Seekord ei olnud Leigo järvemuusika festivalil küll ühendavat (ala)pealkirja, ent reede, 31. juuli programm oli siiski kokku pandud teataval sidususprintsiibil ning iga kontsert seeläbi omamoodi pusletükk õhtu kulminatsioonis. Nii kohtusid suurteoses „Raua kutsumine“ eelmiste kontsertide killud, mis olid toiminud omaette dekonstruktsioonina enne uueks loomist. Reedeses suveleitsakus Leigo kallastele saabujaid tervitas valik sarvekutsungeid metsasarvekvartetilt (Kreete Jacob, Nikita Matsuk, Jürnas Rähni ja Artur Reinpõld). Millega siis veel loodusmeeleolu luua kui mitte natukese romantismiga?

Teisel kontserdil „Põhjamaiseid viise“ astus üles trio koosseisus Iris Oja (vokaal), Ulla Krigul (klaver) ja Anna-Liisa Eller (kannel). Kui eelnenud kontserti kandis kergelt pidulik tervitusmeeleolu, siis nüüd viidi publik juba paari sammu jagu sügavamale järvekaldail juuri maasse ajavasse müstikasse. Lopsakale romantismihõngule vastandudes oli siin instrumentaalsaade läbivalt minimalistlik ning kohati kõlas vaid burdoon või üksikud värvitäpid vokaali taustal. Kuivõrd Veljo Tormise muusikas on lauldud sõna ääretult olulisel kohal, siis oli instrumentaalfaktuuri ülim taandamine ning solisti jutustuse selgelt kesksele kohale asetamine igati loogiline. Ester Mägi „Kolm setu muinasjutulaulu“ oli seevastu hea näide, kuidas ka üdini kammerlikus trios on siiski võimalik taotleda orkestraalset draamatunnetust.

Valdavalt just Veljo Tormise ja Ester Mägi loomingule keskendatud ning ka Iris Oja sõnul eeskätt kurblikke laule kätkenud kontserdil kõlasid köitvate temaatiliste põimingutena muu hulgas itkulaul Malle Maltise ja Merle Jäägri ooperist „Raasulapsuke“ ning muidu tagasihoidliku pillikasutuse kõrval Anna-Liisa Elleri mõõdutundlikule ja peent heegelpitsi visandavale mängule rohkem ruumi andnud versioon vaimulikust rahvaviisist „Kes Jumalat nii laseb teha“. Seevastu kuulajate seas enamasti soojalt vastu võetav Arvo Pärdi „Ukuaru valss“ jäi isuri ja setu viiside vahel tunnetuslikult kaugeks. Kiusatus ka välispublikut kuulama tooval festivalil kõik kodumaised esinimed ühte kavva panna on mõistetav, kuid usun, et „Põhjamaiste viiside“ kontsert poleks selle loo puudumisest kannatanud.

Õhtu kolmandas vaatuses rullus publiku ees lahti kuue maa lugu Balti riikide, Soome, Rootsi ja Setu kooride osalusel, esitati oma tuntud rahvalaule. Rootsist pärit Sönerna meeskoor ning Läti noortekoor Balsis lisasid sellele taotlusele konkursimaigulise vindi, tuues publiku ette Leigo nõlvade keskel järjepanu sähvivate akordikobaratega justkui tükikese virmalistega kaetud põhjataevast. Välitingimused soosivad harva koori helindamist, ent Leigo helitiim koondas avatud välilaval laulva koori kõlaliselt justkui sammaste vahele, kus kõik kooskõlad olid justkui publikule väga lähedal, ent ühegi intonatsioonilise ebatäpsuse eest päris samba taha peituda ei saanud. Muidu suhteliselt eraldiseisvatest sektsioonidest koosnenud minimaalse teadustamisega kontserdil kujunes sisult ühtseim tervik kammerkooride Helü ja Kolm Lindu esitatud Tormise tsükli „Nostalgia“ katkematutest kildudest. Meeldejääva elamuse pakkus kuulajatele ka viimasena üles astunud Ukraina kammerkoor Brevis, kes oli vaid umbes12 laulja najal üles ehitanud slaavilikult küllusliku kõlapaleti.

Leigo kallastel ette kantud suurteos „Raua kutsumine“ (heliloojad Marianna Liik ja Veljo Tormis, lavastaja Margus Kasterpalu, dirigent Küllike Joosing) mängis päikeseloojangujärgse salapäraga, ent otsis mõneti justkui kõverpeeglis ka koha maalilisuse ja teosesse kirjutatud terashalli teravuse tasakaalu. Kui seniseid õhtu detaile võis veel mõneti vaadelda osadena sulnist suvekontsertide sarjast, siis „Raua kutsumine“ kätkes endas sootuks teistsuguse laetusega materjali, ent jõudis lõpplahenduses sumeda öö varjus siiski rahu- ja tervenemis­lootuseni.

Suuremas osas rahvarõivastes esinenud kollektiivid ning Tormise tuntud algmaterjal seisid lavastuses läbivalt ürgsuse poolel. Omal kohal oli aga vaieldamatult ka „uus ja kõige kaasaegsem tehnika“: avastseenide valguslahenduses võis aimata nii sepaääsi sinakat kuma kui ka teadusulmest tuttavaid elemente ning muusikalises plaanis oli elektroonika abil loodav ja kihistatav samuti olulisel kohal. Teose alguses laoti Tormise „Raua needmise“ mõned põhimotiivid järjest publiku ette, et need siis Marianna Liigi uue materjaliga vaheliti asetada ning lõpuks uudisteosele lähtepunkti andnud võimsa kulminatsioonini jõuda. Viimases oli Marianna Liik Tormise niigi klirisevatele klastritele veel mõnegi korruse lisaks ehitanud ning Margus Kasterpalu nägemuses sai selleks hetkeks järvgi sinna heidetud mõõgast leekima.

150pealine koorikoosseis dirigent Küllike Joosingu käe all oli omamoodi korralik jõuõlg, mis võimaldas haripunkti hüsteeriat veel mitme meetri jagu pikemaks venitada. Ennastunustava karjatuse sisu tõukub „Raua needmises“ kõigest eelnevast – vappekülma tekitavast surmasõidust ja ääsil ägamisest – ning näis, et Leigol kohtunud kollektiivid toimisid üksteisele selles kontekstis vastastikku sütitavalt. Ehk ongi see teose endast väljumise osa kõige teravamalt tajutavam just esitaja vaatepunktist, sest publikus kutsusid kriisked ja karjatused võib-olla et võõristusrefleksina esile ka omajagu turtsatusi, ent eriti toores emotsioon ei saagi olla esteetiliselt kaunis või mugav.Pärast intensiivselt endasse haaravat needmist saabus aga teosesse tasahaaval rahunemine, kui puud vastaskaldal olid leekide tantsu järel justkui valge tuhatolmuga kaetud. Elektroonikakuma ning vokaliisikihtide varjust sulas peaaegu märkamatult välja päris tule pragin. Teose lõpetuseks kõlanud sõnad „requiem aeternam“ ei vajanud ilmselt ühelegi osalejale eraldi tõlkimist ning sellele eelnenud Jaan Kaplinski sõnad, mis kutsuvad rahule suisa rohujuuretasandil, olid Leigole justkui loodud.

Heigo Rosin ja Maarja Nuut „Raua kutsumise“ löökpillisektsioonis oli suurepäraselt toimiv duo – Leigole õhtuhämaruses kerkinud sepikoda köeti kõrvetavalt palavaks. Kõige eredama esituse tegi aga ühtlasi seekordse festivali kunstilise konsultandi rollis olnud Iris Oja. Juba varem, trio koosseisus oli võimalik nautida tema külluslikke vokaalivarjundeid ning äärmist paindlikkust solistina. Teadjanaise roll koos šamaanitrummiga „Raua kutsumises“ on aga justkui talle loodud – või õnnestus Ojal see kakssada protsenti enda omaks laulda. Vastab küll tõele, et Tormis oli oma partituuridesse kirjutatu suhtes väga konkreetne, kuid niivõrd jõulist, ent samal ajal nüansseeritud esitust kuulnuna julgustan kollektiive ka edaspidi originaalteost esitades naissoliste kaasama ja uutele tõlgendustele uksi avama.

Leigo järvemuusika festivalil oli otsustatud minimalistliku kavalahenduse kasuks, nii et esimesel kahel kontserdil teadustasid esinejad end suuresti ise sellises mahus, nagu parasjagu asjakohaseks pidasid. Kui „Raua kutsumise“ tekstid olid festivali kodulehel siiski tutvumiseks leitavad, siis festivali ühe n-ö peateose ka reklaammaterjalides läbivalt rõhutatud mastaapi ja mitmekihilisust silmas pidades ootasin pealiskaudsetest kirjeldustest ehk pisut sügavamat teose sisemuse ja telgitagustega tutvumise võimalust. Kuue koori kontserdi täpne kava (oli ka vähem tuntud lugusid) jäi kohapeal samuti saladuskatte alla.

Suvekuudel eri Eesti paigus muusikaelamusi otsides võib suhteliselt vähese vaevaga leida hulganisti samalaadsesse temaatilisse raami paigutuvat mõisa- ja lossiklassikat. Seega teeb vaieldamatult rõõmu, et Leigo järvemuusika festival on järjepanu pakkunud klassikalise kerge suvekontserdi formaadi kõrval lava uudisteostele ja uudsetele sulamitele. Tänavuse festivali reedeses päevaprogrammis olid veel arvestataval määral esindatud nii noorema põlvkonna muusikud kui ka andekad naisloojad heliloojast interpreetideni. Loodan siiralt, et edasiviiv avatus seostub Leigoga ka edaspidi.