Me oleme harjunud oma e-riigi üle suurt uhkust tundma ja seda igal võimalusel ka maailmale eeskujuks tooma. Kellele ei meeldiks süsteem, kus sotsiaaltoetused laekuvad pangakontole iseenesest ja riik pakub meile vajalikke lahendusi juba ammu enne seda, kui me ise vajadust üldse märkamegi? Tunnistan ausalt, et ka mina olen seda digitaalset mugavust nautinud. Meie riigi arengukavad näevad ette, et 2030. aastaks peab riigiga suhtlemine muutuma täiesti „nähtamatuks“ ja kõik teenused võiksid taustal toimida automaatselt.¹

Ent asudes oma magistritöös² süvitsi uurima Eesti liikumist niinimetatud proaktiivse ehk ennetava personaalriigi poole, asendus minu esialgne vaimustus kiiresti murega. Süvenedes sotsiaalkindlustusameti (SKA) tegevusse, seadusloomesse ja tippametnikega tehtud intervjuudesse, jõudsin huvitava järelduseni. Sain aru, et oleme ühiskonnana andnud riigile vaikiva nõusoleku ehitada üles pealtnäha heatahtlik, kuid olemuselt kõike jälgiv algoritmiline lapsehoidjariik, kus riigi halduslik mugavus on seatud inimese privaatsusest ülemaks.

Eeldatava tahte põhjal autonoomialõksu müksatud

Sotsiaalkindlustusamet on olnud Eestis selliste ennetavate lahenduste teerajaja. See tähendab, et riigi infosüsteemid kammivad taustal mitmes eri andmekogus lakkamatult läbi meie isikuandmeid. Näiteks on meil täisautomaatne üksi elava pensionäri toetus, mis toimib täiesti märkamatult. Ekstreemsem näide on noortegarantii tugisüsteem (NGTS), mille eesmärk on üles leida noored, kes ei õpi ega tööta, nn NEET-noored (ingl not in employment, education or training, NEET). Selleks et riik saaks neid noori aidata, teeb süsteem taustapäringu suisa üheksasse riiklikku registrisse, sealhulgas hariduse infosüsteemi, töötamise registrisse ja isegi vangistusregistrisse.³

Seda kõike tehakse ametkondlikult välja mõeldud „eeldatava tahte“ kontseptsiooni alusel. See tähendab, et riik lihtsalt eeldab, et kuna meile pakutakse mingit sotsiaalset või majanduslikku hüve, siis järelikult oleme igal juhul nõus ka oma andmete pideva profileerimise ja taustal jälgimisega.

Just siit algab fundamentaalne probleem. Klassikaliselt tähendab isiku­vabadus õigust olla rahule jäetud ja teha oma elu puudutavaid otsuseid täiesti iseseisvalt. Filosoof John Stuart Mill on väga selgelt väljendanud, et riigi sekkumine inimese ellu on õigustatud vaid teistele tekitatava kahju vältimiseks. Inimese enda isiklik hüvang või heaolu ei ole piisav põhjus tema vabaduse piiramiseks.⁴ Kui nutikad arvutiprogrammid ja tehisintellekt hakkavad inimese vajadusi ette aimama ja inimese ees seisvaid ülesandeid tema eest märkamatult lahendama, anname oma vaba tahte masinatele üle.

Meist saavad vaba ja tegusa kodaniku asemel riigiaparaadi passiivsed objektid. Teadlased nimetavad seda olukorda tabavalt autonoomialõksuks ja sellist andmepõhist suunamist hüpermüksamiseks.⁵ Selline algoritmiline suunamine on ohtlik, sest see kaotab inimese isikliku vastutuse. Igal vabal inimesel peab säilima õigus oma elus ka vigu teha, sest vigadest õppimine on moraalse arengu vältimatu eeldus.⁶

Muret süvendas veelgi enam see, mis nähtub seaduseelnõude seletuskirjadest. Neist dokumentidest vaatab vastu puhas pragmaatiline Exceli tabeli loogika. Eraellu sekkumist ja privaatsuse rikkumist õigustatakse valdavalt majanduslike argumentidega nagu halduskoormuse vähendamine ja riigiametnike aja kokkuhoid.⁷ Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 26 ütleb väga selgelt, et igaühel on õigus eraelu puutumatusele. 1991. aasta Põhiseaduse Assamblee stenogrammidest on näha, et selle paragrahvi eesmärk oli luua kindel barjäär riigivõimu ja üksikisiku vahele.⁸ Tänapäeval tehakse aga proportsionaalsuse kontrolli väga valikuliselt. Kui noorte tugisüsteemi puhul siiski analüüsiti sekkumise mõju põhjalikult, siis pensionäritoetuse puhul sellesarnane test puudus.

Veelgi huvitavam oli avastus, et avalik haldusaparaat teeb Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM, ingl GDPR)⁹ osas teadlikke järeleandmisi. Seadus nõuab, et kui riik teeb inimeste andmetega laiaulatuslikke automaatotsuseid, tuleb teha eraldiseisev ja sõltumatu andmekaitsealane mõjuhinnang (ingl data protection impact assessment, DPIA). Sotsiaal­kindlustusameti praktikast aga selgus, et eraldiseisvaid ja kriitilisi riskianalüüse uutele ennetavatele teenustele ei ole tehtud. Need analüüsid on asendatud lühikeste, poliitiliselt ilustatud lõikudega otse seaduseelnõude seletuskirjades. Selline praktika näitab otseselt seda, et riigi toimimise kiirus ja efektiivsus on ametnike silmis olulisem kui meie eraelu puutumatuse kaitsmine.

Digitaalne panoptikum, andmepimedus ja andmeõiglus

Et mõista, mis toimub kulisside taga, viisin läbi hulga intervjuusid Eesti tippametnike, poliitikakujundajate ja järelevalve ekspertidega. Nendes usalduslikes vestlustes avanes e-riigi telgitagune, millest avalikult väga kõva häälega ei räägita. Esiteks on eksperdid vägagi teadlikud, et pidev andmete korjamine loob ühiskonnas digitaalse panoptikumi. See tunne, et sind pidevalt jälgitakse, võib pärssida julgust vabalt arvamust avaldada ja tekitab enesetsensuuri.¹⁰

Intervjuudes esitasin ekspertidele provokatiivse tulevikustsenaariumi niinimetatud „digitaalsest kaksikust“ –palusin ette kujutada olukorda, kuidas tehisintellekt teeks riigi andmepilves meie eest ise kõik haldusotsused. Õnneks lükkasid kõik tippametnikud selle idee tagasi. Nad rõhutasid, et peame jätma inimesele võimaluse olla inimene koos tema irratsionaalsuse ja õigusega ebaõnne kogeda. See näitab, et moraalne agentsus on endiselt tähtis.

Veel on ohuks süsteemne „andmepimedus“. Täielikult algoritmidele toetuv riik kalduks paratamatult diskrimineerima neid kõige haavatavamaid inimesi, kelle digiandmed on registrites puudulikud või vigased.¹¹

Kuid kõige suurem ja varjatum probleem on tegelikult seotud rahaga. Ekspertidega vesteldes selgus karm majanduslik reaalsus: Eesti riik ei oleks suuteline täielikku ja automaatset andmeõiglust kinni maksma. Praegune süsteem, kus paljusid toetusi tuleb inimesel ametkonnalt ise aktiivselt taotleda, toimib riigile äärmiselt tõhusa varjatud eelarvefiltrina. Kui meie nähtamatu e-riik leiaks täisautomaatselt üles kõik toimetulekutoetusele või muule abirahale õigustatud isikud, kasvaks abivajajate hulk nii suureks, et riigieelarve ei peaks sellele vastu. Seega tehakse asju automaatseks seal, kus eelarve seda lubab, kuid säilitatakse bürokraatia seal, kus riik tahab raha kokku hoida.

Vajame andmepõhist ühiskondlikku lepingut

Mida me peaksime selles olukorras siis tegema? Olen veendunud, et Eesti e-riik vajab kiirkorras uut andme­põhist ühiskondlikku lepingut. Praegune süsteem, mis eeldab vaikimisi inimese nõusolekut ja teeb varjatult meie andmetel põhinevaid otsuseid, ei sobi kokku vaba demokraatliku riigi ideaalidega. Pakun olukorra lahendamiseks välja neli väga selget ja kiiresti rakendatavat sammu.

Esiteks peame ühiskonnas algatama avaliku ja ausa arutelu selle üle, kus jookseb piir. Me peame ühiselt kokku leppima, kus lõpeb riigi heatahtlik abistamine ja kustkohast algab kodaniku vabadust pärssiv pealetükkivus ehk lapse­hoidjariik.

Teiseks on meil vältimatult vajalik luua eesti.ee riigiportaali üks keskne ja lihtsalt kasutatav loobumissüsteem ehk opt-out-nupp. Igal inimesel peab olema tagajärgedeta ja reaalne võimalus riigile ei öelda. Inimene peab saama ühe klikiga blokeerida oma andmete uurimise, ilma et ta kaotaks õigust ise vanamoodsalt paberi või e-kirjaga neidsamu toetusi taotleda. See annaks kontrolli tagasi kodaniku kätte.

Kolmandaks peab riik tegema lõpu juriidilistele otseteedele. Sõltumatud andmekaitsealased mõjuhinnangud (DPIA) tuleb muuta iga uue ennetava teenuse puhul eranditult kohustuslikuks. See ei tohi olla lihtsalt turvalogide kirjeldamine, vaid sisuline analüüs, mis hoiab ära inimeste algoritmilise sildistamise ja digitaalse diskrimineerimise.

Neljandaks, ja see on minu arvates kõige olulisem: elukriitiliste ja raskete sotsiaalsete otsuste puhul peab lõppsõna alati jääma elavale inimesele. Me peame seaduse tasemel kinnistama „inimene-ahelas“ (ingl human-in-the-loop) printsiibi,¹² kus tehisintellekt võib ettepanekuid küll teha, kuid iga otsuse kinnitab või lükkab tagasi inimene. Arvuti võib andmeid kokku otsida, kuid masinate hooleks ei tohi kunagi jätta otsuseid, mis määravad kellegi sotsiaalse saatuse.

Mugavus ja bürokraatia puudumine on kahtlemata meeldivad, kuid need ei tohiks meid kodanikena pimestada. Vabas ühiskonnas ei tohi algoritmiline efektiivsus ja kiirus muutuda eesmärgiks omaette. On ülim aeg nõuda tagasi õigus otsustada oma andmete üle ja tuletada endale meelde, et me ei ole lihtsalt arvud registris, vaid suveräänsed otsustajad oma elu ja valikute üle.

Olen veendunud, et Eesti e-riik vajab kiirkorras uut andmepõhist ühiskondlikku lepingut.