Suurejooneliste „Odüsseia“ ja uue Ämblikmehe filmi¹ kõrval saab praegu Eesti kinodes näha hoopis teistsugust, vaikset ja isegi argist filmikunsti. Belgia vendade Jean-Pierre (75) ja Luc (72) Dardenne’i film „Noored emad“ on ka omamoodi rännak „koju“ või siis enda juurde. Belgia linnakeses, kus filmisündmused kulgevad, pole aga vaja müütilisi sireene või kükloopi, et elu keeruliseks teha – sellega saab suurepäraselt hakkama (puuduv) pere, laastavad sõltuvused ning kõigi nende asjaolude ja mõjutajate tagajärjel tehtud või tegemata jäetud otsused.

Õdedest-vendadest koosnevad edukad filmitegijaduod pole filmimaailmas sugugi haruldased. Esimestena tulevad meelde õed Lana ja Lilly Wachowski („Maatriks“²), vennad Coenid („Fargo“, „Suur Lebowski“, „Ei ole maad vanadele meestele“³) ning vennad Farrellyd („Loll ja lollim“, „Kõiges on süüdi Mary“, „Mina, mina ise ja Irene“⁴). Kuigi dokumentaalfilmidest alustanud vendade Dardenne’ide mängufilmide nimekiri pole küll väga pikk ja nende nimi ei pruugi kõlada sama tuttavalt kui mõne Hollywoodi tandemi oma, on Cannes’i filmifestivalilt nopitud auhindade hulk muljetavaldav. Koguni kümme nende filmi on jõudnud Cannes’i põhivõistlusele, millest seitse on saanud põhivõistluse auhindu. Kuldse Palmioksaga pärjati nende teoseid kahel korral ehk võrdselt Francis Ford Coppola ja Emir Kusturicaga – filmide „Rosetta“ ja „Laps“ („L’Enfant“) eest aastatel 1998 ja 2005, 2011. aastal läks vendadele grand prix filmi „Poiss jalgrattaga“ („Le gamin au vélo“) eest. Tühjade kätega ei jätnud belglasi Cannes’is ka „Noorte emade“ esitlemine, kui 2025. aastal saadi filmiga parima stsenaariumi ja ka oikumeenilise žürii auhinnad. Viimase eesmärk on „tunnustada kõrge kunstilise väärtusega teoseid, mis annavad tunnistust filmi võimest avada inimese olemuse sala­päraseid sügavusi – tema muresid, haavu ja eksimusi, aga ka lootusi“.

See sõnastus annabki aimu Dardenne’ide loomingu suunast. Vendi on nimetatud Euroopa sotsiaalse filmi­kunsti olulisemateks esindajateks. Nende filmide tegelaste elu on Cannes’i punase vaiba glamuurist väga kaugel. Vaesus, alkoholism, töötus, sotsiaalne tõrjutus, keerulised või puudulikud peresuhted ning kuriteod kuni oma beebi mahamüümiseni, sest „saab ju uue teha“ („Laps“).

Selles mõttes pole erand ka „Noored emad“, mille pealkiri räägib enda eest ja mille ainet saadi elust enesest. Filmi sünniloo tutvustuses seisab, et Dardenne’ide algne mõte oli kirjutada stsenaarium ühest noorest emast, kes üritab leida kontakti oma lapsega. Filmitegijad külastasid Liège’i lähedal asuvat noorte emade tugikodu. Enamik sealseid noori emasid olid alaealised, suheldi nii nende kui ka sotsiaaltöötajate ja psühholoogiga, tutvuti noorte emade ühiseluga alates söögitegemisest ja väikelaste vannitamisest kuni vestlusteni emadusest, sõltuvustest ja vägivallast. Pärast tugikodus veedetud aega otsustati, et fookusesse tõstetakse neli suuremat lugu ja võetakse kõrvale ka viies lühem lugu.

300 kandidaadi seast valiti viis osatäitjat, kellest kolmele on „Noored emad“ kas esimene filmikogemus üldse või esimene tõeline roll. Näitlejad olid filmimise ajal 16–21aastased ja peaaegu kõik näevad oma vanuse kohta palju-palju nooremad ja usutavad välja. Juba esimestest kaadritest ja kohtumisest lapseootel Jessicaga (Babette Verbeek) tuleb pähe mõte: „Laps saab lapse.“

Filmi visuaalne keel on kokkuhoidlik. Pikad lõikamata kaadrid lubavad vaatajal olla „kärbes seinal“ ja toimuvat jälgida. Olukorrad ja vestlused on nii loomulikud ega jäta muljet, et ka režissöörid oleksid mängu sekkunud.

Cannes’i festivali raames antud intervjuus on Luc Dardenne kirjeldanud filmi viit lugu teatejooksuna, kui üks tüdruk haarab vaataja kaasa ja annab siis teatepulga järgmisele. Etteruttavalt võin öelda, et minus lood teatejooksutunnet ei tekitanud, pigem meenutas see „Tsirkuse“ lauamängu – elu üks tsirkus ongi.

Stardis on viis tegelast, kelle „mineviku sangpommid“ jalgade küljes küll varieeruvad: kes on alko-, kes narkosõltuvusega võitlemas, kes on vägivalla ohver ja kes lapsena hüljatud ja nüüd punnib kogu oma olemusega sama­sugusele saatusele vastu. Nende eesmärk on sama – jõuda läbi takistuste ja raskuste rägastiku mingisugusesse helgemasse punkti, vahel ka alla kukkudes ja taas nullist alustades. Boonus on, kui selle juures õnnestub põlvkonnaülene trauma ukse taha jätta ning astuda välja vaesuse ja lootusetuse ringist.

„Mängijate“ lood kulgevad teineteisest üsna sõltumatult. Noored naised küll suhtlevad omavahel ja on üksteise suhtes toetavad, aga suurt mõju nad vastastikku ei avalda. Noorte emade ümber on tugev sotsiaalsüsteemi turvavõrk – selles kohas pole ühtegi töötajat, kes oleks noortesse negatiivselt suhtunud, neid halvustanud või neile raskusi juurde veeretanud. Kõige kainestavam selgitus, mida noorele emale öeldakse, on: „Me aitame sul siin heaks emaks saada. See pole lastehoid. See on sinu vastutus.“

Esimesena ja juba filmi alguses jõuab finišisse Naïma (Samia Hilmi), kelle elu on kõige „lihtsam“ ja kellega me õieti tuttavaks ei saagi. Ühe lühikese stseeni põhjal saame aru, et neiul on oma emaga usalduslik suhe. Naïma unistused ei ole suured, aga nad on täitumas ja neiu paistab olevat õnnelik. Aga õnnelikku inimest justkui ei olegi huvitav edasi jälgida, sest „kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased“.

Lootustandvatele hetkedele ja ette rebimisele – näiteks vaatab noorpaar oma tulevast kodu ja lastetoa akna kardinast kumab helge tulevikuna läbi jõgi – järgnevad aga kukkumised. Mitmel korral lastakse vaatajal hinge kinni hoida. „Kui püss on laval, tuleb ka pauk“, aga kustkohast täpsemalt, režissöörid vaatajale kuigi palju vihjeid ei anna.

Üks hea viis anda vihje, et see siin on romantiline koht ja ka traagiline, on muusika. Selle filmi heliriba on elu ise: sammud, sõidukid, kiirabi sireenid, lapse­nutt, kõnehääled ja natuke lindude säutsumist, s.t argised helid. Muusika on aga pidu, õnn ja heaolu. Tore lisaväärtus, mis lisandub siis, kui alus on piisavalt tugev. Kui üks tegelastest teeb otsuse lapsuke kasuperre anda, on noore ema üheks tingimuseks, et talle kindlasti õpetataks mõnda pilli.

Muusika kõlab ka filmi lõpus, andes märku, et armastus on võimalik ja lootust on. Kui üks tegelastest, Julie, tuleb oma õpetajale külla, loeb ta ette Guil­laume Apollinaire’i luuletuse „Hüvasti­jätt“ („L’Adieu“), millel on siin hoopis positiivne konnotatsioon – hüvasti jäetakse halvaga, mis vahepeal alla tirinud oli.

Õpetaja: „Mäletad, mis muusikat ma selle juurde mängisin?“

Julie: „Ei.“

Õpetaja tuletab siis meelde, esitades pala klaveril. Ja selle otsa mängib ta Mozarti „Rondo alla turca“ ehk „Türgi marssi“, ajatut klassikat, kui vaja kiiresti tuju üles saada.

Miks peaks vaatajat noorte emade lugu kõnetama? Alaealine ema on nii Belgia kui Eesti ühiskonnas erand– 2024. aastal sündis Eurostati andmete kohaselt pea 12 miljoni inimesega Belgias alaealistele emadele 289 last ning pea 10 korda väiksema rahvastikuga Eestis 21. Belgias on esmassünnitaja keskmine vanus üle 29 aasta, Eestis – üle 30 aasta.

Ehk on kohatu nii tõsise teema juures, aga siinkohal meenub hoopis stseen komöödiast „Bridget Jones: täitsa lõpp“⁵, kui Tai vanglasse sattunud naised arutavad oma rasket elu. Üks kurdab, et poiss-sõber peksis teda, teine, et sundis töötama ööpäevad läbi ja narkootikume tarvitama. Ja mida tegi sinu halb poiss-sõber, Bridget? „Noh, ta ei seisnud mu eest ühel õhtusöögil ja voltis aluspükse nii …“ Kui ütled seda kõva häälega ja tekib võrdlusmoment, saad ise aru, kui hästi kõik tegelikult on. See film on empaatiaharjutus – enne kui ruttad kedagi hukka mõistma, mõtle oma elu peale ning püüa olla tänulik ja kaastundlik.