Meil täitus juuli alguses Lindaga lapsevanematena 18 kuud. Poolteist aastat. Ja poisil 18 kuud väikese poisina suures maailmas. Milline inimene temast sirgub? Rohkem kui kunagi varem on mu peas analüüsi pidepunktide üle, mis on teinud minust selle, kes ma olen – nii positiivsest kui ka negatiivsest küljest.

Et muusika jõuaks sõpradest kaugemale

Läks nii, et kuu enne lapse sündi avasime sõpradega Legendaarse Raadio. Arusaam oli ühine: seal, kus peaks olema kirju pilt, haigutab tühjus või siis mingi üksteisest eristamatu hall mass. Hiphopiskenes puudus noortel väljund. Kui sotsmeedia ei näita nende postitatud muusikat isegi nende oma sõpradele, siis mis lootust on jõuda kuhugi kaugemale või suurema kuulajaskonnani? Pole platvormi, pole hüppelauda. Kui sa 1990ndate tümmi peale ei räpi, ei kõla nagu Drake ega tegele naljavideote ja lorilaulude kombineerimisega, siis sa oma lugu kuhugi raadiosse ei saa. Ehk siis pole ka eesmärki, mille poole sihtida, kui need eelmised kolm asja pole päris sinu teetass. Eriti nukker ju selle taustal, et hiphop on viimased kolm kümnendit olnud maailma populaarseim muusikažanr, aga oma kodumaal, oma emakeeles ei võta kohalikud raadiojaamad sind mängida.

Muidu oli foon meie ümber suht ühene: „Segi olete või? Noored ei kuula ju enam raadiot.“ No teate, ma ka ei kuulaks, kui ma oleksin noor. On seal siis midagi noortel kuulata või? Kas viimase 20 aasta jooksul on midagi märkimisväärset siinsel raadiomaastikul muidu juhtunud ka, mis näiteks minu muusika­maitsega kuidagi klapiks? Ah jaa, okei, see R2ga seotud asi juhtus … Aga see pole see, mida ma mõtlen. Naljakal kombel oli ju lõpuks see sündmus ka üks vajalik tõuge, mille pärast Legendaarne Raadio üldse eksisteerib. Aga kus on need programmid, mida teevad noored noortele? Kus kõlavad vanade spetsialistide kureeritud uued hääled? Kus on hoolitsetud järelkasvu eest: kus on jätkusuutlik muusikaajakirjandus? Kus on need inspireerivad hääled, kelle kuulmine ja kuulamine inspireerib noori näiteks raadios kätt proovima? Kus on seal masinavärgis see kasvukeskkond, kus vanad annavad noortele teadmisi edasi? Kus on midagi, mida noor inimene tahaks või üldse viitsiks kuulata?

Aga teate mis? Noored kuulavad meid. Päris palju selliseid noori, kes ilmselt tõesti ei teadnudki enne väga, mis asi see raadio on. Või pidasid seda mingiks boomer’ite asjaks. Kuulavad raadiost, kuulavad veebist, kuulavad äpist. Kuulavad koolis, tänaval, kodus ja sõpradega hängides. Ja võib-olla sellest isegi kuidagi üllatuslikum või suurem –meid kuulavad ka vanad! Keskealised mehed ja naised! Need inimesed, kes olid juba ammu oma hommikusel autosõidul tööle asendanud muusika podcast’ide ja audioraamatutega. Kes olid raadiokuulamise asendanud paremal juhul DJ-mikside, välismaa raadiosaadete või streaming-keskkondade algoritmide kureeritud playlist’idega. Need inimesed, kes võtavad trenni kaasa mürasummutavad kõrvaklapid, sest „seal mängib mingi rõve raadio“. Sellised inimesed on uuesti raadio avastanud. Viimane aasta ja pisut peale, kui me FMis oleme, räägib nädalas vähemalt üks inimene mulle seda juttu, kuidas ta on hakanud uuesti raadiot kuulama. Räägitakse ka seda, kuidas on avastatud Eesti artiste, kellest polnud varem õrna aimugi. „Ma ei teadnud üldse, et Eestis nii normaalset ja mitmekesist hip-hopi tehakse!“ Me ei ole üllatunud, sest me teadsime. Me teadsime ka seda, et kui see vagun rattad alla võtab, tekitab see skenesse uusi tegijaid. Raadio alguses oli hästi, kui artistid saatsid meile paar lugu nädalas. Nüüd tuleb neid kümneid ja kümneid. Iga mõne päeva tagant mõni selline artist, kellest mina ka kuulen esimest korda elus. Lahe, eks?

Lahe on ka see, et raadio n-ö köögipoolele programmi oleme kaasa saanud nii mitmekesise ja -külgse seltskonna. Mind ennast teeb rõõmsaks iga inimese ja iga nende juhitud saate peale mõtlemine. Et Henry [Kõrvits – toim] on võtnud oma graafiku juures selle aja, et vedada kõigele muule lisaks iganädalaselt kahte saadet: intervjuud artistidega ja uus eesti muusika. Et „Töökoda“ ja „Chainz“ esindavad hiphopi kahte näiliselt väga eri tahku või koolkonda, aga suudavad täpselt sama nakatava energiaga teha esmaklassilist muusika­ajakirjandust, mida kuulates taban end pidevalt mõttelt, miks küll kõik inimesed niimoodi muusikast ei räägi. Et Sandra Suits on tagasi muusikaajakirjanduse juures, tuues esile urban-muusika naishääli. Et selline OG ja raudvara nagu Tarrvi Laamann veab reggae-saadet „Bashment“ just meie raadios. Et Paul [Oja – toim] on võtnud enda vedada meie vana ühissaate „Programmi“ ja ka tal on raadio tegemises justkui mingi uus hingamine. Kes pole raadio programmiga tuttav, siis Mixcloudis on suur saadete arhiiv, kus saab tutvust teha.

Et oleks koht, kus midagi teha

Ja siis, kui on raadio, oleks sellel ka stuudiot vaja. Aga lihtsalt stuudiot pidada on kulu, kust midagi otseselt tagasi ei tule. Mis siis, kui paneks siis juba ühte nurka baari ja seal saaks niisama ka hängimas käia? Ja siis hakkasid meil ideed jooksma. Mõnikord vaataks äkki koos sporti, kui on mingi oluline mäng? Või äkki seal saaks pleikarit mängida? Aga äkki paneks siis juba mingit merch’i ka: Eesti hiphop-artistide särgid ja plaadid ja nii. Noh ja sellised lahedad asjad, mida sõpradega koos teha. Osaliselt kureeritud, osaliselt orgaanilised. Ühelt poolt muusikaviktoriin, räpi/r’n’b-karaoke, plaadiesitlused ja avalikud intervjuud artistidega, teiselt poolt open mic, lauamängud või näiteks graffiti, breiktantsu, plaadimängimise või sõnaseadmise kursus või algõpetus lastele? Äkki võiks olla midagi, kus on sport ja hiphop koos?

Aga paneks siis juba lava ka teisele poole? Nagu oli noortel puudu kuulajaskonnani jõudmise väljund, on neil jätkuvalt puudu ka kohad, kus omandada lavakogemust või arendada baastasemel lavaoskust. Et kui ainukesed sammud lavalaudadel on à la sõbra koduläbu ja järgmisena üks Tallinna üle 300 inimese mahutavatest kontsertklubidest, siis on äkki midagi valesti. Midagi on sealt vahelt puudu. Kus on see rohujuure tasand, mida on eri skenede hingamiseks ja elujõuks vaja? Kus on need kohad, kus saad leida oma inimesed? Kus on need kohad, kus võid maha istuda ja rääkida võõra inimesega muusikast? Kus sõpru leida? Mida nendega koos teha? Kus on sada kuulajat mahutavad kohad? Kus on Tallinna subkultuurimajad? Kus saab noori artiste näha ja kuulda? Nagu raadiotega, nii ka klubidega: miks – üksikute eranditega –kõik sama asja teevad? Keda see huvitama peaks? Mida see annab nendele noortele, kes selles osalevad? Kuidas see neid mõjutab? Millised täiskasvanud neist saavad?

Mu enda kõige suurem eesmärk selle ettevõtmise juures ongi, et see koht võiks olla uutele põlvedele innustav keskkond. Kui me poiss on hilisteismeline, siis seda kohta ilmselt enam pole. Aga äkki on mõni uus. Äkki on mõni selline, mille teevad 15 aasta pärast kutid, kes hakkavad meil praegu iga nädalavahetus käima ja nende sellel perioodil ühiselt kogetu kasvab nende DNAsse. Annab neile ilusaid ja sügavale minevaid mälestusi ning sõpru ja tuttavaid, mis ja kes saavad osaks sellest, kes nad ise on. Nagu meie saime Bel Airist, Von Krahlist, Wimbledonist, „Vibe’idelt“, Nightmanist, Spiritist, Privest, Baloust jne.

Öömajandusega seoses käivitub pikk ettevõtlusahel

Ja siis tuli uuesti see foon ümber: „noored ei käi ju enam väljas“, „noored ei tarbi enam alkoholi“. Aga teate, ma ka ei käiks ega tarbiks, kui ma oleksin praegu 18. Kuhu ma läheks? Ja kust ma selle raha võtaks, et seitse või rohkem eurot õlle eest maksta? Või vähemalt 12 eurot kokteili eest? 20 eurot, et taksoga koju sõita? Äkki Idasse, Lainesse või mõnikord Paavlisse – see on ju mega, mis seal tehakse. Aga see ei saa olla Tallinna-suuruse linna juures kogu valik. Ja viga pole tegijates või nende puuduses. Viga pole päris kindlasti artistide või talendi puuduses. Ma olen täiesti veendunud, et viga on kultuurivaenulikus ettevõtluskeskkonnas. Viga on sellest aru saamises, et öömajandus on tegelikult päris majandusharu. Peale vaadates näeb enamik inimesi ainult baare ja klubisid, aga seal taga on päris pikk väärtusahel, mis käivitub selgelt nende asutuste lahtiolekuga seoses: alustades artistidest ja nende tugistruktuuridest kuni logistika (ühelt poolt tõuksid/drive/parkimine/taksod jne, mis on seotud inimeste liikumisega, ja teiselt poolt kauba ja teenuste liikumine), joogipoolise maaletoojate ja kohalike (väike)tootjateni. Peale selle on turvafirmad, heli- ja valgusrendi ettevõtted, catering, koristusteenused jne. Aga on ka ettevõtted, mis teenivad, kui klubi on kinni: PR-firmad, somespetsialistid, disainerid, trükikojad, mis tahes turunduse ja müügiga seotud lisavarustuse müüjad. Ja laiemalt võib mõelda (peaks mõtlema) ka nii, et kui koht on maailmatasemel, siis tullakse siia ka väljastpoolt Eestit. Siis lülituvad siia veel laeva- ja lennufirmad, hotellid, toitlustus ja nii mõndagi muud, mida inimene oma kultuurireisi vältel välisriigis tarbib. Vahest oled käinud vähemalt korra elus välismaal kontserdil või klubis? Meenuta, mille peale ja kui palju raha kulus.

Laias laastus õige infokild on see, et näiteks Inglismaal tuleb 60% kesklinnade majanduse tulu pärast kella 18, s.t n-ö õhtu- ja öömajandusest. Aga ega kontserdi- ja peopaiga ärimudel olukorras, kus iga müüdud pileti pealt läheb sisuliselt kolmandik riigile ja autorite ühingule, ei olegi võimalik. Kõikides teistes Euroopa riikides on sellest justkui aru saadud, meil endiselt mitte. Ja nii hääbuvad kohad, mis on pakkunud mitmekülgset muusikaprogrammi. Nii kaovad või paremal juhul muutuvad lihtsalt passiivseks korraldajad ja aktivistid. Kontserdipiletitel on meil kõrguselt Euroopa teine käibemaks. Esimene on Taani. Seal on keskmine palk ligi 7000 eurot. Okei, elu on neil seal veel ka veits kirvem, nii et ostujõud võrdluses Eestiga on meist ainult kaks korda või rohkemgi ees … Äkki siis ongi lahendus mingi selline multivenue, mida me teha üritame. Et see hunt kriimsilma asi on meil kultuuriellu sisse kirjutatud. Pead vähemalt viit asja korraga tegema, muidu ei vea välja. Ja siis selle kõrvalt perele aega leidma. Tagasi sinna kust jutuga alustasin … Kas ma tegutsen õiges valdkonnas? Mida mu laps sellest arvab? Millal või kas üldse hakkab ta mõistma, mida tähendab missioonitunne? Mis siis, kui ta peab seda jaburaks?

Mis on eesti keele ja kultuuri säilitamisel kõige olulisem?

Sellest olen ka varem kirjutanud, et mu arust on erasektor ainus kultuuri käivitav jõud. Ja siin õnneks veel seda jõudu on. Eriti kui see jõud ühendada nendega, kes usuvad ühte asja või näevad üht asja samamoodi. Meil näiteks vedas jubedalt, et elu on kokku viinud Krulli kvartali inimestega. Poliitikas kuuleb suuri sõnu, aga ei kipu nägema tegusid. Peaaegu iga erakonna valimisplatvormilt leiab lause à la „seisame eesti keele ja kultuuri säilimise eest“. Kunagi pole seda, et kuidas siis või et mis konkreetsete tegevuste kaudu seistakse.

Praegu on õige hetk kirjutada inimesele, kelle valisid riigikokku (ja kes sinna ka sai) ja küsida, mida ta on viimase kolme ja poole aastaga teinud kultuurivaldkonnas. Või äkki kirjutada potentsiaalsele kandidaadile, keda plaanid kevadel valida, ja uurida, millised on tema vaated selles valdkonnas. Mida ta arvab kultuuri maksupoliitikast? Sama lugu on kohalike omavalitsuste poliitikutega: kirjutage inimesele, kelle valisite: mida ta oma esimese aasta jooksul on teinud, mis on tema vaated ja sihid kultuurivaldkonnas? Kui sealt tuleb seesama jutt „seisan keele ja kultuuri säilimise eest“, siis äkki on põhjust järgmises valmistsüklis oma valikuid korrigeerida?

Sest teate, mis on eesti keele ja kultuuri säilimiseks kõige olulisem? See võib nüüd üllatada, kui lihtne see vastus on: see, et oleks inimesi, kes nende asjadega tegeleksid. Keele ja kultuuriga.

Kas praegune keskkond sillutab teed, et tulevikus oleks neid inimesi? Mida keegi konkreetselt kuskil selleks teeb, et see nii oleks? Ega noortel pole ju ka kerge, ma saan neid ümbritsevatest muredest aru. Sujuvalt on pidanud hakkama põhimõtteliselt kõike üürima. Me ei räägi enam sellest, et kinnisvara ost on noorele kosmos, ühtäkki on lisaks elukohale kõik sattunud rentima asju, mida nad pidasid enda omaks: muusikat, filme, sarju, mänge, raamatuid ja mida kõike veel. Asjad, mis pidid meil aega kokku hoidma, nõuavad meie tähelepanu rohkem kui kunagi varem. Maailm tundub kiirem, valjem, kallim ja kuidagi veidralt vähem inimlik. Kuidagi vähem päris. Vist mitte kunagi varem pole ükski generatsioon ennast nii palju dokumenteerinud nii vähe tegemas. Sotsmeedia, mis näiliselt pakub seda eskapismi, mida järjest rohkem vajame, kipub tegelikult süvendama hirme ja ärevust kuni vaimse tervise häirete ja riketeni välja. Oht on kaotada kontakt ennast ümbritsevaga ja seeläbi päris kindlalt ise­endaga ka. Võib-olla see kõlab nagu natuke selline „ok boomer“ jutt praegu, sest eks alati ole iga generatsioon arvanud, et neile järgnev on maailma lõpp. Aga ma ise arvan, et nende teemade hulgas on palju asju, mille pärast tõesti hirmu või ärevust tunda. Muusika järgi enda keha liigutamine, muusika kuulamine ja selle elavas esituses nautimine sõprade või lihtsalt samamoodi mõtlevate inimestega koos ei lahenda kindlasti kõiki su muresid. Aga on päris hea võimalus, et midagi natuke leevendab.

Eesti hiphopi kogukond on aastakümneid olnud mulle teise või nüüd juba mõnda aega kolmanda pere eest. Ma võlgnen oma peredele kõik, mis ja kes ma olen. Ja pere ei ole mulle midagi sellist, mille suhtes alla anda, millest loobuda. Muidugi oleks lihtsam mitte teha. Mitte pingutada, mitte vaeva näha, mitte riskida, mitte endast kõik anda. Aga millise eeskuju ma sellega noortele annaksin? Ja millise oma pojale?

Mulle tundub koht, kus midagi päriselt tunda, päriselt koos teiste inimestega kogeda, olulisem kui kunagi varem. See päris human connection on väärtuslilkum kui kunagi varem. See füüsiline tunne on oluline. Koos asju kogeda on oluline. Ja tegelikult on oluline ka plaati, raamatut või mängu, mis on päriselt sinu oma, füüsiliselt enda käes hoida. Nüüd siis on selline koht, eks. Mina loodan, et varsti on ka teistes skenedes selliseid kohti – miks mitte ka raadioid? Et oleks areng, peaksid kõik sellesse panustama. Sest tõusuvesi tõstab ju kõiki paate –suuri ja väikeseid.

Artikkel on teisendatud Facebooki postitusest.