Mõni aeg tagasi ilmus Sirbis etnobioloog Raivo Kalle (kirjandusmuuseum) arvamuslugu pealkirjaga „Interdistsiplinaarsel ja mittelineaarse teekonnaga teadlasel ei ole Eestis kohta“.1 Isikliku kogemuse kaudu kirjeldas autor olukorda, mis on ilmselt tuttav paljudele teadlastele: teadusmaailm räägib üha enam interdistsiplinaarsusest2, kuid institutsioonid, hindamissüsteemid ja akadeemilised karjäärimudelid lähtuvad sageli endiselt selgetest distsiplinaarsetest piiridest3. Nii tekibki paradoks. Kuigi interdistsiplinaarsuses peitub läbimurdeteaduse võimalus4 ning strateegiadokumentides ja kõnedes kiidetakse valdkondadeülest teadustööd5, suhtutakse neisse, kes teadusalade piire igapäevaselt ületavad, jätkuvalt umbusuga. Nõnda kipub „piiritu teadus“ praegu veel jääma pigem inspireerivaks loosungiks kui teadussüsteemi tegelikkust kujundavaks põhimõtteks.
Sama küsimus kerkis esile ka käesoleva aasta aprillis toimunud teisel Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsil aset leidnud ümarlauas „Humanitaaria piirid ja piiritu teadus“, kus interdistsiplinaarsuse võimaluste ja probleemide üle arutlesid Tartu ülikooli ja Leuveni ülikooli teadlased Andra Siibak, Raili Marling, Andero Uusberg, Meelis Kull, Toomas Kivisild, Jaak Vilo ja Ester Oras. Vestlusest jäi kõlama mõte, et interdistsiplinaarsuse suurim takistus ei ole mitte teadmiste puudus või erialade erinevus, vaid vajadus ja võime taluda pidevat akadeemilist ebamugavust.
Teaduse emakeeled
Interdistsiplinaarsest koostööst räägitakse sageli kui eri teadmiste ühendamisest. Tegelikkuses kohtuvad aga kõigepealt inimesed, kes on õppinud maailma mõistma erinevates teaduskultuurides.
Igal teadusalal on oma keel, mis koondab mõisteid, meetodeid ja tõe kriteeriume. Meie arutelus tõid peaaegu kõik osalejad välja kogemuse, et teised teadlased ei mõista nende eriala loogikat. Arvutiteadlane Meelis Kull märkis, et humanitaarteadlased saavad loodusteadlaste argumentidest sageli aru, kuid vastupidine ei pruugi alati kehtida. Psühholoog Andero Uusberg lisas veidi provokatiivselt, et loodus- ja täppisteaduste enesekindlust toetavad mõõdikud, matemaatiline formaliseeritus ning raskesti kättesaadavad andmed. Seevastu humanitaarteadused peavad sagedamini vastama küsimusele, milleks neid üldse vaja on. Keeleteadlase ja kultuuriuurija Raili Marlingu tähelepanekul ei ole humanitaarid Eestis harjunud sellele küsimusele vastama. Kultuuri väärtust on peetud iseenesestmõistetavaks. Praeguses (teadus)poliitilises olukorras sellest enam ei piisa. Humanitaarteaduste ülesanne ei ole end turundada, vaid osata veenvalt selgitada, milliseid ühiskondlikke probleeme aitavad lahendada teadmised kultuurist, tähendustest, väärtustest ja inimkogemusest.
Paradoksaalsel kombel taipame, et Briti teadlase ja kirjaniku Charles Percy Snow 1959. aastal Cambridge’i ülikoolis peetud avalikul loengul „Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon“6 esitatud „kahe kultuuri“ tees kirjeldab endiselt hästi olukordi, kus eri teadusalade esindajad tunnevad, et nad räägivad üksteisest mööda. Kui 60 aastat tagasi, Snow ajal, näis probleem seisnevat kahe suure teaduskultuuri vastanduses, siis tänapäeval on pilt märksa keerukam. Eri teadusalad moodustavad pigem omavahel põimunud teadmiste ökosüsteemi, kus teadusteemade rõhuasetused on erinevad, piirid liikuvad ja hierarhiad kontekstipõhised. Küsimus ei ole enam niivõrd kahe kultuuri lepitamises, kuivõrd selles, kuidas õppida elama teadusliku mitmekesisusega. Viimane on aga võti meid kõiki ühiselt ümbritseva maailma ja selle läbipõimunud kompleksprobleemidele lahenduste otsimisel.
Nagu ümarlauas rõhutati, ei pea eesmärk olema ühe universaalse teaduskeele loomine. Olulisem on õppida mõistma, milles seisnevad meie erinevused ja kus on võimalik leida ühisosa. Just seetõttu on huvipakkuvad meetodid, mis ei taotle üksmeelt, vaid aitavad valdkondadeüleses teadusprojektis osalejatel teadvustada oma erialaspetsiifilisi eeldusi ja teadmiste loomise viise.
Vastandustest toimiva ökosüsteemini
Ümarlauas pakkus geneetik Toomas Kivisild välja, et teadust tuleks mõtestada eelkõige uurimisküsimuste, mitte distsiplinaarsete piiride kaudu. Sama mõtet väljendas oma tänukõnes humanitaarteaduste aastapreemia pälvinud filosoof Margus Ott (Tartu ülikool, Eesti maaülikool),7 kirjeldades teaduse toimimist kui ökosüsteemi. Teaduse jõud ei seisne ühetaolisuses, vaid mitmekesisuses. Mõne probleemi lahendamiseks on vaja laborit ja suurandmeid, teise puhul arhiivi või välitöid, sageli aga kõiki neid koos. Sellest vaatenurgast lähtuvalt ei ole mõtet otsida „päris teadust“, mille suhtes teised valdkonnad moodustaksid kõrval- või allharud. On vaid erinevad viisid maailma mõistmiseks ja nende (kokku)sobivus sõltub uuritavast küsimusest. Selline vaade aitab ületada ka ajaloolisi hierarhiaid humanitaar-, sotsiaal-, meditsiini- ja loodusteaduste vahel. Interdistsiplinaarsuse eelduseks ei ole mitte ühe poole soravus teise keeles, vaid mõlema poole loobumine vajadusest oma positsiooni pidevalt tõestada ja „õigust“ taga ajada.
Teadlane on „ikkagi inimene!“
Ühiselt tõdeti, et interdistsiplinaarse koostöö võtmeteguriks on inimesed. Raili Marling sõnastas interdistsiplinaarsuse keskse eelduse väga lihtsalt: võime taluda ebamugavust. Interdistsiplinaarne koostöö tähendab olukorda, kus ollakse pidevalt osaliselt ebapädev. Tuleb tunnistada, et kõiki vastuseid ei paku meie enda eriala ja et mõnes küsimuses teab keegi teine rohkem kui meie. Seni pole ülikoolides sääraste pädevuste ja hoiakute kujundamisega sihipäraselt tegeletud, eeldusel, et need kujunevad välja iseenesest. Samal ajal rõhutavad praktikud just selliste omaduste nagu kuulamis- ja dialoogivalmiduse tähtsust teaduskoostöös.
Andero Uusberg märkis, et algaja rollis olemine ongi ebamugav. Uusberg on seda varem kirjeldanud järgmiselt: „Interdistsiplinaarne koostöö on oma olemuselt ebamugav, mistõttu see naljalt ilma välise motivaatorita ei sünni. Samas on teada, et just interdistsiplinaarsuses peitub läbimurdeteaduse võimalus. Üks võimalus on arendada oma sisemist interdistsiplinaarsust, õppides tundma mõne teise valdkonna meetodeid. [—] Teine võimalus on teha koostööd teise eriala teadlasega. [—] Teinekord võib taolises koostöös tekkida teatud asümmeetria. Mina sotsiaalteadlasena täppisteadust ei tunne ja neil teemadel sõna ei võta, täppisteadlane on aga emotsioonidega kogemuslikult tuttav ja neil teemadel räägime mõlemad. Nii võib tekkida küsimus, kuidas sotsiaalteadlasena interdistsiplinaarses koostöös võrdse partnerina osaleda.“4 Arvutiteadlane Jaak Vilo lisas arutelus, et teatud mõttes põevad kõik teadlased petturi sündroomi (ingl impostor syndrome): vaatamata sellele, et nad on oma teadlasteel kaugele jõudnud, kahtlevad nad aeg-ajalt oma pädevuses. Interdistsiplinaarses koostöös muutub see tunne lihtsalt nähtavamaks, sest distsipliinide piiridel tegutsedes tuleb oma teadmiste piiratusega teadlikult silmitsi seista.
Seetõttu ei sünni edukas interdistsiplinaarne koostöö pelgalt strateegiate, juhtnööride või rahastusmeetmete toel. Sama oluline on leida n-ö õiged ja haakuvad erialad ja inimesed. Nagu rõhutas meediateadlane Andra Siibak, tasub interdistsiplinaarseid meeskondi luues mõelda mitte ainult sellele, millised teadmised on esindatud, vaid ka sellele, kes neid teadmisi esindavad. Et „õigeid inimesi“ oleks rohkem, peavad ülikoolid samal ajal süstemaatiliselt kultiveerima distsipliinide piire ületavaid koostöövorme ning üldiselt mitmenäolises ja paljuhäälses ühiskonnas vajalikke oskusi ja pädevusi.
Kultuurimuutus, mitte moesõna
Siit jõuame tagasi Sirbis tõstatatud küsimuseni mittelineaarsetest teadlasteedest. Raivo Kalle kirjeldatud kogemus on sümptom laiemast pingest teadussüsteemis. Ühelt poolt oodatakse teadlastelt üha enam koostööd üle distsiplinaarsete piiride, teisalt lähtuvad hindamis-, rahastus- ja karjäärimudelid sageli endiselt selgetest erialaraamidest. Nii ei seisne väljakutse üksnes teadlaste valmisolekus õppida uusi teaduskeeli, vaid ka akadeemilise kultuuri võimes väärtustada neid, kes tegutsevad eri teaduskultuuride kokkupuutepunktides.
Interdistsiplinaarsus nõuab rohkem aega, rohkem suhtlemist, rohkem tõlkimist ja rohkem vastastikust õppimist kui töö ühe distsipliini piires. See tähendab, et väärtustada ei tule mitte ainult tulemusi, vaid ka protsesse, mille kaudu need sünnivad. Vajame rohkem võimalusi eri valdkondade tutvustamiseks õppes, paindlikumaid õpiradasid, teadusvaldkondade vahendajaid ja nii vaimseid kui ka füüsilisi koostööruume.
Võib-olla ei peagi me lõpuks teist teadusala täielikult mõistma. Piisab, kui tunnistame oma teadmiste piire ning säilitame austuse ja uudishimu teiste teadmiste vastu. Interdistsiplinaarsus ei tähenda mugavat üksmeelt. Vastupidi, see tähendab valmisolekut ebakindlust taluda, küsimusi esitada, eksida, oma seisukohti ümber mõtestada ja aeg-ajalt ka konflikti sattuda. Konflikt ei ole koostöö vastand, vaid selle loomulik osa. Nagu on kirjutanud Margus Ott: „Nõnda pöördub konflikt koostööks ja koostöö konfliktiks. Need on meie koosolemise kaks oluviisi, mis vastastikku teineteist rikastavad ja nüansseerivad.“8
Just sellises akadeemilises ebamugavuses võib peituda interdistsiplinaarsuse suurim väärtus. Kultuurimuutust, millest teadlased on aastaid rääkinud, ei saa tekitada ühe reformi või strateegiadokumendiga. Ent märgid muutusest on olemas: uued koostöövõrgustikud, valdkondadeülesed õppekavad, tippkeskused ja teadlaskond, kes on valmis liikuma üle oma valdkonna piiride. Küsimus ei ole enam selles, kas interdistsiplinaarsust on vaja, vaid selles, kuidas luua sellele püsiv koht Eesti teaduskultuuris.
Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsil toimunud ümarlauda „Humanitaaria piirid ja piiritu teadus“ ja käesoleva artikli valmimist on toetanud Euroopa Liidu teadus- ja innovatsiooniprogramm „Horisont Euroopa“ (grant nr 101079396), Ühendkuningriigi teadus- ja innovatsiooniprogramm „UK Research and Innovation“ (grandid nr 10063975 ja 101159883), Tartu ülikooli uurimistoetus PLTGI26900, Swedish Collegium for Advanced Study (Riksbankens Jubileumsfond) ning haridus- ja teadusministeeriumi tippkeskuste toetuse raames tegutsev tippkeskus TK215 „Eesti juured: rahvastiku ja kultuuri kujunemise transdistsiplinaarsete uuringute tippkeskus“.
1 Raivo Kalle, Interdistsiplinaarsel ja mittelineaarse teekonnaga teadlasel ei ole Eestis kohta. Näide grandi hindamissüsteemist. – Sirp 7. VIII 2026.
2 Julie T. Klein, Evaluation of interdisciplinary and transdisciplinary research: A literature review. – American Journal of Preventive Medicine 2008, 35(2).
Richard Van Noorden, Interdisciplinary research by the numbers. – Nature 2015, 525(7569).
3 Güleda Doğan, Zehra Taşkın, Humanities: The Outlier of Research Assessments. – Information 2020, 11.
Ayşegül Karaca-Atik, Marieke Meeuwisse, Marjan Gorgievski, Guus Smeets, Uncovering Important 21st-Century Skills for Sustainable Career Development of Social Sciences Graduates: A Systematic Review. – Educational Research Review 2023, 39.
Ranking Critique. STEM vs humanities: how ranking methodologies create disciplinary winners and losers. – UniRank.world 29. VI 2026.
Marion Thain, Susan Fitzmaurice, Jo Gill, Jeremy Gregory, Nigel Harkness, Gail Marshall, Murray Pittock, Andrew Thorpe, The Humanities in the UK Today: What’s Going On? Higher Education Policy Institute, 2023.
4 Andero Uusberg, Interdistsiplinaarsus on ebamugav, kuid pingutust võib kroonida teaduslik läbimurre. Tartu Ülikooli kestliku arengu keskus 19. XI 2024.
5 Probleemide erialadevaheline ja -ülene lahendamine. Tartu Ülikooli arengukava aastateks 2026–2035 „Maailma, Eesti ja meie ülikool“. Tartu Ülikool 16. VI 2025.
6 Charles Percy Snow, The Two Cultures and the Scientific Revolution. The Rede Lecture, 1959. Cambridge University Press, New York 1961.
Charles Percy Snow, Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon. Jerome Kagan. Kolm kultuuri: Loodusteadused, sotsiaalteadused ja humanitaarteadused 21. sajandil. Tlk Mart Trummal. Sarjas „Avatud Eesti raamat“. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2017, lk 9–56.
7 Humanitaarteaduste aastapreemiad said Margus Ott ja Kristiina Ross. – Sirp 12. IV 2026.
8 Margus Ott, Argidialektika XIX. Konflikt ja koostöö. – Sirp, 18. VIII 2023.
