitektuur ei ole valminud kripelduseta, küsimiseta, kas uue, inimesele pühendatud hoone ehitamine niivõrd tundlikku kohta on üldse õigustatud. Läbiv visualiseerimistehnika äratab poolehoidu: tudengitööd ei ilutse suves, vaid esteetikat on otsitud põhjamaisest sombususest ja kargusest.
Valminud tudengitööd ei ole pelgalt akadeemiline harjutus. Louis Kahnile pühendatud Kuressaare kultuuri- ja konverentsikeskus on reaaleluline mõte, mille peale tuldi Saaremaa vallas 2020. aastal. Peagi sai idee ühiskonnas laiema toetuse, kui pääses kümne kultuurkapitali rahastatava riiklikult olulise kultuuriobjekti sekka. Louis Kahni keskus tooks kõrgkultuuri ilminguna Eesti kui lääne ühiskonna piiririigi kultuurimaastikul veidigi rohkem keskmesse, lisades ühtlasi globaalsele arhitektuuriloole ühe lokaalse pidepunkti. Keskus on mõtestatud sarnaselt Arvo Pärdi omaga, kus geeniuse kohalolu – teoste püsiväljapaneku näol – loob fooni mitmekesisele kultuuritegevusele. Näitus „Algused“ on seega ühtlasi meeldetuletus, et unistus Kahni keskusest on elus ja vajab elluviimist. Algselt Kuressaares eksponeeritud ruumiliste lahenduste valik on justkui tagamõttega toodud Tallinna – otsustajatele lähemale.
Kingitus ja kummardus
Arhitektuuri- ja disainigaleriis avatud intellektuaalselt värskendav arhitektuurinäitus tuletab meelde, et arhitektuurimõtte kandvad ideed on aegadeülesed. Arutelu, kuidas keskusega edasi minna, saab tänu tudengitöödele ehk ärgitust, nii et esialgu paberile kantud ja makettidena vormistatud „Algused“ leiavad Kahni keskusena peagi füüsilise kuju Saaremaa rannamaastikus. See oleks suurkujuvääriline austusavaldus Kahnile ja kahlemata kingitus Eesti kultuurile.
