Joseph Henrich (snd 1968), Harvardi ülikooli bioloogilise antropoloogia professor, ei ole päris klassikalise taustaga sotsiaalteadlane. 1991. aastal omandas ta bakalaureusekraadi aerokosmose insenerina ning töötas seejärel paar aastat Ameerika kaitsetööstusettevõttes, kus vastutas satelliitide ja maajaamade reaalajas juhtimise ning andmeanalüüsi eest. Tõsi, juba esimest kõrgharidust omandades oli ta kõrvalerialaks valinud antropoloogia ning pärast paari aastat tööd satelliitidega võitis huvi humanitaaria vastu: Henrich lahkus inseneritöölt, et keskenduda UCLAs (California Ülikool Los Angeleses) täismahus antropoloogiale, lõpetades doktorantuuri 1999. aastal.

Ise meenutab Henrich, et tundis huvi inimeste majanduskäitumise ja otsustusprotsesside vastu arenevates riikides, lootes nende parema mõtestamise kaudu ei rohkem ega vähem kui parandada inimeste elu kogu Maal. Et seda suurt missiooni täita, tundus antropoloogia hea alguspunkt, sest välitöö arenevates riikides aitaks uuritavate mõttemaailma lahti muukida. Nii töötaski Henrich Peruus matšigenga põlisrahva juures ja kaitses magistritöö, kus uuris, kuidas selle rahvakillu järjest suurem puutumus nn maailmaturuga mõjutab otsuseid traditsioonilise põllu­harimise järkjärgulisel muutmisel ning kuidas see omakorda on seotud vihmametsade hävimisega. Kuid juba magistriõpingute ajal selgus, et klassikaline antropoloogia ei paku vahendeid vastamaks ammendavalt küsimustele, mis olid Henrichil õppima asudes hinge peal: mis siis tegelikult mõjutab ühiskondlikke ja isiklikke otsustusprotsesse või miks üks põlisrahvas saab muutuvates oludes paremini hakkama kui teine?

Selle pettumuse tõttu kaalus ta tõsiselt naasmist varem meeldinud töö juurde satelliitidega, kuid lõpuks kaldus siiski raskemat vastupanu osutavasse suunda ning hakkas oma küsimustele vastuste leidmiseks uurima kognitiivset psühholoogiat, eksperimentaalset majandusteooriat, bioloogiat, evolutsioonipsühholoogiat, evolutsiooniteooriat jne. Ajapikku kasvas sellest välja nägemus integreerida mitmed humanitaar- ja loodusteadused, et jõuda inim­psühholoogia ja -käitumise uurimisel uue evolutsioonilise lähenemiseni, mis arvestaks tõsiselt ka kultuuri tegeliku rolliga. Tundus, et igas teadusharus keskendutakse liiga kitsalt oma defineeritud käsitlusalale, pakkumata seetõttu suurtele küsimustele adekvaatseid vastuseid, millest oleks inimestel abi iseenda käitumise ja psühholoogia paremaks mõistmiseks.

Kas intellekt on edu alus?

Sellest missioonist alguse saanud põhjalik interdistsiplinaarne teadustöö, mida Henrich on teinud koostöös paljude eri valdkondade teadlastega, jõudiski üle viieteistkümne aasta hiljem, 2016. aastal, kaante vahele raamatus „Edu saladus“¹. Teos on insenerlikult selge struktuuriga, kus iga peatükk on raamatusse paigutatud oma kohale kindla eesmärgiga luua kooskõlaline tervikpilt, kuid seejuures on tekst kirjutatud hea narratiivse hoo ja muheda huumoriga, vältides rasket teaduslikku väljenduslaadi.

Raamatu peateemaks on, kuidas seletada inimeste erakordset edukust, mis on võimaldanud kujuneda sel meie planeedil valitsevaks liigiks. Valgustusfilosoofia tuules ratsionaliseeriv mõttetraditsioon on näinud inimese peamise tugevusena meie kognitiivseid võimeid ja pretsedenditult suurt aju, mis on andnud inimestele tarkuse ülejäänud loodus ajapikku oma huvidele allutada. Kahtlemata on inimese intelligentsus võrreldes kõikide teiste liikidega maal võrreldamatult suurem, kuid lähemal vaatlusel leiab Henrich, et ainult üksik­indiviidi intellektiga ei saa meie liigi edu mitte kuidagi seletada.

Selle väite põhistamiseks toob autor mitu lugu maadeavastajatest, kes hukkusid oma aja teaduse ja tehnoloogia tipptaseme kaasamisele vaatamata Arktikas või Austraalia kõrbes, kuigi sealsamas on tulnud oludega kohanenud põlisrahvad aastasadu edukalt toime. Neid lugusid lähemalt uurides selgub, et põlisrahvaste kultuuris on välja kujunenud ekstreemsetes tingimustes hakkama saamiseks väga palju olulisi kohastumisi, mille väljanuputamine ei ole kuidagi jõukohane ka kõige intelligentsematele meie hulgast, kui puuduvad vastavad kultuurilised alusteadmised.

Veelgi enam, etnograafilised uurimused näitavad sageli, et ka põlisrahvas ei oska anda põhjuslikke selgitusi oma traditsiooniliste kommete ja tavade vajalikkuse kohta, ehkki needsamad tavad ja kombed on neile inimestele ses keskkonnas ellujäämiseks tihti kriitilise tähtsusega. Pigem järgitakse traditsioone põhimõttel, et nii on ju alati tehtud, ning uurija konkreetse pärimise peale, miks on see komme just selline, sõltuvalt kultuurist kas ei mõisteta uurija küsimust üldse või leiutatakse kohapeal vastuseks loogilisena näiv põhjendus, mis reeglina tegelikku kohastumust sugugi ei selgita.

Loogiline järeldus nendest näidetest on, et inimliigi väga eduka leviku ja hakkamasaamise aluseks nii erinevas keskkonnas on olnud pigem kultuuriline kohastumine kui indiviidide kognitiivsed võimed. Teisisõnu ei ole inimese edu tulenenud mitte sellest, et ta on nii intelligentne, vaid pigem põlvkondade jooksul kultuuri talletatud kommete ja oskuste omandamisest.

Oleme me siis nii targad?

Selle fenomeni paremaks mõistmiseks pööras Henrich pilgu primaatide ja inimeste võrdlevale uurimisele. Leipzigi ülikooli teadlased Esther Herrmann ja Mike Tomasello on teinud võrdlevaid teste 106 šimpansi, 32 orangutani ja 105 kahe ja poole aastase saksa lapsega. Primaatide ja laste kognitiivseid võimeid võrreldi 38 testi abil ning uuriti katsealuste ruumitaju, hulkade mõistmist, põhjuslike seoste leidmist ja sotsiaalse õppimise võimeid. Ruumitaju testide puhul pidid katsealused jälgima keerlevaid ja pöörlevaid kujundeid, hulkade osas tuli mõista nendevahelisi suurem-väiksem suhteid ning määrata lisatud või äravõetud liikmeid. Põhjuslike seoste uurimisel tuli katsealustel kuju või heli kaudu antud vihjete abil ülesandeid lahendada, aga ka näiteks mõista, milline abivahend (tööriist) on sobilikum mingi ülesande täitmiseks. Sotsiaalse õppimise katsetes aga analüüsiti, kuidas paraneb keerukamate ülesannete lahendamine, kui uuritavad saavad enne vaadelda, kuidas lahendab ülesande juhendaja.

Tulemused on Henrichi püstitatud hüpoteesiga täielikus kooskõlas. Ehkki kahe ja poole aastasel lapsel on šimpansi ja orangutaniga võrreldes neist mõlemast märksa suurem aju, on selles vanuses laste ja primaatide kognitiivsed võimed üsna võrdsed. Nii ruumitaju, hulkade kui ka põhjuslike seoste osas olid laste ja šimpansite tulemused sisuliselt võrdsed ning neile jäid veidi alla orangutanid, kelle aju on šimpansite omast veidi pisem. Tulemused jäid saja palli skaalal kõigil kolmel grupil 55 ja 70 punkti vahele. Aga täiesti mäekõrgune ülekaal oli lastel sotsiaalse õppimise ehk matkimise vallas, kus lapsed said skooriks ca 85 punkti, kuid primaadid jäid vahemikku vaid 5–10 punkti.

Ühe teise näitena, et inimese mõtlemisvõime ja mälu ei pruugigi olla looduses nii kordumatu, nagu oleme harjunud arvama, toob Henrich näiteks Jaapani teadlaste uuringud, kus võrreldi šimpansite ja tudengite mälu ja informatsiooni töötlemise kiirust². Nimelt kasutati katses šimpanse, kellele oli selgeks õpetatud numbrid ühest üheksani. Katses näidati uuritavatele lühikeseks ajaks ekraanile suvaliselt läbisegi paigutatud arve ühest üheksani ning kaeti need seejärel kastidega. Ülesandeks oli seejärel avada kastid nende all olevate numbrite õiges järjekorras. Tulemus oli üllatav: kui numbreid näidati uuritavatele 0,65 sekundit või kauem, jäid tudengid ja primaadid viiki. Mida lühemaks aga jäi numbrite kuvamise aeg enne kastidega katmist, seda selgemalt hakkas kõiki inimesi võitma sellist ülesannet palju lahendanud šimpans Ayumu.

Sotsiaalne õppija

Jõudnud nüüd järeldusele, et inimliigi edukus tuleneb pigem eelmiste põlvkondade kogutud teadmiste järgmisele põlvkonnale edasiandmisest, asus Henrich uurima ja süstematiseerima uuringuid, mis seda fenomeni täpsemalt selgitaksid. Raamatus on kirjeldatud katseid, mida on tehtud imikute, laste ja ka täiskasvanutega, võrreldes testgruppe nii põlisrahvaste, ühiskonnaga lääneriikides kui ka lähimate looduslike sugulaste, primaatidega.

Selgub, et meil on mitmeid eristuvaid kalduvusi, mida Henrich tõlgendab vajalike kohastumustena efektiivseks sotsiaalseks õppimiseks. Nagu paljud antropoloogid on varemgi täheldanud, on inimesed mis tahes ühiskonnas valmis osalema rituaalses tegevuses, mille käigus sooritatakse eeskirja järgi erinevaid toiminguid, mille otstarve neile põhjuslikult selge ei ole. Katsed näitavad, et kui primaatidele ja lastele näidata motiveeriva eesmärgini viiva tegevuse järjestikuseid samme, kusjuures nende hulgas on nii vajalikke kui ka mittevajalikke, osutuvad primaadid inimestest palju ratsionaalsemaks, sest jätavad peagi tarbetud sammud vahele. Lapsed aga, vähe sellest, et hakkavad korralikult kõiki ette näidatud samme kordama, asuvad ka aktiivselt distsiplineerima kaaslasi, kes üritavad mõne liigutuse vahele jätta.

imikute ja laste õppimist erinevates olukordades jälgides saab näidata, et välja on kujunenud printsiibid, mille alusel kedagi jäljendatakse. Esiteks on oluline tegur, et soovime matkida eelkõige sooliselt ja keeleliselt lähemaid sobivas vanuses eeskujusid, kuid paralleelselt on tähtis ka nende prestiiž. Katsed näitavad, et kui väikelastele demonstreerivad uut ja huvitavat tegevust mitmed juhendajad, kes lahendavad sama ülesannet eri viisil, uurivad lapsed tähelepanelikult, millist juhendajat jälgivad ruumis viibivad teised täiskasvanud ning matkivad palju suurema tõenäosusega seda eeskuju, kellele suured inimesed rohkem tähelepanu pöörasid. Ju too juhendaja on siis suurte arvates mainekam.

Erinevate strateegiliste mängude ja katsete kirjeldamise kaudu demonstreerib Henrich lugejale mitmeid põnevaid ilminguid, mille ühisnimetajaks on meie kalduvus teha otsuseid pigem traditsioonist, prestiižsest eeskujust või kehtivatest ühiskondlikest normidest lähtudes, kui tuginedes ratsionaalsetele kaalutlustele. Selgub taas, et mitmetes situatsioonides on primaadid meist palju ratsionaalsemad.

Valmisolek korrata ette näidatud tegevust selle vajalikkust ise lõpuni mõistmata, sotsiaalne kontroll kõrvalseisjate üle, kutsudes neid vajadusel korrale isetegevuse puhul, ning keeruline prestiižisüsteem, mis toimib ühelt poolt filtrina, keda on kõige kasulikum matkida, teiselt poolt sunnib prestiiži hoidmise tung meid aga sotsiaalseid reegleid järgima, on välja kujunenud inimestele ainuomane geneetiliste kohastumuste komplekt, mis on suunatud kultuuriliste teadmiste efektiivseks omandamiseks ja edasiandmiseks järgmistele põlvedele.

Siinkohal tasub alla joonida Henrichi tugevusena reaalteaduste tausta. Peale huvipakkuvate katsete, ajaloosündmuste ja etnograafiliste kirjelduste hea narratiivse kombineerimise oskab ta põhjendada oma seisukohti ka matemaatiliste mudelite abil. Näiteks heade kommunikatiivsete oskuste kasulikkust iseloomustab ta lihtsa arvutusliku analüüsiga. Selleks võrdleb ta kahte teoreetilist ühiskonda, mille liikmed erinevad omavahel „geniaalsuse“ ehk tõenäosuse määra poolest, et üksikindiviid suudab iseseisvalt leiutada midagi ühiskonnale kasulikku, ja „suhtluse“ osas, mis näitab, kui mitmelt teiselt ühiskonna liikmelt on indiviidil võimalik uusi oskusi omandada ehk kui lai on tema suhtlusringkond.

Arvutusmudel näitab, et kui heade „suhtlejate“ ühiskond on individuaalselt isegi sada korda vähem „geniaalne“, aga suhtleb omavahel kümme korda tihedamalt, osutub ajas mitmekordselt edukamaks vähem „geniaalne“, kuid palju „suhtlev“ ühiskond. Nii on Henrich tõestanud ka matemaatiliselt ühe oma peamise antropoloogilistest uuringutest johtuva tõdemuse, et hästi integreeritud ühiskond suudab oma kollektiivses mõistuses koguda ja säilitada rohkem teadmisi kui isoleeritum väiksem ühiskond.

Geenide ja kultuuri koosevolutsioon

Kirjeldatud põhjalike süstematiseeritud argumentide baasil jõuab Henrich järeldusele, et kultuuri, evolutsiooni ja bioloogiliste selgituste konkureerimise asemel tuleks need suure pildi mõistmiseks integreerida. Nii sõnastabki ta oma keskse väite, et Homo sapiens saavutas edu, kui astus oma evolutsioonis uuele tasemele, kus geneetiline evolutsioon ja indiviidiülene kultuuriline akumuleeruv areng said pidevas vastastikmõjus toimima hakata. Algas geenide ja kultuuri koosevolutsioon, kus iga uus kultuuriline areng kujundab aja jooksul geene ning see omakorda loob uusi võimalusi kultuuriliseks arenguks.

Algpositsioonis tähendas see, et evolutsiooni käigus osutusid edukamaks paremini koostööd teha suutvad primaatide rühmad ja nii kujundas evolutsioon ajapikku aju geneetiliselt vastuvõtlikuks näiteks matkima küsimusi esitamata edukamaid kaaslasi ning seeläbi efektiivselt omandama kultuurilisi teadmisi. Selline areng omakorda võimaldas kultuurilisi teadmisi üle põlvkondade akumuleerima hakata ning sel moel arenev kultuur tingis omakorda järgmised geneetilised muutused.

Sellistest näidetest on raamatus toodud geneetiline kohastumus seedida täisealisena lehmapiima. Eelduseks on veisekasvatuse teke, millele on järgnenud nendes piirkondades vastav geneetiline muutus. Sarnase näitena käsitleb Henrich ka D-vitamiini omandamiseks tekkinud kohastumust jahedas Põhja-Euroopa kliimas. Meie laiuskraadil on päikesevalgust vähe ning vajaliku D-vitamiini said siin elanud kütid ja korilased kätte peamiselt mereandidest. Kui aga võimust võttis põllumajandus ning asustati üha enam ka sisealasid, muutus vastavalt inimeste toiduvalik ning D-vitamiini vaeguse risk suurenes veelgi. Kultuuri arengu mõjul uuenenud toidusedel muutis nõnda heledama naha evolutsiooniliselt veelgi kasulikumaks ning nii saigi ajapikku siin regioonis järjest domineerivamaks vastav geenikombinatsioon, mis ühtlasi on tinginud ka meie piirkonna inimestele omased sinist ja halli värvi silmaiirised. Samadel ja suurematel laiuskraadidel elavad arktilised põlisrahvad jäid truuks traditsioonilisele merest hangitud toidule ning nende hulgas me siniseid silmi naljalt ka ei leia.

Kui liikuda nendest väiksematest nähtustest suurema pildini, on näha, kuidas pikema aja jooksul kultuuriliselt levinud oskus kasutada toiduvalmistamisel tuld või töödelda keerukate protsesside kaudu looduslikult mürgiseid taimi inimesele ohutuks söögiks, on muutnud geneetikat nii, et võrreldes teiste primaatidega on inimese seedetrakt märkimisväärselt lühem ja mälumislihased palju väiksemad. Teisisõnu, nii imelikult kui see ka ei kõla, on meie liigi arengus osa seedimisprotsessist kultuuri ja geenide koosevolutsiooni käigus liikunud bioloogilisest kategooriast kultuurilisse.

Analoogilise näitena on inimese lapsepõlv teiste liikidega võrreldes tavatult pikk, sest on vaja aega eelmiste põlvede tarkuse omandamiseks, ning märkimisväärselt on pikenenud eluperiood pärast menopausi, sest ühiskonna vanemad liikmed mängivad olulist rolli oma kogemuste edasiandmisel lastele ja laste­lastele.

Tasuta lõunaid ei ole

Nagu ikka elus kipub olema, on meie suurimad tugevused samal ajal ka suurimad nõrkused. Henrichi hea jutustamisoskus, loogilised ja selge struktuuriga esitatud argumendid ning võte kombineerida väga erinevate teadusharude tulemusi tekitab harariliku terviku, mille kõikehõlmav ambitsioon mõjub paiguti natuke lämmatavalt. Tekivad küsimused, et kui erinevate argumentidena kasutatakse uuringuid ja katseid nii laiast teadusspektrist, kas pole autor ehk materjalis valikut tehes hõlmanud vaid oma narratiivi sobivaid andmeid ja ignoreerinud teisi.

Henrichi eesmärk on kindlasti muuta kogu sotsiaalteaduste käsitlust ning seejuures on vist paratamatu, et autor on lähtunud ennekõike oma suure pildi narratiivist ja üldistustest ega ole üritanudki iga argumenti viimse detailini kriitika eest ette kaitsta. Lähtun siinkohal seega pigem suurtest teema­plokkidest, mida Henrich teoses mingil põhjusel ignoreerida on otsustanud.

Henrich tegeleb põhjalikult prestiižihierarhia analüüsi ja eksperimentaalse uurimisega, pidades seda kultuurilise õppimise paratamatuks kõrvalsaaduseks. Loomariigis on peamiselt levinud dominantsusel baseeruvad karjasuhted. Kultuuri arenedes toimub aga alati spetsialiseerumine ja dominantsed suhted ühiskonnas ei kata enam adekvaatselt liikmete edukusviise konkreetsete oskuste või teadmiste omandamisel. Nii ongi ühiskonnas välja kujunenud prestiiži paralleelne hierarhia, mida eeskujusid valides arvesse võetakse, kuid millel puuduvad objektiivsed valiku­kriteeriumid ja täpselt arvutatav maine­skoor. Näidates, et Paris Hilton saab olla kuulus selle pärast, et ta on kuulus, või  et korvpallistaari abil on võimalik müüa ka kindlustuspoliise, tõestab Henrich veenvalt, kui tugev jõud on prestiiži­hierarhial meie igapäevaelus.

Selle kõigega saab ainult nõustuda, aga problemaatiline on, et Henrich tegeleb vaid selle poole selgitamisega, kui kõikehõlmavalt inimesed keerukast prestiižihierarhiast oma otsuste tegemisel lähtuvad nii eeskujusid valides kui neid ka instinktiivselt matkides, kuid ei pööra üldse tähelepanu küsimusele, milline on evolutsiooniline põhjendus, bioloogiline mehhanism või psühholoogiline fenomen, mis seda prestiiži iseenestele janunema paneb. Kui vajadus õppida edukamatelt on asjalik selgitus nii evolutsiooniliselt kui ka ratsionaalselt, siis üldinimlik ja kõikehõlmav vajadus omada isiklikult võimalikult kõrget mainet ühiskonnas jääb Henrichil analüüsimata. Kas tegu on instinktiivse dominantsushierarhia kõrvalsaadusega, mis ka meie prestiižimudelis välja lööb, või on siin mingi sisulisem evolutsiooniline põhjus?

Ise olen veendunud, et inimese psühholoogia ja sotsiaalse käitumise mõistmise katse ei saa kuidagi olla nii olulist tegurit arvestamata täielik. Miks miljardäril on alati ka järgmist miljardit vaja, miks iga artist unistab maailmalavadest ja staadionikontsertidest, ehkki suuremal osal aastast hotellides elada on üsna kurnav, või miks Henrichi kirjeldatud maadeavastajad olid valmis oma eluga riskima (ja selle ka kaotasid)? Tundub, et ühiskondlik maine on meile nii tähtis, et see osutub vaata et suurimaks motivaatoriks, mille nimel oleme valmis ka eluga riskima. Meenub Michel Houellebecq, kes juba oma debüütromaanis „Võistlusvälja laienemine“ ristis selle ühiskondliku maineskoori fenomeni veidi lihtsustades seksuaalseks kapitaliks ning näitas ilmekalt, kui armetu on elu prestiižihierarhia alumistel astmetel …Samuti tekitab küsimusi teiste liikide koostöövõime ignoreerimine arutlus­käikudes. Henrich käsitleb inimeste ülihead koostöövõimet ühiskonnas kui ainukordset uuel tasemel evolutsioonilist nähtust, tuues tulevikku kirjeldades raamatu lõpuosas sisse koguni ühiskondliku superorganismi mõiste, tõmmates paralleeli kunagise evolutsioonilise arenguga, kui üksikud rakud liitusid hulkrakseks organismiks.

Ent selline koostöövõime, kus saavutatakse eesmärke, mis on kõrgemal üksikindiviidide tajust ja planeerimisvõimest, pole sugugi ainulaadne. Mõelgem kas või sipelgate või mesilaste peale. Nii võiks ju pigem väita, et tihe koostöö ja kognitiivsed võimed ei ole looduses midagi enneolematut, aga Homo sapiens’i juures on need kaks asja lihtsalt kokku saanud, mis kombineerituna ongi inimese Maal nii ohtlikult edukaks teinud. Arvestades, kui palju tõmmatakse raamatus paralleele teiste liikide ja muu loodusega, hakkab selle seose ignoreerimine silma. Kas ehk sipelgate analoogiast lähtudes olid paratamatud järeldused üksikisiku rollist ning tema vabast tahtest ja elu mõttest üldse autorile liiga ebamugavad? Kui tuua juba mängu superorganismi mõiste, on siiski raske endale need küsimused esitamata jätta.

Naelad kirstus

Jättes need paar väikest, kuid siiski olulist märkust kõrvale, on Henrich igal juhul löönud veel ühe päris piraka naela inimese vaba tahte kirstu. Oleme harjunud ülistama oma vaba tahet ja ratsionaalsust, aga kui Jonathan Haidt näitas ka eesti keeles ilmunud raamatus „Õiglane meel“ efektselt, kuidas inimese psühholoogias otsustusprotsess tegelikult toimib (ja olgu siinkohal lihtsalt mainitud, et asi on ratsionaalsusest kaugel, sest ratsionaalsus tuleb reeglina mängu vaid tagantjärele, kui juba tehtud otsust on vaja ka iseendale kuidagi põhjendada), siis Henrich lisab oma teooriaga siia pilti sobiva evolutsioonilise seletuse: meie edu aluseks ei ole mitte ratsionaalne mõtlemine, üksik­indiviidi kognitiivsed võimed või tema vaba tahe, vaid võime liigina kultuurilisi teadmisi jagada, akumuleerida ja üle põlvkondade edasi anda. Ja just selle ülesande täitmiseks oleme ka geneetiliselt ja bioloogiliselt kohanenud, selle ülesande lahendamise rakkes on ka kogu meie psühholoogia.

Praegu, kui raamatu väljaandmisest hakkab peagi mööda saama kümme aastat, on Henrich jätkuvalt angloameerika teadusringkonnas üks tunnustatumaid sotsiaalteadlasi, kes on pälvinud vahepeal ka palju tunnustust ja auhindu. Muuseas on Henrichi pärandiks ka sotsiaalteadustes viimasel ajal lääneriikide ühiskonna kohta päris palju kasutatud termin „western, educated, industrialized, rich, and democratic“ ehk WEIRD ning ta on Google Scholari andmebaasis oma valdkonnas pika puuga viimase aastakümne enim viidatud autor, kelle töödele on peaaegu 100 000 (!) registreeritud viidet.

Ehkki Henrichi lugedes tekkis paiguti suhu ka kerge ideoloogiline kõrvalmaitse, kus halltoone ja võimalikke kõrvalteid üldse olemas ei olnud, on tema nägemus suures plaanis esimesele ajaproovile vastu pidanud. Lõpetuseks tasub ehk ette panna, et kuigi selle raamatu lugemine on ka inglise keeles jõukohane väga paljudele, vääriks Henrichi teos väljaandmist ka eesti keeles.