Kuulo Kalamees kuulus põlvkonda, kelle elutööks sai Eesti alleshoidmine nagu paljudel tolle aja teadlastel ja kultuuritegelastel. Kui poleks tulnud tugevat noorte järelkasvu, kes sai vanemalt põlvkonnalt teadmised valdavalt eesti keeles, ei oleks me 1990. aastatel ehk nii kiiresti ja edukalt vabadusse liikunud. Bioloogiale toetudes võib öelda, et teadus oli tol ajal omamoodi refuugium, kuhu koondus palju andekaid noori.
Kuulost sai Tartu Ülikoolis seeneteadlane, kelle peamine tähelepanu kuulus jala ja kübaraga seente taksonoomiale ning ökoloogiale. Tema teadlasetee algas juba üliõpilasaastatel ja jäi seentega seotuks kogu eluks. Ta lõpetas Tartu ülikooli 1958. aastal, töötas aastatel 1964–1969 Tartu Riiklikus Ülikoolis ning seejärel Zooloogia ja Botaanika Instituudis (liideti 1997. tänase Eesti Maaülikooli alla). Aastatel 1992–1997 oli ta Tartu Ülikooli mükoloogiaprofessor, hiljem emeriitprofessor.
Kuulo teaduslik pärand on erakordselt mahukas. Ta kirjeldas teadusele 46 uut seeneliiki ja ühe uue seeneperekonna, Tricholomella. Tema töö aitas rajada Eesti seenekoosluste ja nende produktiivsuse uurimise ning andis tugeva aluse Eesti seente taksonoomiale, ökoloogiale ja leviku tundmisele. Materjali kogus ta mitte ainult Eestist, vaid ekspeditsioonidelt üle suure osa Euraasia, Alpidest ja Kaukaasiast Kesk-Aasia, Siberi, Kaug-Ida ja Kamtšatkani, samuti Gröönimaalt ning Newfoundlandilt.
Teadustöö kõrval oli Kuulo väsimatu populariseerija ja õpetaja. Ta innustas huvi seente vastu nii üliõpilastes, kolleegides, harrastusuurijates kui ka metsaretkedel kaasas käinud loodushuvilistes. Tema seeneraamatud ja määrajad, alates 1966. aastal ilmunud raamatust „Seened“ kuni Vello Liivi fotodega teoseni „400 Eesti seent“, on aidanud mitmel põlvkonnal seeni tundma õppida. Ta arendas järjekindlalt eestikeelset mükoloogilist terminoloogiat ning näitas, et teadus saab olla korraga täpne, avatud ja emakeelne.
Eriline oli Kuulo side harrastusuurijatega. Koostöö Georgi Štšukini ja Vello Liiviga Eesti Looduseuurijate Seltsi mükoloogiaühingus kujundas Eesti seente harrastusuurimise rahvusvaheliselt tunnustatud suunaks. Harrastusuurimine on kultuurrahva oluline tunnus ning Kuulo panus selle elujõulisusse oli väga suur. Ta oli Looduseuurijate Seltsi liige alates 1955. aastast ja tegutses selle presidendina aastatel 1976–1985.
Kuulo elu ei mahtunud üksnes teaduse raamidesse. Ta oli põline tartlane, spordipedagoogi poeg, aktiivse eluhoiakuga inimene, kes tegeles kõrgtasemel peotantsuga, laulis aastaid meeskooris ning rändas meelsasti ikka uute sihtide poole. Metsas käis ta igal aastaajal ja iga ilmaga, teades, kust ja millal midagi tähelepanuväärset leida.
Kuulo Kalamehe tööd tunnustati Valgetähe IV klassi teenetemärgiga ja Tartu Ülikooli medaliga. Ent tema suurim tunnustus elab edasi inimestes, keda ta õpetas, julgustas ja seente maailma juhatas. Hoiame tänuga tema mälestust.
Eesti Looduseuurijate Selts
Tartu Ülikool
Eesti Maaülikool
