Harjume üha enam käitumise ja sõnadega, mis varem olid vastuvõetamatud. Ühiskonna ettekujutust normaalsusest ei kujunda järsult ümber üks suur murrang, vaid paljud väikesed nihked. Toon selle kohta kolm näidet.

Esimene näide on USA ja president Trump, keda iseloomustab palju üllatavaid asju. Rikastumine ametis olles, siseinfo kasutamine, aktsiate või nafta futuuride ost ja müük, mis on peaaegu üheaegsed nende käekäiku mõjutavate poliitiliste otsustega. Trump on krüptorahaga teeninud väga suuri summasid, samal ajal kui teised investorid kaotasid. Nende asjade uurimisega tegelevad ametid on täidetud n-ö oma inimestega: „Trump on valinud valitsemiseks autokraatias levinud, aga demokraatias lubamatu loogika: kõik olulised ametid tuleb allutada enda võimule ja panna neid juhtima sõbrad. Seejuures on Trumpile eriti vajalikuks osutunud kohtu- ja justiitsvõimu allutamine, mis võimaldab tal pääseda kriminaaluurimistest ja süüdi­mõistmistest.“¹

Juba varasemast ajast on teada Trumpi skandaalid seoses pornostaari kinnimaksmise ja seksuaalse ahistamisega. Hiljuti sai teatavaks, et Trumpil tuli ametlikult maksta miljoneid E. Jean Carrollile, keda ta oli kohtuotsuse kohaselt seksuaalselt rünnanud. Trumpi algatatud plaanita ja autoriseerimata sõda Iraanis kestab juba tükk aega esialgu lubatud nelja nädala asemel. Samuti on üpris omapärane Trumpi veendumus, et Kanada peab olema USA osariik või Gröönimaa USA kontrolli all. Rääkimata vastuolulisest tollipoliitikast, millega seotud kulusid ei maksa lõpuks kinni mitte välisriigid, nagu Trump väidab, vaid USA tarbija.

Miks äratavad need varem mõeldamatud sammud küllaltki vähe tähelepanu? Trump muudab pidevalt oma seisukohta. See ei ole paindlikkuse märk, vaid näitab põhimõtete puudumist. Kui mõni varasem president oleks ähvardanud liitlasi, solvanud kohtunikke, sõimanud ajakirjanikke või andnud mõista, et põhiseaduslikke norme võiks eirata, siis oleks sellest sündinud pikaajaline poliitiline kriis. Kuid nüüd on seni vastuvõetamatuid asju nii palju, et ükski neist ei püsi tähelepanu keskmes kuigi kaua. Suhtumine ei ole endine ka nende puhul, kes Trumpi ei toeta. Mitte et inimesed ei hooli, pigem on tegu tähelepanu inflatsiooniga. Kriitika ei ole kadunud, seda näitavad kohtuvaidlused, meeleavaldused („No Kings“) jne. Muutunud on pigem see, milline uudis veel šokeerib. Kõik see pole tulnud üllatusena. Kui Trump sai teist korda presidendiks, olid tema iseloom, tegutsemisviis, sõnavara ja argumentide laad juba teada. Aga ikkagi valiti ta presidendiks. Tekkinud on „uus normaalsus“.

Teiseks vaatlen Euroopat Ukraina sõja taustal. Paljude eurooplaste suhtumist Ukraina sõtta mõjutas esialgu idealiseeritud arusaam Venemaast ning kalduvus käsitleda Ida-Euroopat ühtse „vene ruumina“. Sellise hoiaku olid kriitilise suhtumisega eelkõige USAsse ja NATOsse kujundanud külma sõja aegsed vasakpoolsed ja patsifistid, kes nägid Nõukogude Liidus ja hiljem Venemaas alternatiivi läänele.

Sõda on need arusaamad ümber kujundanud. Kui vaadata mitte niivõrd sündmusi, vaid seda, millega iseäranis Lääne-Euroopa poliitikud, ajakirjandus ja avalikkus on rohkem kui nelja sõja-aasta jooksul ära harjunud, siis joonistub välja arvukalt nihkeid. Väga paljudest seisukohtadest, mida viie aasta eest oleks peetud militaristlikeks, paanikat õhutavateks või poliitiliselt võimatuks, on 2026. aasta keskpaigaks saanud peavoolu osa.

Sõda Euroopas ei ole enam erandlik, vaid püsiv olukord. 2022. aastal küsiti Euroopa riikide meedias sageli, millal see läbi saab. Nüüd arutatakse pigem, kuidas elada teadmisega, et sõda võib kesta veel aastaid. Relvaabis Ukrainale ei nähta enam eskalatsiooni, seda puudutavad küsimused on tavapärane poliitika. Suured kaitsekulud ei ole enam poliitiliselt võimatud (Saksamaa on kõige ilmsem näide), sest Venemaa strateegilist ohtu peetakse püsivaks, olenemata sellest, kes on tulevikus selle riigi eesotsas.

Kaitsetööstusest räägitakse järjest enam nii, nagu räägiti roheenergiast või digimajandusest, see tähendab kui valdkonnast, kuhu tuleb investeerida, kus on vaja suurendada tootmist ja luua töökohti. Majanduslik hind julgeoleku eest on saanud aktsepteeritavaks. Peale kaitsekulude veel energiakriis ja kallim elekter – alles mõni aasta tagasi oleks see toonud kaasa palju tugevama poliitilise vastuseisu. Praegu peetakse seda üha sagedamini vältimatuks. Pärast külma sõda domineerisid Euroopa poliitikas põhiteemadena kliima, heaoluriik, majandus ja sotsiaalpoliitika, nüüd kaitse­võime, laskemoonavarud, sõjaline mobiilsus, kriisivalmidus ja elanikkonna­kaitse.

Uus normaalsus on märgatav teemades, mille üle arutatakse, ja ka sõnavaras, mida kasutatakse. Juba 2022. aasta jooksul hakkas muutuma see, millest ja kuidas saab avalikkuses rääkida. Harjumuspäraseks sai, mida varem poliitiliselt korrektseks ei peetud. Näiteks kui sõja alguses räägiti meil „Putini sõjast“ ja „Putini režiimist“, siis hakati üha sagedamini rääkima „venelaste rünnakutest“ ja „venelaste kaotustest“. Seega kritiseeriti otseselt venelasi², mida varem ei tehtud. Suure tõenäosusega taaselustas ja tugevdas see negatiivseid stereotüüpe vene rahvuse kui sellise suhtes, sealhulgas nende venelaste suhtes, kes elavad Eestis. Sõnavara teisenemine pole kaugeltki läbi, kui mõelda kas või juulis vallandunud arutelule „sibula“ tähenduse üle ühes grill-liha reklaamis. Sõjaline kõnepruuk on kolinud argikeelde: „droonirünnak“, HIMARS, F-16, „õhutõrje“, „mobilisatsioon“, „kaitsevõime“ jt on nüüd tavalised nii poliitikute, ajakirjanike kui ka lihtinimeste suus.

Kolmandaks: Eestis on eesmärgist suurendada kaitsekulusid saanud tõsiasi, küsimusi esitamata. Kärpeid, maksutõuse ja muid ebapopulaarseid otsuseid põhjendatakse vajadusega suurendada riigi kaitsevõimet. Varasemast palju suuremad kaitsekulud on saanud poliitikas peaaegu vaieldamatuks lähte­kohaks. Seetõttu on ühiskonnas harjutud mõttega, et maksutõusud, eelarvekärped ja mõnest teisest valdkonnast raha ümbertõstmine kaitsekuludeks on vältimatud.

Küsimus ei ole niivõrd selles, kas kaitsekulusid tuleb suurendada (selles valitseb Eestis suur üksmeel, vaatamata tagasilöökidele valdkonnas, nagu näiteks probleemid Ukrainale mõeldud laskemoona hankimisel), vaid selles, kuidas neid kulusid rahastada. Kui veel mõne aasta eest tuli hästi põhjendada, miks kaitsekulud peaksid kasvama, siis nüüd arutatakse eelkõige seda, kuidas täpsemalt neid tõsta. Kui puuetega inimeste toetusi kärbitakse, siis öeldakse sotsiaalministeeriumis, et paraku „ei ole praeguses eelarveolukorras võimalik säilitada senist rahastust“, sest kokkuhoidu on vaja julgeolekukulude kasvu tõttu.³ Kui üksikvanema toetus tõuseb sügisel väga vähe (80-lt 100 euroni), siis väidab sotsiaalminister Karmen Joller, et suuresti kaitsekulude tõstmise vajaduse tõttu on võimalik seda toetust tõsta vaid piiratud määral.⁴ Kristina Kallas ütleb: „olen seetõttu ebapopulaarne, sest ütlesin ausalt välja, et pensionide indekseerimisega me järgmise 10 aasta jooksul välja ei vea“⁵.

Ajaloolised pöörded muudavad mõõdupuid. Mitte seda, mis on hea või halb, vaid seda, mis tundub võimalik, tavapärane ja normaalne. Alguses tundub miski ennekuulmatu. Siis on see erand, mille üle vaieldakse. Lõpuks saab sellest lihtsalt üks päevauudistest. Inimesed ei hinda sündmusi absoluudi skaalal, vaid võrdlevad neid sellega, mida on kogenud. Kui seni tavatust käitumisest saab igapäevane asi, muutub ka hinnang, sh moraalne hinnang. Seda ja seega ka uusi norme hakatakse tajuma tavapärasena.⁶ Trumpi tegutsemisviis ja väljaütlemised, Ukraina sõtta suhtumine Euroopas ning Eesti kaitsekulud ei ole mõistagi sisuliselt samad nähtused, kuid neid ühendab psühholoogiline protsess: mõeldamatust on saanud poliitiliselt aktsepteeritav käitumine ja kõneviis. Kõigil neil juhtudel on ühiskonnas nihkunud normaalsuse piirid.

Aga seesuguste muutustega kaasneb demokraatlikule riigile omase poliitilise kultuuri nõrgenemine. Kui Trump sõimab ajakirjanikke ja midagi halba sellest temale ei sünni, kui avaldub karistamatus ja vastutamatus, siis kaasneb sellega paratamatult ajakirjaniku enesetsensuur. Kui julgeolek kindlustatakse puuetega inimeste ja üksikemade arvelt ja see ei tekita vaidlusi, ei hinnata poliitilisi otsuseid enam kriitiliselt. Tagaplaanile jäävad küsimused, kas konkreetne maksutõus on kõige õiglasem lahendus, kas kärbete mõju ühiskonnarühmadele on piisavalt läbi mõeldud või kas leidub muid viise sama eesmärgi saavutamiseks. Julgeoleku tagamise eesmärk kriisi ajal ei pea ega tohigi demokraatlikus riigis tähendada seda, et vaidlust vahendite üle peetakse ebapatriootlikuks või tarbetuks. Ka kõige olulisemate eesmärkide nimel tehtud otsused peavad olema läbipaistvad, põhjendatud ja usaldusväärsed.