„Odüsseia“ esindab eliitkultuuri, seda vanakreeka eepost loevad ainult peenemat sorti inimesed, kellega siis saab vestelda ühest või teisest nüansist Homerosel. Christopher Nolan, kes öeldavasti oleks meeleldi ise lavastanud juba „Trooja“ (lõpuks tegi selle ära Wolfgang Petersen*), sai nüüd omaenda antiigiteemalise suurfilmi.

Linateos sündis tõesti mastaapne: pikk, kirju ning vali. Neid kolme omadust pakub režissöör lausa üle mõõdu: ligi kolm tundi suure ekraani vilkumist, mida õige langetõbine ei kannataks vaadata, ja lärmi, kus mõni kärgatus võiks kinolae lendu lüüa nagu kütusemahuti kaane Kapotnja tehases.

Filmi headust mõõdetakse tänapäeval publikumenuga. Suur külastatavus on määravam tunnustus kui Oscar. Kallis film peab kõvasti sisse tooma. Võtta kassahiti aineseks eliitkultuuriteos „Odüsseia“ püstitab ülesande – see rahvale lähemale tõsta, inimlikustada, tõlkida massikultuuri road movie’ks.

Antiikkangelastele tuleb anda nüüdisinimesele mõistetav psühholoogia, nende seiklused peavad olema põnevuselt konkurentsivõimelised arvutimängudes pakutavatega ja nende tekst ei tohi olla keskmisele vaatajale intellektuaalselt koormav.

Siit siis kolm liistu, millele Nolan tõmbab Homerose teose: arvutimängu dünaamika, Hollywoodi psühholoogia ja paperback’i dialoogid – kõik monumentaalses mõõtmes.

Tegelased meenutavad populaarse mängu „Assassin’s Creed Odyssey“ karaktereid, nad liiguvad ühest situatsioonist teise, ilma et psühholoogiliselt areneksid. Püüdes antiikset ainest realistlikumaks muuta, on palgatud inetud näitlejad. Laia nina, kurjade kulmude ja metsiku habemega Odysseus on nagu мужик Ilja Repini maalil, tulnuks justkui Tretjakovi galeriist. Ilus Helena on asendatud peletisega, keda Paris vaevalt tahtnuks röövida või kelle kohta Trooja gerondid saanuks langetada otsuse:

Ei saa Troojat ja ei ka ahhailasi hukka me mõista,
et selle naise eest on sõja lõpmatuid vaevu nad kandnud:
nii imekaunis ta näolt, jumalannade taoline tõesti!

Mingit antiikset ilu välkus vaid noorest Antinoosist (mitte tollest Hadrianuse, vaid ikka Homerose omast).

Odysseus nüüdisajastati millegagi, mida muistsel, halastamatult terava mõistusega sangaril olla ei saanud – süümepiinad. Sentimentaalne kahetsus selle üle, et ta mõtles välja Trooja hobuse ja lõpetas sõja tapatalguga, mõjub eepose taustal lausa tatiselt. Pronksiaja kangelasel ei olnud ju kahju ei surmast ega surra. Protesílaos teadis, et kreeklane, kelle jalg esimesena puudutab Trooja pinda, maksab selle eest oma eluga, ning hüppas laevalt maha enne teisi! Achilleus valis õnneliku elu asemel kuulsusrikka surma. „Arurikast“ ning „igileidlikku“ Odysseust ei pitsitanud eetilised dilemmad nagu NATO sõdurit, ta tegutses põhimõttel „eesmärk pühitseb abinõu“.

Spioon Sinonist (Vergiliuse „Aeneise“ tegelane) tehakse Trooja sõja peamine pisaraid pitsitav ohver; nõid Kirke vihkab mehi nagu võitlev feminist; Penelope ihkab valitsejatrooni … Hollywoodi ebausutavused panevad muigama.

Palju selles filmis juttu ei aeta. Banaalsesse dialoogi on põimitud sententse, mida osutub raskeks meenutada. Tagantjärele tundub, et kõik rääkisid kogu aeg üht ja sama – aga mida? Heksameetri asenduseks filmi sissejuhatuses taob aafriklane raudkangiga vastu maad ja käratab ühesõnalisi loosungeid. Seda võib pidada ka filmi kunstiliseks kokkuvõtteks.

Christopher Nolani „Odüsseia“ ei sisenda aukartust nagu Homerose oma. Aga kuuldavasti on selle mõjul populaarseks muutunud turismireisid Ithakale. Filmi intellektuaalseks adressaadiks võib panna „keskmisele koolieale“. Võiks öelda ka „lastefilm“, kui ta poleks nii ülemõõduline. Igal juhul suur film.