„Kas tulite ka Ukrainat toetama?“ küsis minult umbes viieaastane tüdruk väljakul Ševtšenko kuju ees, kuhu tavaliselt kogunevad inimesed meelt avaldama. „Віче“ ehk avalik nõupidamine on üks ürgseid demokraatia võtmeid, mis Ukrainas siiamaani kasutusel. Tüdrukul oli käes väike plakat kirjaga „Ära vaiki“. Ta vaatas mulle otsa ja ütles, et on olnud siin juba nii kaua, et jõi terve veepudeli tühjaks. Mõnda aega istusime kolmekesi puu varjus: tüdruk, tema ema ja mina. Ma ei küsinud, kas neil on isiklik põhjus siia tulemiseks. Neil teemadel võõrastega ei suhelda. Tüdruku lapselikult siiras küsimus pani mind nuuksuma ja mu kurku nööris kibe tunne: ehk ootab tüdruk vene vanglast isa, keda ta võib-olla ei ole kordagi näinud. Peitsin oma emotsioonid päikeseprillide taha.

Igal laupäeval on siin väljakul aktsioon „Ära vaiki – vangistus tapab“ vangistatud ja kaduma läinud ukraina sõdurite toetuseks. Peale Lvivi toimub see veel üsna mitmes Ukraina linnas. Suured ja väiksed inimesed tulevad kokku, igaüks oma sõnumiga plakati peal. Algul tundub, et selline meeleavaldus ei muuda suurt midagi. Ometi tekitab see tunde, et igaüks teeb midagi jõukohast, et meie sõdureid ja tsiviilinimesi tagasi tuua. Vähemalt tuletab see teistele meelde, mida sõda on rahvaga teinud. Paljud toovad päevalilli. Lauldakse koos ja peetakse lühikesi sõnavõtte. Kõige sügavama mulje jätavad proteesiga veteranid, kellest mõni vaikib ja mõni hoiab lippu. Siis tunned kogu kehaga, et seisad täna siin, sest nemad varjasid sind kunagi enda omaga.

Mõtlen, kui mitu põlvkonda peab veel seisma väljakutel ja kas meeleavaldused on tõesti saanud meie elu lahutamatuks osaks. Esile kerkivad üha uued algatused langenute mälestamiseks. Üks sellistest on üleriigiline aktsioon „Mälestuslaud“, mille eestvedaja on mälestusplatvorm Memoriaal. Seal löövad kaasa mitmesugused asutused raamatukogudest kohvikuteni, kes on katnud laua langenud ukraina võitlejatele ja pannud „reserveeritud“ tahvli kõrvale päevalilli. Eelmisel aastal osales aktsioonis ligi 3500 asutust.

Ühe langenud sõduri ema tuli „Mälestuslaua“ üritusele hoolega tehtud konspektiga, kuidas mälestada. Mõned kohad tekstis olid toonitatud värviliste pliiatsitega. „Kui minult päritakse, mis asi on sõda, siis ma vastan: Nimed.“ Nii kirjutas hukkunud ukraina luuletaja Maksõm Krõvtsov. Mina mõtlen, et kui kirjeldada teistele, mida tähendab ukrainlaste vastupidavus ja vabadustahe, iis ainult selliste inimeste näitel. Ürituse lõpus plaksutas publik taeva poole tänu- ja auavalduseks langenud võitlejatele. Ürituse korraldaja ja ühtlasi raamatukogu perenaine selgitas, et neil on niimoodi kombeks. Päeva alustavad nad vaikushetkega – see toimub kell üheksa hommikul – ja ürituste lõpuosas nad plaksutavad, mõeldes oma sõjas langenud kirjanikest ja kunstnikest sõpradele.

1. augustil tuli avalikuks, et vene raketitabamuse tõttu on raskelt kahjustada saanud kirjastusgrupi Ranok (Hommik) ladu, kus hoiti ka mitme väiksema kirjastuse raamatuid. Nädala pärast oli algamas „Bestseller fest“, milleks kirjastused elevusega valmistusid. Rünnaku tõttu põles ligi kaheksa miljonit raamatut, mille hulgas olid õpikud peagi kooli minevatele lastele. Minus oli rohkem raevu paar aastat tagasi, kui samuti enne raamatumessi hävitasid venelased kirjastuse Vivat trükikoja. Praegu tundsin pigem lõpmatut kurbust, kui nägin abituid raamatuid kirjastuse lao põrandal, läbisegi märjad ja kõrbenud. Nemadki ei teadnud, kuidas käituda. Meeleheitlik soov kõike päästa, kuivatada, köita asendus ukrainlaste uhke pealehakkamisega. Ranoki kirjastuse töötajad viisid töökorras olevad trükimasinad välja ja hakkasid suures angaaris raamatuid edasi trükkima. Vähemalt nõnda mulle räägiti. Raamatufestivalil nägin neid: kurbade silmadega naeratavad töötajad. Nad paluvad vabandust, et letil on igast raamatust vaid paar eksemplari, aga samas tunnevad uhkust, et kõigele vaatamata on nad ikkagi siin.

Augustis laastas Venemaa mitu Ukraina kirjastuste ladu – sisse põles üle üheksa miljoni raamatu, mistõttu kohati näeb raamatufestivalil praegu silte „Siin peaksid olema X kirjastuse raamatud, aga need hävitas Venemaa“. Möödunud nädalavahetusel toimus üks suuremaid kirjanduspidusid – „BookForum Lviv“. Kolm korrust täis raamatuid, 15 üritusepaika üle terve linna ning paarsada ettevõtmist, mille hulgas oli ka minu oma: rääkisime Andrus Kiviräha „Ussisõnade“ tõlkest ukraina keelde. Ühel hommikul käisin laadal uudistamas, kui järsku nägin tühja letti. See oli kirjastuse Krapka (Punkt) oma. Köidete asemel oli laual üksildane tahvel, millel seisis kiri: „Vaenlase rünnaku tõttu, milles hävis suurem osa meie kaupa, ei saa me praegu olla koos teiega sellel kirjanduspeol. Täname teid toetuse eest meile ja teistele kirjastustele, mis said kannatada. … Järgmise aastani! P.S. Siin saate ette tellida meie uut raamatut.“ Kui palju jõudu on selles, kui palju inimlikkust!

Charlotte Higgins tõi huvitava näite sõnamängust, mis tekib ukraina keeles sõnadega „raev“ („лють“) ja „veebruar“ („лютий“). See vapustas mind, sest ma ei olnud kunagi sellele sarnasusele mõelnud. 2022. aasta veebruari elasime üle paljuski tänu oma raevule. On rusuv tunne, nagu oleks kogu selle aja vältel kestnud üks igavene veebruar. Kas praegu oleme piiri peal? Kuristiku äärel? Ukraina filosoof Volodõmõr Jermolenko väidab, et elu ei lõpe ega peatu piiri peal, vastupidi – see teravneb. Sellepärast kogemegi neid suure inimlikkuse või karmi armutuse näiteid teravnenud tunnetusega ning oleme sagedamini liigutatud kui enne. Ja sidet oma juurtega läbi kultuuri otsime ka visamalt ja usinamalt kui varem.

Eelmise sajandi vahetusel tegutses ukraina kunstnik Oleksandr Muraško, kelle omanäolised maalid tuntakse kohe ära. Suve hakul avati Lvivis tema suur näitus, mis osutus väga populaarseks linlaste ja turistide seas. Viimasel päeval tekkis muuseumi kassa ette kolmerealine järjekord. Viimati nägin sellist Rijksmuseumis Amsterdamis.

Räägin ühe naljaka loo ka. Reedeti käin oma kodukandi turul ning olen juba mõne müüjaga tuttavaks saanud. Tavaks on maksta sularahas, sest turg on siin ehtne, selline, milliseid Eestis enam ammu ei ole. Üks kord ikkagi pärisin, kas kaardiga saan maksta. „Loomulikult,“ elavnes müüa. „Raputage!“ Vaatasin talle otsa, kaks küsimärki silmis. „Noh teil on ju Monobank?“ „On küll,“ vastasin ettevaatlikult. „Noh siis raputage oma telefoni, see leiab inimese andmed, kes seisab te kõrval, ehk siis minu omad.“ Ühildusime. Maksin kiirelt ära, aga naersin veel terve kodutee.

Seal, kus enne palistasid teid kaunid lillepeenrad ja hoolitsetud aiad, on praegu droonipüüdevõrgud. Võrkudega kaetud teid kutsutakse koridorideks. Enne nägime selliseid Hersonis tehtud piltide peal, nüüd loeme võrkude paigutamisest juba Kõjivi oblastis. Ornitoloogid imestavad, et linnud teevad võrgukiududest pesi. Kas pole ulmeline? Optilised ja plastkiust kaablid matavad enda alla põllud ja metsad, otsekui hiiglaslik ämblikuvõrk. Kes selgitab lindudele, et see on ajutine? Kes tõlgib neile meie palve, et nad tuleksid kevadel tagasi?