Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja hakkavad augustikuus salvestama Beethoveni tšellosonaate ja tahtsid viimast korda enne tööprotsessi algust need koos USAs tegutseva eesti helilooja Jonas Tarmi uudisloominguga kodumaa publiku ette tuua. Ja seda nad ühe korra Kadrinas teha ka jõudsid. Aga mida teeb pianist, kui lavapaariline päev enne Tartu kontserti raskelt haigeks jääb? Võib ainult ette kujutada mõtterägastikku tema (ja korraldajate) peas, kui tuli kiiresti otsustada, mida kontserdiga peale hakata: a) jätta see päris ära (vihje: kuna sa seda teksti praegu loed, siis …!), b) leida kiiresti-kiiresti mõni teine tšellist, kes valdab sama kava meisterlikult (nagu Heinoja kontserdil rääkis, siis sellist, hoolimata paljudest telefonikõnedest, leida ei suudetud) või c) asendada duokava päevase valmistusajaga soolopaladega. Ja nii uskumatu, kui see ka ei näi, siis mahtus veidi rohkem kui 24 tunni sisse nii ettevalmistatud kava leinamine kui ka kibekärme uue kava varrukast välja võlumine!

Lühikokkuvõte: kava – muutunud, interpreedid – pooleldi muutunud, kohtumispaik – sama.

Ja kuigi varem pileti ostnutele oli korraldaja saatnud kirja ning pakkunud välja võimaluse pilet tagastada, siis tuli 15 minutit enne kontserdi algust Elleri kooli Tubina saalis koha leidmiseks lõpuks viimasesse ritta potsatada –plaanimuutus ei heidutanud kedagi. Saalitäis rahvast ootas pinevalt, kuidas tullakse toime küll muutunud olude, kuid interpreedi suhtes endiselt kõrgete ootustega. Muutunud kava tõttu tekkis omakorda uus katsumus minule: paberilt vaatas vastu suuremalt jaolt tuttav repertuaar: Mart Saar, Lepo Sumera, Arvo Pärt. Aga kõige rohkem pani mind pead murdma, kuidas üldse kirjutada kontserdist, mis on kokku pandud nii viimasel minutil. Iga potentsiaalse nurina saab kohe põhjendada vähese ettevalmistusajaga. Kas poleks aus küsida, miks ei jäetud kontserti ära, kui olude sunnil muudeti ära kõik peale kohtumispaiga? Publik mõistaks ju väga hästi, et kuid – arvestades, et esimest korda esitasid Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja koos üht Beethoveni tšellosonaatidest 2017. aastal – ja õieti juba aastaid ette valmistatud sonaate pole võimalik üheainsa päeva jooksul samaväärse kavaga asendada. Õnneks vaigistas minu provotseeriva küsimuse nii karismaatiline ja võimekas pianist kui ka ustav publik.

Heinoja oli jaotanud kava mõtteliselt kolmeks, kui lubate, siis kolmeosaliseks lihtvormiks: alguses ja lõpus eesti muusika plokk ning keskel seosed duokontserdi kavaga. Kava juhatas sisse eesti palade põimik Arvo Pärdi ja Lepo Sumera paladega. Pärdi „Aliinale“ oli mõjus rohi üleminekul päikselissumisevast kirjust päevast mõtlikhämarasse kontserdiõhtusse. Kuigi osal publikust jätkus rahutust ka ülejäänud õhtuks (võib-olla istusin vales kohas), ei lasknud Heinoja end sellest segada ning hoidis laval vaikusehetki samalaadse intensiivsuse ja pingestatusega kui klaare klaverikõlasid. Samal ajal Sumera „Kahe palaga aastast 1981“ tantsisklesid saali seintel Toomemäe vahtrate varjud, rõhutades palade melanhoolset iseloomu. Vaiksel toonil jätkus kava Pärdi „Variatsioonidega Ariinuška tervekssaamise puhul“ ning esimese poole lõpetas lootusrikkalt „Ukuaru valss“.

Selleks et siduda uus programm varem kavandatuga, esitas Heinoja Mozarti kaasaegse, viimasest isegi üle kolme kümnendi kauem elanud-tegutsenud helilooja Muzio Clementi klaverisonaadi. Heinoja tõdes seejuures muhedalt, et on veidi hirmus mängida saalitäiele inimestele teost, milles ta ennast kõige mugavamalt ei tunne. Esitus oli küll mõnevõrra rabe, aga see-eest mänglev ja elus – need omadused on mulle iga kell palju olulisemad kui pelk tehniline täpsus.

Kui kontserdi alguses kõlanud „Aliinale“ oli Pärdi esimene tintinnabuli-stiilis teos, siis keskmise osa lõpetas USAs ja Tallinnas tegutseva helilooja Jonas Tarmi päris esimene teos „Départs“ ehk „Lahkumised“, mille kirjutamise ajal oli ta vaid 14aastane. Siinkohal näib ebaaus luua heliloojast pilt selle põhjal, kuidas ta väljendas ennast peaaegu 20 aastat tagasi, ning saab olla õnnelik, et publikul oli võimalus kontserdiolukorras kuulda looja teekonna algust – pahatihti jäävad ju esimesed kirjutised sahtlisse või on leitavad vaid üksiku salvestisena netiavarustest. Loodetavasti võib peagi kuulda Heinoja ja Kitse esituses just selle kontserdi puhuks loodud teost.

Juhatades sisse kava viimast osa, luges Heinoja ette mõned kirjad, kus Saar avaldab oma erilist kiindumust Tartu vastu. Seejärel mängis ta peotäie prelüüde, millest osa on kirjutatud looja Tartus tegutsemise perioodil (1908–1921). Minu arvates oli just see kontserdi tipphetk: Heinoja on doktoritöö raames koos Sten Lassmanni ja Maksim Štšuraga tegelenud põhjalikult prelüüdide käsikirjade ja varasemate tõlgendustega. Kuna olin varem nende tööst lugenud² ja tutvustusvideot³ vaadanud, siis oli suur rõõm kuulda nüüd tema enda interpretatsiooni. Mängust õhkas värskust, kirge ja väga sügavat sidet miniatuuridega, milles peegeldub nii Saare püüdlus modernistlike võtete kaudu iseennast avastada kui ka tema anne jäljendada teiste loojate käekirja. Kujutan ette, et sarnaselt Heinoja tõlgitsusega võis ka Saar kunagi oma klaveri taga erinevate mõttelõngakestega trallitada. Kava lõpetas Sumera valss filmist „Kevadine kärbes“ ning see oli mõnusale koosviibimisele soe ja kelmikas väljajuhatus. Pala jooksul tõstis Heinoja mitu korda käed otsekui kärbsetiivad üles ning inimesed lahkusid saalist lummatuna leitsakust veidi jahtunud tänavale, just nagu oleks veinikärbeste apla pilgu alt õunasüdamed ära viidud.

Tõesti, oli riskantne otsus kontsert kõige kiuste siiski korraldada. Usun, et seda tänulikum oli publik: saime üheskoos käia läbi oma lemmikud eesti klaveripalade varust ning nende kõrvale ka uued teosed alles õitsele puhkenud helilooja sulest, aga ka õitsevast klassitsismiperioodist. Mina igatahes jään põnevusega ootama nii plaanipärast kui ka ootamatut, mida, nagu sel õhtul nägime, on kirglikel interpreetidel jagada kamaluga ja veel rohkemgi.