„Suured kastid linna serval“ on trükis kortermajadest, mis on ehitatud linnades aastatel 1950–1980. Eesti elamufondist moodustavad need hooned enamiku. Tüüpkortermajade ilmumine tõi uut moodi majadega kaasa ka suurema kultuurimuutuse. Moodne inimene elas linnas mugavustega korteris ja oli ühiskonnas aktiivne. Uus vabaplaneeringuga keskkond oma väikeste korteritega pidi soodustama sellise elustiili kujunemist. Sõjajärgne väga suur nõudlus eluasemete järele ja masselamuehitus kujundasid ka ehitusmaterjalitööstust ja ehitust. Ehitada oli vaja kiiremini, mis omakorda tähendas uusi ehitustehnoloogiaid ja -materjale. Uue ruumitüpoloogia mõju oli mõõtkavadeülene, ühtlasi tekkis vajadus sobiva mööbli ning uut eluviisi toetava linna infrastruktuuri järele. Kõige selle tulemusena omandas kodu Nõukogude Eesti elanikule, kellest suurem osa oli varem elanud maal, kiiresti uue tähenduse. Ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooniga korterist sai tolle aja luksus, moodsasse korterisse sooviti kolida ka Kalamajast. Sellest ajast on möödas keskmiselt 60 aastat ning küsimus tüüpkortermajade edasise käekäigu kohta on tõstatanud terava arutelu. Arusaam kvaliteetsest ruumist on aja jooksul taas muutunud ning need elamurajoonid on olukorras, kus toona loodud eluviis ei kõneta enam praegust noort kodurajajat. Valdavalt elavad nendes piirkondades korterite esialgsed omanikud, kes tihtilugu ei otsi ka liialt suuri muutusi ning kellele see keskkond on tuttav ja kodune. Vahepeal on linnad kasvanud ning esialgu linna serva ehitatud hooned on tänapäeval täiesti heas asukohas, ühissõidukiga 20 minuti kaugusel kesklinnast. Seega on nende piirkondade nüüdisajastamine vajalik ka valglinnastumise pidurdamiseks ning puudutab peale korteriomanike ka linnaametnikke ning miks mitte ka arendajaid.
Igal juhul on linnaosade elukvaliteedi küsimus aina ajakriitilisem ning aktuaalne trükis „Suured kastid linna serval“ võiks huvi pakkuda paljudele.
Magala kuvandi murdmine
Trükis on lihtsa ülesehitusega ning kõigile arusaadav. See koosneb kolmest osast: kõigepealt antakse kokkuvõtlik ülevaade kõnealuste hoonete ehitusloost ning kaasnenud uudsest eluviisist, seejärel tuuakse esile, mida hoonete renoveerimisel peab silmas pidama, ning lõpetuseks antakse kataloogi kujul ülevaade Eestis leiduvatest tüüpkortermajadest. Enne tehnilisse infosse laskumist hoonete kultuuriloolise ülevaate andmine on sümpaatne. Tüüpkortermajade elanikud on renoveerimise infoväljas juba niigi, kuid sageli on seda puudutav tehniline info paljudele kauge ja keeruline. Käesolevas trükises käsitletakse neid maju masinliku kasti asemel inimese koduna ja sellega on elanikele pakutud ka teistmoodi motivatsioon renoveerimiseks. Pelgalt informeeriva lendlehe asemel on tegemist selgitusi jagava masselamurajoonide identiteeti lahkava trükisega. Siinkohal mõjub intrigeerivalt trükise pealkiri, mis tituleerib hooned kastideks. Tõele au andes võib öelda küll, et tegemist on ülimalt lihtsa arhitektuurikeelega, tüüphoonet on väga kerge võrrelda kastiga. Kuid kasti sees on elu ning sellele pöörab trükis ka tähelepanu. Samuti on välja toodud vähesed detailid, mis nendel hoonetel siiski on olemas, kuid mida alati ei märgata. Hoone nimetamine kastiks mõjub negatiivselt, kuid igatahes tekitab see huvi ning trükise sisu loob kasti asemel pildi inimese kodust. Seega mõjub pealkiri pigem provotseerivalt ning isegi väikese vastupanuaktina laialt levinud nn magala kuvandi murdmiseks.
Provokatsioon võib aga osutuda erialakeskseks ning tekitada küsimusi trükise sihtgrupi kohta. Erialainimestele on see liiga lihtsakoeline ja neile jääb uut infot väheks. Põnevaim on ehk kataloogi osa, kus antakse hea ülevaade, mis laadi hoonetega peab tegelema hakkama. Erinevate tüüphoonete koos vaatamine juhib tähelepanu nende erinevustele ja korduvusele, mis omakorda loob pinnase uute lahenduste pakkumiseks. Niisugune kataloog võiks olla abimaterjal nii arhitektidele, tootjatele kui ka inseneridele, kuid selle jaoks on trükis poolik, esitades vaid väikese osa Eestis levinud tüüpidest. Küll aga paneb see edasi mõtlema – eriti olukorras, kus äsja on lõppenud ka esimene sedasorti hoonete renoveerimise arhitektuurikonkurss –, kas täiendatud kataloog osutuks ehk erialainimestele vajalikuks.
Ajal, mil renoveerimine levib lainetena, on trükis hea infoallikas majaelanikele. See annab hoonetele loo ja loomuse ning renoveerimine ei ole ainult energiatõhususe parandamine.
Mis tunne jääb aga elanikule, kui tema kodu nimetatakse kastiks? Kas ta haarab trükise hea meelega raamaturiiulilt või annab pealkiri alust provokatsiooniks? Provotseeriv lähenemine toob teemale tähelepanu, kuid sel juhul oleks võidud hoopis üle võlli keerata ning näiteks ka graafilise disaini osas julgem olla.
Koostöö lihtsustaja
Töövihiku laadis üles ehitatud trükises käiakse renoveerimise vaatepunktist läbi kõik hoone elemendid ning tuuakse välja teemad, millele iga elemendi puhul peab tähelepanu pöörama. Renoveerimise info on ajakohane ning enamasti saadavad iga teemat ka illustreerivad fotod. Info on küllalt lihtsas keeles ning võib osutuda heaks abimaterjaliks ühistutele, kes peavad langetama arhitektuuri puudutavaid otsuseid. Samuti leian, et trükis on ka hea vahend arhitekti ja ühistu vahelise koostöö lihtsustamisel ning abiks kallimate lahenduste põhjendamisel. Küll aga, arvestades, et viimastel aastatel on tüüpkortermajadega tegeletud väga palju nii akadeemilisel kui ka riigi tasandil, tunnen puudust alternatiivsetest arhitektuurilahendustest. Üle Eesti hooneid pildistades on tehtud suur kiiduväärt töö, kuid kuna trükis on renoveerimise suunitlusega, siis inspiratsiooni saamiseks tunnen puudust mõnest rahvusvahelisest näitest ja eksperimentaalsete projektide kajastamisest.
Üldjoontes täidab trükis oma peamist eesmärki: pakutakse ülevaade Eesti tüüpkortermajade kujunemisloost, nende väärtusest ja renoveerimise põhimõtetest. Selle tugevus seisneb oskuses käsitleda masselamuid mitte pelgalt tehniliste objektide, vaid kodudena, siduda renoveerimise küsimused kultuuri ja ajalooga. Ometi oleks see renoveerimise väljaanne võinud olla ambitsioonikam. Oleksin soovinud rohkem infot tüüpkortermajade hulga kohta Eesti elamufondis, et mõistaksin paremini nende mõju ühiskonnale ning suuremat tähelepanu väliruumile, mis on elukeskkonna kvaliteedi kujundamisel sama oluline kui energiatõhusus. Mainitud rahvusvahelised näited ja eksperimentaalsemad renoveerimislahendused oleksid pakkunud inspiratsiooni nii elanikele kui ka erialainimestele. Neid puudujääke arvestades jääb trükis ettevaatlikuks, kuid selles peitub ka väljaande tugevus: tegemist on hästi koostatud sissejuhatusega. Ajal, mil tüüpkortermajade tulevik puudutab suurt osa linnadest, on selline ülevaatlik trükis kahtlemata vajalik.
