„Kõige õnnelikum inimene maailmas on see inimene, kellel ei ole pissihäda!“ ütleb tädi Maie Andrus Kiviräha romaanis „Maailma otsas“. Kuidas ometi peaksid tallinlased õnnelikuks saama, kui avalikest käimlatest on suur puudus?

Avalikku ruumi seostatakse sageli suurte ideedega, väljakute, parkide ja arhitektuurivõtetega, mis kujundavad linna identiteedi. Ometi toetub toimiv linnaruum palju argisematele, peaaegu nähtamatutele alustele. Inimese baasvajadused, nagu söömine, puhkus ja tualetiskäik, ei kao kodust väljudes ja linnaruumi astudes. Vastupidi, need määravad otseselt, kui vabalt ja kaua saab linnas ringi liikuda. Kui need vajadused jäävad ruumi planeerimisel tagaplaanile, jääb ka kõige ambitsioonikam avalik ruum katkendlikuks ja piiravaks ega sobi võimalikult paljudele.

Avalikud tualetid on linna taristu lahutamatu osa, nende puudumine või kehv seisukord mõjutab nii linna toimimist, liikumisviise kui ka avaliku ruumi kultuuri. Tualett ei ole pelgalt tehniline rajatis, vaid ruumiline, sotsiaalne ja kultuuriline sõlmpunkt, ühtaegu kõige privaatsem ja kõige avalikum paik linnas. Sellega seoses tõstatuvad seesugused teemad nagu ligipääsetavus, väärikus, hügieen ja ruumikogemus.

Igaüks on ilmselt vähemalt korra elus pidanud kasutama plastist välikäimlat ja nõustub, et valiku korral ei oleks see olnud esimene eelistus. Juba ainuüksi nende putkade materjal mõjub ebaturvaliselt, ajutiselt ja räpaselt, ebameeldivust lisavad veel lõhnad, puudulik korrashoid ja muu säärane. Kas linna strateegia ei peaks olema pikaajalisem ja lähtuma kasutuskogemusest? Selle asemel et igal hooajal rendifirmadele maksta, võiks ehitada midagi püsivat, kvaliteetsemat ja aasta ringi toimivat.

Arenguhüpe

XVIII sajandi üleilmne meditsiini ja hügieeni areng jõudis ka Eesti rahvani. Pärast avastust, et puhtuse pidamine ennetab haiguste levikut, sai isiklikust, privaatsest ja igaühe enda hügieeni puutuvast avalik asi. Uues maailmapildis oli rõhk sellel, et peale isikliku kasu ja tervemalt elatud elu on enda eest hoolitsemine ka ühiskondlikult ja sotsiaalselt kasulik. Sanitaarreformi tuules edendati rahva mainet ja esinduslikkust: talurahvas olgu nüüdsest puhas, kultuurne ja tubli. Koos mustusega, mida peeti kõige halva aluseks, juuriti välja ka metslaslik käitumine ja väljanägemine ning taludesse ilmusid käimlad.¹

XX sajandi tualetikultuuri ilmestab Eesti arhitektide looming, mille hulka kuulub muu hulgas näiteks Tallinna Hirvepargis ilutsev Herbert Johansoni klomppaest limonaadikiosk-tualett. Nõukogude ajal oli üleüldiselt avalikest tualettidest suur puudus. Üks uuristati 1950. aastatel Musumäe tagakülje sisse, kus nüüd asub hoopis restoran. Sealt edasi, 2000. aastate alguses, tekitas skandaale turistidele Toompeale Nevski katedraali kõrvale püstitatud nn miljonipeldik.² Aastal 2004 viidi Eestist Veneetsia arhitektuuribiennaalile hobupeldik (autorid arhitekt Agu Külm ja skulptor Jukka-Pekka Jalovaara). Ja nii ongi avaliku tualeti temaatika Eestis aegade jooksul järjest hajunud ja hõredamaks muutunud.

Kui võrrelda praeguste avalike tualettide arvu pealinna pindala ja elanike kohta, selgub, et probleem ei ole ainult Tallinnas, vaid ka mujal Euroopas. Kõige parem on seis Kopenhaagenis, kus avalikke tualette on 175.³ See tähendab üks tualett iga 3811 elaniku kohta ja omakorda üks iga ruutkilomeetri kohta. Tallinnas on 20⁴ statsionaarset avalikku tualetti, seega üks tualett iga 22 978 elaniku ja 7,9 ruutkilomeetri kohta. Pindala võrdluses jätab see meid viimasele kohale ja ka elanike seisukohalt ei ole tulemus just kuigi hea. On kujuteldamatu läbida linnas ligi kolm kilomeetrit, et jõuda lähima tualetini, mille asukohta peab teadma või tuleb see kaardirakendusest järele vaadata.

XVIII sajandi ja tänapäeva kõrvutamisel on näha, et tualetikultuur pole mitme sajandi jooksul edusamme teinud. Muutus on suuresti vaid tehnoloogiline. Inimeste käitumismustrid ja harjumused on jäänud samaks. Tualettide seisukord on endiselt kehv ja neid on linnas liiga vähe. Kas tõesti teistmoodi ei saagi? Kui praegune hüpe minevikust olevikku on olnud nii väike, kui suur peab siis olema järgmine arenguhüpe, et esmased baasvajadused oleksid normaalselt kaetud ja selle juures ka mõni lisaväärtus? Tuttav vesiklosett leiutati 1596. aastal, aga populaarseks sai ja kasutusele võeti see alles 1851, üle 250 aasta hiljem.⁵ Nii kaua ei kannata oodata.

Mõju

Avalike tualettide võrgustik on linnas nähtamatu, kuid eluliselt vajalik. Tualett peab olema vaikne, turvaline ruum. Avalike tualettide võrgustik muudab avaliku ruumi kultuuri ka üldisemalt. On näha, et inimesed ei tunne linnaelust rõõmu nii, nagu võiks, sest see ei ole saanud osaks meie kultuurist. Tualettide tugivõrgustik ärgitab inimesi rohkem linnas, õues, värskes õhus aega veetma ja liikuma, ehk isegi valima jalutuskäigu autosõidu asemel, sest on tagatud elutähtsate vajaduste rahuldamine. Avalike tualettide võrgustik aitab tasapisi lahustada isegi tarbimiskultuuri. Tuleb lõpetada avalike tualettide rajamine ainult kaubanduskeskustesse ja tanklatesse ning rajada neid rohkem väliruumi, et neid saaks kasutada ilma midagi ostmata. Sellega antakse inimestele kindlustunne ja toetatakse värskes õhus viibimist.

Uutes Euroopa Liidu suunistes on öeldud, et elukeskkonna kvaliteeti tuleb elanikkonna gruppidele tutvustada juba varakult. Just arhitektid on vahendajad, kes saavad vastavalt oma teadmistele ehitatud keskkonda tutvustada ja näidata, kuidas ruumis mitmed teemad ja valdkonnad kokku saavad. ELi aruande tuum seisneb selles, et ehitatud keskkond peab kaua vastu pidama ja olema kättesaadav ning kasulik võimalikult paljudele ehk kõigile.⁶ Tualeti potentsiaal ja selle mõju linnale on suurem, kui võiks arvata. Need väikesed, sageli põlatud ja peidetud elemendid on väga olulised ja toetavad linnaelu väga erinevatel tasanditel.

Seedimine on paratamatu osa elurütmist: nii nagu tualetti on vaja eluasemes, on seda vaja ka linnas. Hoonete puhul kehtib tava, et tualetid paigutatakse sissepääsude ja trepikodade lähedale. Linna mõõtkavas võiks mõelda, et ühissõiduki- ning jalg- ja rattateed on kui linnaruumi trepikojad. Tualetid peaksid olema avaliku ruumi loomulik osa, nii nagu on pingid, bussipeatused, prügikastid, kohviautomaadid, platsid, mängu­väljakud, teed ja tänavad. Toetavad funktsioonid peaksid olema kättesaadavad ja lähedal. Praegu on nii, et eakad planeerivad oma jalutuskäike vastavalt sellele, kus asuvad tasuta muuseumid, kus on avalik tualett.⁷ Linnas patseerivad ringi Homo cappuchino’d, inimesed, kes vaid kohvitops käes nina õue pistavad, et siis uus hankida.⁸ Vahest läheksid inimesed toast välja ka teistel põhjustel, kui oleks olemas toimiv tualeti­võrgustik, nii nagu on tavalised kergliiklusteed või ühistransport.

Väikestel sekkumistel on sageli arvatavast suurem mõju. 2025. aasta suvel paigaldati Tammsaare pargi kõrvale puude alla pingid ja valgustid. Noored hakkasid seal ohtralt aega veetma, nende tegevust kajastas meedia, noored hoidsid tegevuses ka politseid. Palju räägitakse linna elutoast. Aga mida see tegelikult tähendab? Mõnikord piisab vaid pingist ja lambist. Ja kas iga hea elutoa kõrval ei peaks olema ka üks vajalik ruum? Jah, Tammsaare pargis on see isegi olemas, aga kuidas on lood mujal?

Riigi lähiajaloost on kohe võtta üks tualettidega seotud juhtum, mis ilmestab nende laiemat mõju. 1997. aastal andis Eesti president pressikonverentsi Tallinna lennujaama tualetist ja ütles, et nende kehv seisukord võib hakata takistama potentsiaalseid välisinvesteeringuid, kuna Jaapani ärimehed on harjunud veidi teistsuguse olukorraga. Pärast seda lennujaama tualetid renoveeriti.⁹

Toonane peaminister Mart Siimann pidas tualettide renoveerimist valitsuse auküsimuseks.¹⁰ Eestile on maine olnud alati tähtis, võitlus iseseisvuse eest on teinud kangeks ja uhkeks. Juba ligi 30 aastat tagasi maadeldi sama probleemiga, mis on nüüdseks vaid osaliselt leevendust leidnud.

Lennart Meri osutas avalikult kitsaskohale, mis võinuks tugevasti mõjutada Eesti majandust. Kui selline „väike“ asi suudab mõjutada terve riigi finantsseisu, siis on neid nn häid kohti tõsiselt alahinnatud. Tol ajal olid Eestile välisinvesteeringud veel olulisemad kui praegu, aga leian, et pingutada tuleb veel. Igatsus pääseda Põhjamaade klubisse, püüdlus jõuda kõikvõimalikes nimekirjades tippu, näitab, et võidujooks ei ole läbi. Tuleb pingutada ka hea linnaruumi nimel.

Needsamad Jaapani investorid, kes Merele oma tähelepanekud edastasid, teadsid, millest räägivad, sest just Jaapanis on avalikud tualetid kui üks inimõigusi. Need on kõrgel tasemel nii arhitektuuriliselt, tehniliselt kui ka puhtuse poolest. Ainuüksi Tōkyōs elab üle 14 miljoni elaniku ja seal suudetakse oma tualetid korras hoida. Kuidas siis Eesti miljonirahvas alla jääb? Tarvis on kvaliteetset ruumi ning teha see kättesaadavaks absoluutselt igaühele. Selle tagamiseks tuleb hakata edendama nii tualeti- kui ka avaliku ruumi kultuuri – üks väljakäik korraga.

Avaliku ruumi vajalik ruum

Linnaväljakute rajamisel on toimunud hüppeline areng. Nüüdseks on lõppenud missiooniprogramm „Hea avalik ruum“ Eesti väikelinnade esinduslike keskmete uuendamiseks.¹¹ Lahendused on omanäolised ja kujundavad kindlasti linna identiteeti, toimivad funktsionaalselt ning ühtlustavad üldist avaliku ruumi pilti. Siiski on neil valminud väljakutel üks suur puudus: ses heas avalikus ruumis ei ole head vajalikku ruumi – tualetti. Miks räägitakse seoses avaliku ruumiga peamiselt väljakutest, parkidest, pinkidest ja esteetikast, aga jäetakse arutelust välja ruumid, mistõttu on üldse inimesel selles ruumis võimalik viibida?

Tualett avalikus ruumis on huvitav ja vastuoluline nähtus, ühekorraga kõige avalikum ja kõige privaatsem ruum. See peab olema hästi näha, aga selle sees peab olema turvaline ja pilkude eest kaitstud – sisemus ja välimus on kui kaks eri maailma. Tänapäeval on tualetil muugi otstarve: sellest on saanud üksiolemise koht, laadimispunkt, paik, kus hinge tõmmata või puhata. Inglise keeles ongi tualeti kohta kasutusel sõna „restroom“ ehk otsesõnu „puhkeruum“. Välismaailm, mis on täis füüsilist ja informatiivset müra, on ülestimuleeriv ning väsitav, enda kogumiseks on vaja rahunemise paika. Suurtes korporatsioonides ja büroohoonetes on sellisteks paikadeks muutunud tualetid. Linna mõõtkavas võiksid tualetid ju täita sama funktsiooni, kui nende seisukord seda vähegi soosiks.

Üks õudne avalik tualett suudab ainult psühholoogilisel tasandil, rääkimata muudest faktoritest, tühjendada inimestest nii mänguväljaku kui ka pingid. Kindlasti on vaja arendada ka avaliku ruumi kasutamise kultuuri. Praegu on palju üle võetud mujalt maailmast, linnas elamine ei ole saanud osaks meie kultuurist, seda ei osata hinnata. Mõelda võiks nii, et kui 200 paigaldatud tualetti on järgmiseks hommikuks mõlki taotud, siis äkki 201. jääb püsti. Avaliku ruumi kultuuri tuleb lisada julgus ruumi kasutada, arusaam, et avalik ruum on kõigi oma, kõigi kasutada, kõigi hoida, kõigi kujundada, kõigi lõhkuda ja kõigi parandada. Olukord ei parane seni, kuni ei muutu süsteem. Disain üksi ei muuda kultuuri, aga koos avalike tualettide võrgustiku tihendamise ja teema normaliseerimisega annab see vajaliku tõuke. Heas linnas pole oluline ainult esteetika või efektiivne liikumine, väga oluline on ka linlase toetamine tema igapäevastes rütmides ja harjumustes.

Artikkel põhineb autori sel kevadel EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnas kaitstud magistritööl „Poeetilis-hügieeniline linn: avalikud tualetid Tallinnas“ juhendajad Martin Melioranski, Ingmar Melioranski ja Eik Hermann.