Varjualused on Eesti kunstiakadeemia esimese kursuse arhitektuuriüliõpilaste mahukaim debüütprojekt – katsetus ruumi, vormi ja materjaliga inimkeha skaalas.¹

Varjualuste loomine on ajaga alati kaasas käinud, viimastel aastatel tuleb peale koha identiteedi tabamise ja inimmõõdus ruumiühiku loomise hõlmata ka ehitussektori praegune tuleproov – kriitiline suhtumine toormesse ja materjalide eluringi. Ehituses kasutatavad Maa ressursid on üleilmselt inimkonna ühisvara, mis osaliselt küll taastuvad, aga suures osas suhtutakse neisse pillavalt. Veel liiga endastmõistetavalt ei lähe arvesse iga uue objekti hädavajadus, vahendite kogus, asukoha kõigi ettevalmistustööde tarvilikkus, ehituseks vajaliku energia ja tekkivate jääkide vähim hulk ning loodu õigus järelelule. Kõige selle kõrval näib narr kodus prügi sorteerida.

Niisiis tuleb EKA tudengitel varjualuse ehitamiseks kasutada võimalikult suures mahus varem juba kasutuses olnud tooret. Kuna kavandite väljatöötamisel ei ole saadaolev materjal ette määratud, saadab disaini- ja projekteerimisprotsessi kuma, mis hoiab osalejad pidevalt valvel ja paindlikkusele vastuvõtlikud.

Varjualuste plejaad

Varjualuse loomisel arvestatakse iga kord selle tulevase asukohaga ning objekt hakkab kuju võtma ümbritsevate linnaehituslike elementide, sekkumisvajaduste ja -võimaluste, mikrokliima ja arhitekti idee järgi. Suur osa nüüdseks püstitatud 21 varjualusest paikneb Pedaspea Krasmukse talu endisel karjamaal, kus need moodustavad eksperimentaalse vaatamisväärsuste väligalerii (soovitan!), osa objektidest asub siin-seal Tallinna linnaruumis, kuuendat korda täiendati varjualusega Tartu avalikku ruumi.

Tartu-seeria esimene varjualune „Nurk“ paikneb 2021. aasta suvest alates Kaubamaja ees Uueturu platsil, järgmisel aastal püstitatud „Kino“ kompleks Ülejõel Holmi pargis on rängast kasutusest juba kõvasti räsitud. Raatuse tänava pikenduse 2023. aasta „Linnutee“ teisaldati eelmisel aastal Uus-Raadi elamurajooni, kolm viimast objekti on mõtestanud Annelinna majadevahelist ruumi. Ülemöödunud aastal kerkis Kaunase puiestee kerg­liikluskiirt mööda liikujatele aja mahavõtmiseks tribüünisarnane „Ava“, möödunud aastast täiendavad „Õrred“ pika purdena Annelinna Saare tiigi kallast. Värskeim „Varem“ markeerib esimese muudatusena peatselt pargialaks uuendatavat muruplatsi Tartu linnaraamatukogu Annelinna harukogu lähedal.

Ihaldusväärne tellis

Varjualune on arhitektuuriüliõpilastele õppimisprotsessis tõeline suurprojekt. See on tähelepandavasse kohta asetatav harjutustöö, mis annab kogemuse kavandatu elluviimiseks. Protsessi lõpptulemus on reaalsus, millele kuju andmiseks tuleb kokku tuua ideaalid, teised ja kolmandad osalised ning hulk muutujaid. Detailne projekteerimise ja ehitamise kogemus on hindamatu, lahendaja ees on tuleristsed, mille käigus tuleb leida lahendused materjalide, füüsika, ilmastiku, aja- ja eelarvestuse, paberi-, kommunikatsiooni- ning meeskonnatöö esitatud ülesannetele. Ülesande rõhk pole seatud klassikalises mõttes varjualuse – paviljoni või putka –kavandamisele. Pigem asutakse õppeaasta alguses uurima inimese ja teda ümbritseva klimaatilise ja sotsiaalse ruumi seoseid, et selgitada välja, kes mille eest ette antud asukohas turvet ja katet vajab. Esmalt pakub igaüks oma lahenduse inimkehale varje pakkumiseks. Täpsemaks projekteerimiseks ja ehitamiseks valitakse kõigi kavandite hulgast lõpuks välja vaid üks.

Sel aastal kogu kursuse ja Annelinna elanike koostöös välja valitud „Varem“ pakub eraldatud peatuspaika muidu üsna lagedal väljal ning seob ruumiloome ja taaskasutuse teemad arusaadavalt ja põhjendatult. Olgugi et varemed võiksid geopoliitilisel taustal tekitada kõhedust, kutsub müürilabürint esile hoopis teise reaktsiooni. Millegi varem eksisteerinu lammutamisel kõrvale pandud materjal paneb küsima: mis see varem oli? Sama tõuke annab ka kontekst. Annelinngi on muu mis varem. Paljude elamute nüüdne välimus on algse kinni katnud ja nii väärtuslikku kui ka vääritut kaotsi lasknud minna. Kunagine kehv ehituskultuur hoidmist ei vääriks, ent ehitusajaloolane Maris Mändel toonitab, et ka tüüpkorterelamud on siinse arhitektuuripärandi osa.² Nn paneelikate uuendamine on hädavajalik, aga ühe hoone kaupa tehtud viimistlusviiside valik pole ansamblilisusele hästi mõjunud. Missugune siin kõik varem oli, tuleb varsti välja ainult vanadelt piltidelt.

Varjualuse peamiseks ehitusmaterjaliks valitud keraamilise tellise esteetika pole Annelinnale üldse omane, aga valminud struktuur mõjub nagu ümbritseva peegeldus vees – standardne ja rütmiline, ent igas üksikühikus väikese omanäolise erinevusega. Terve kollektsioon vabrikumärke (Ilmatsalu, Võrukivi, ERT, PTK, JTT jne) kividel kinnitavad, et müürid on toonud kokku väga erinevad piirkonnad ja ajastud. Tõesti, missugused ja kus need hooned või rajatised varem olid?

Tellised otsiti kõik tööülesande osana järelturult ise kokku, tõdedes, et need on väga minev kaup. Jätkus nii pakkujaid kui ka teisi tahtjaid. Materjali varasem elu jääb seetõttu peitu; selle osalus linnaehituse ajaloos, kohaloolises kontekstis või huvitavas struktuuris tulemusele väärtust ei lisa, aga millegipärast on punane tellis ikka sümpaatne ja ihaldusväärne. Mändeli käsitluses aitab materjali väärtustada selle kasutusajalugu: „See, kuidas, kui palju ja miks mingit materjali arhitektuuris on kasutatud, seostatuna ühiskondlike protsessidega, annab võtme selle tähenduse mõistmiseks ning seeläbi ka väärtuse hindamiseks.“³ Keraamiline tellis saadab Lõuna-Eesti ehituskultuuri keskajast saadik. Telliseid on toodetud ka Tartus, lähiajalugu tunneb siin vaid ahjupotitööstust, kus toormena kasutati algul Raadilt ning hiljem Laeva kandist kaevandatud savi.⁴ Terrakota on seega siin juurtega kõvasti kinni ja selle staatus upitamist ei vaja. Raudbetoonpaneelid, millest Annelinn kokku on laotud, on samaväärselt argine ehitusmaterjal, aga selle sünniaeg ja aja järelkajad kannavad eelarvamusi. Materjali kasutuslugu paneb selle esimesel võimalusel kinni katma.

Annelinlased on ka ise südikad kunagisi puudusi heastama. Majadevahelise ruumi mõtestamine kombinaatehitusele omal ajal enamasti järele ei jõudnud ja olgugi et siia-sinna istutatud puud on juba salud, läbib annelinlaste unistusi ikkagi soov olla loodusele veelgi lähemal. Laial väljal tuult murdev varjualune annab selleks hea võimaluse.