Nii nagu raamatut ei peaks hindama kaane järgi, ei tohiks ka kortermajade renoveerimise üle otsustada nende nn kasuka, s.t välisilme põhjal. Ometi on isegi korras kasukas ja n-ö uued kopsud väärtus, mida tasub võimestada, mitte häbimärgistada.

Kortermajade renoveerimine on kirgi küttev teema mitmel põhjusel, aga eriti, kui jutuks tuleb arhitektuuri kvaliteet ja pikaajaline mõju. Ühelt poolt on tegemist kellegi kodu korda tegemisega, mille üle otsustatakse majaelanike enamuse, ühistu vajadustest ja võimalustest lähtuvalt. Teiselt poolt puudutab tulemus ka kõrvalseisjaid ehk majast möödujaid, kes hindavad uuenenud välimust ja väliruumi. Kolmandaks on ehitussektor üks suuremaid energia- ja ressursitarbijaid.¹ Samal ajal peab kogu Euroopa nüüdisajastama pärast Teist maailmasõda elamukriisi lahendamiseks massiliselt ehitatud kortermaju: need on jõudnud seisu, kus tuleb põhjalikult uuendada nii tehnosüsteeme kui ka fassaadi ja katust, et kodumaja oleks ohutu ja nägus. Ka keskmise eestlase kodu on temast vanem² ja vajab uuendamist.

Eestis on seni renoveerimiseks toetusraha jagatud peamiselt mitmesugustest Euroopa toetusmeetmetest. Euroopas on kokku lepitud, et energia kokkuhoid on eluliselt oluline nii piirkonna julgeolekule kui ka planeedi tervisele³ ning et tähtis on eluaseme kättesaadavus ja taskukohasus. Taskukohase eluaseme nurgakivi ja vundament on seniste kortermajade renoveerimine.

Euroopa Liidu meetmed on seotud ühiste eesmärkide saavutamisega ning raha tuleb koos kohustusega energiat kokku hoida ja kasutada loodusvarasid kestlikult. Lauri Lihtmaa on hiljuti kaitstud doktoritöös „Korterelamute renoveerimistoetuste regionaalsete mustrite analüüs“⁴ näidanud, et senise renoveerimismaratoni esimesed aastad võib Eestis jagada kolme perioodi (2010–2014, 2015–2018 ja 2019–2024) ning muutunud ja paranenud on nii toetusmeetmete tingimused kui ka renoveerimislahendused.

Ilu on vaataja silmades

Renoveerimine on klassikaline nurjatu probleem: palju osalisi, erinevad ootused, pikad ja keerulised protsessid, lahendused eeldavad koostööd ning sealjuures üht lihtsat retsepti pole. Teisalt aitab renoveerimine edukalt lahendada kliima-, keskkonna- eluaseme-, aga ka ruumikvaliteedi probleeme. Kuna teema puudutab mitmeid valdkondi, võib tulemus paista ühel või teisel moel keskpärane, mitte ilus.

Ilu on ajast aega proovitud sõnastada ja mõõta. Näiteks on kirja pandud kvaliteetse ruumi aluspõhimõtted⁵, Uue Euroopa Bauhausi põhimõtted⁶ ja juhend nende järgimiseks renoveerimises⁷. Ilu sõltub aga paljuski vaatajast.

Kriitikanooli renoveerimise kehva­poolse tulemuse pihta on eriti varmad pilduma arhitektid. Rõhutatakse linnaruumi vaesumist ja protsessi absurdsust: „Kampaania korras kliimakriisi lahendades kipub ununema arhitektuur ja kannatavad inimsuhted. Rohepöördest inspireeritud üllad ideed võivad muutuda naeruväärseks, kui nende rakendamise käigus hävivad ajalooliselt väärtuslikud hooned ja linna­ansamblid.“⁸

Ometi tehakse igal aastal korda sadu maju, elanikud ja naabrid on rahul. Paraku ei suudeta kõrgetasemelist arhitektuuri kvaliteeti tagada ka taskukohaste uusarenduste puhul – maksumus ei ole ka siis kättesaadav.

Liiga suur ambitsioon või minevikku kinni jäänud mälu?

Õigustatud on küsimus, kas arhitektid on lati liiga kõrgele seadnud. Nihkuva lähtejoone teooria põhjal (shifting baseline syndrome, s.t arusaam tavapärasest või vastuvõetavast muutub kogemuse ja ajaga) tuleb küsida: kas osalt on arhitektide kriitika kinni renoveerimismaratoni esimeste aastate lahendustes? Varased näited – soojustuskihtidega liiga tüsedaks renoveeritud majad, nn auku jäänud aknad ja tehniliselt poolikud lahendused – ei ole linnapildist kadunud ning on kujundanud ruumiloojate umbusku renoveerimise suhtes.

Ehitatud keskkonna hindamisel võib see tähendada, et mineviku kõige kehvem näide jääb vahepeal muutunud praktikat varjutama.

Praegune tervikrenoveerimine ei tähenda enam üksnes soojustuse lisamist, vaid ka ventilatsiooni, küttesüsteemi, torustike korrastamist ja sisekliima parandamist, aga abikõlbulik on ka ühisruumide nüüdisajastamine, varjumispaikade loomine ja väliala korrastamine. See sunnib täpsustama, kas arhitektide kriitika käib praeguste lahenduste või nende varasema varju kohta. Kas kriitika asemel poleks aeg käised üles käärida ja asuda pakkuma lahendusi, et ühistud hindaksid ja telliksid paremat arhitektuuri, mis on ühtlasi ka ühistule jõukohane?

Renoveerimise nõustamiskeskused

Ehkki enda suhtes kriitiline olemine on eestlaste rahvussport, tuleb teiste riikidega võrreldes tõdeda, et ei ole sugugi enesestmõistetav, et ühist raha jagatakse renoveerimises läbimõeldud lahendustele või isegi tervele majale korraga. Nii võib mujal Euroopas juhtuda, et linna üks osakond jagab energiavaestele raha soojustuse ostmiseks või akende vahetamiseks ja teine osakond laiutab käsi: küttele kulub vähem, aga toanurk hallitab.

Teisipidi on päris paljud ELi liikmesriigid meist palju paremini arendanud renoveerimise kontaktipunktide teenust (one stop shop), millega pakutakse ühistule või majaomanikule usaldusväärset nõu ühest kohast. Hüva nõu renoveerimise teekonna alguses annab võimaluse kaaluda eri alternatiive ja jõuda kiiremini paremate ja toimivate lahendusteni.

Meilgi on üksikuid näiteid. Renoveerimise lipulaevad on Rakvere ja Lõuna-Eesti. Tartu on juba aastaid eri projektidega kortermajade renoveerimisele hoogu andnud (projektid „SmartEnCity“, „Annelinn+“, ringrenoveerimine jt⁹). Nüüdseks on olemas tasuta renoveerimise tervikteenus ühistutele nii tugiteenuse „Tartu renoveerib“ kui ka Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse (EIS) ning Tartu Regiooni Energiaagentuuri koostöö kaudu. Samuti renoveeritakse usinalt Elvas Nooruse kvartalis.¹⁰ Rakvere nõukaaegsed kortermajad on juba peaaegu kõik korda tehtud, lahendused on leitud mh arhitektuurivõistluse kaudu, ning Võru südalinngi on renoveerimise hoo üles saanud: kortermajad on korda saanud KredExi/EISi toel ning ajalooliste hoonete renoveerimisele annavad hoogu projekt „BuildEst“ ja linna nõustamisteenus.¹¹

Seegi kogemus näitab, et renoveerimine on kompleksne ettevõtmine, mis vajab paljude osaliste koostööd ja mitmesuguse pädevuse kokku toomist. Omanik ja ühistu puutuvad renoveerimisega kokku kord või kaks elu jooksul, renoveerimise käivitamisega tekkiv rahaline vastutus on aga suur ja mõjutab paljusid. Oleks naiivne arvata, et piirkondlikku renoveerimist, nn naabruskondlikku uuendust, millel on veelgi laiem ja pikaajalisem mõju ja kus majade uuendamise kõrval tuleb ümber mõtestada linnakeskkond, saaks eest vedada ühistu juht. See vajab selgelt kohaliku omavalitsuse initsiatiivi.

Seda kurvastavam on olnud Tallinna linna käiguvahetus. „Softacademy“ projekt, mille selgroog on nelja Mustamäe vanima paneelmaja nüüdisajastamine, nii et täidetud saaks kõik Uue Euroopa Bauhausi põhimõtted (identiteet, esteetika, ligipääsetavus, kaasamine, kestlikkus jms), kuid mille suurem eesmärk on arendada Tallinna kui vabariigi kõige suurema omavalitsuse ja tõmbekeskuse renoveerimisteenust ja panna alus protsesside kiiremale ja sujuvamale toimivusele, sai ootamatu tagasilöögi. Pärast 2025. aasta kohalikke valimisi tõmmati pidur peale just renoveerimise kiirendi arendamisele ja koondati selleks äsja loodud ametikohad. Tallinlased on oma kodumaja renoveerimisega nüüd jälle omapäi ja jooksevad spetsialistide vahet …

Ühine aruteluring loomeliitude Pärnu suveseminaril

Selleks et arhitektidega koostöös renoveerimise võimalusi arutada, korraldasime 2. juulil arhitektide, sisearhitektide ja maastikuarhitektide liitude Pärnu suveseminaril „BuildEsti“ ringkäigu. Ühiselt arutasime seni toimunut ja tõime välja positiivse: kodumajad on korda saanud, korterite sisekliima on tervislikum ning ka linnaruum on korrastatum. Vaatasime ringkäigul majade näitel, kas ja kuidas on Euroopa Uue Bauhausi põhimõtteid rakendatud, ja tulemused on rõõmustavad. Tõdesime, et Pärnul on tekkinud oma käekiri hruštšovkade uuendamiseks.

Ringkäigu üks lihtne näide oli A. H. Tammsaare pst 26 paneelmaja, kus iga trepikoja juurde on pandud lihtsad pingid. Mööduja võib muiata: kas see ongi Euroopas oodatud kvaliteedihüpe? Aga selle maja vanemal elanikul võib olla puhkevõimalus enne poekottidega neljanda või viienda korruse korterisse minekut eeldus, et ta üldse julgeb poodi minna. Kui liikumistee on piiratud ja viib enamasti korterist pingini ja tagasi, võib seesama pink olla vajalik naabritega suhtlemiseks. Mitme väikese lapse vanemale võib see olla koht, kuhu suurem laps korraks ootama saata, kuni väiksem õuevalmis saab.

Selge, et see ei ole suure žesti, vaid argielu arhitektuur, kuid sellise mõõdu­puuga tuleks taskukohase eluaseme renoveerimist hinnata sagedamini. Mitte ainult selle järgi, kas tulemus erutab ruumiprofessionaali, vaid ka selle järgi, kas see teeb majaelaniku elu lihtsamaks, tervislikumaks ja mõnusamaks, ja et naabrid patsutaksid pärast remonti ühistujuhti õlale ja ütleksid „tubli töö!“.

Unistada võib, aga arved tasub elanik

Arutelul kerkis ka küsimus, miks isegi nendes välisrahastusprojektides, kus elanikele pakutakse rohkem nõustamist, kaasamist ja võimalust eri lahenduste vahel valida, jäävad tulemused enamasti konservatiivseks. Miks ei valita katuseterrasse, lisarõdusid, maast laeni aknaid, mahulisi fassaade või lifte? Üks vastus on, et paremat ei osata alati tahta, ning ehk kardavad kortermajade elanikud ka liialt eristuvaid lahendusi. Teine, palju ebamugavam vastus on, et sageli ei ole see enam taskukohane.

Kui korteriomanikul tuleb valida, kas maksta pärast renoveerimist laenumaksena kaks või viis eurot ruutmeetri kohta, ei võistle katuseterrass abstraktse ilu, vaid laste huviringi, ravimite või igakuise toiduarvega. Taskukohase eluaseme puhul on iga lisalahendus raha, mida maksta ei tihka, kui seda pole just hädasti vaja. Isegi baastoonist erinev seinavärv tähendab renoveerimisel lisakulu. Seetõttu on ebaaus seada nõukogude­aegsete kortermajade renoveerimisele ruumilise kvaliteedi tingimusi, mida ei suudeta tagada ega kinni maksta isegi uute taskukohaste eluasemete puhul.¹²

Ometi võib küsimus olla ka harjumuspärasesse kinni jäämises. Kui endal terviseprobleeme pole, võib näida, et viienda korruse koju lõksu jäänud vanemad elanikud (need, kes ei julgegi korterist välja minna, sest ei ole kindlust, et on jaksu koju tagasi tulla) on võõras mure. „Softacademy“ kogemus näitab, et lifti lisamisele võidakse jõuliselt vastu seista isegi naabermajades …

Järeldused ja ettepanekud

Renoveerimise suurim probleem ei ole enam tehnilise teadmise või heade ja järeleproovitud näidete puudumine. Probleem on hoopis toetuste katkendlikkus, ka sõltuvus toetustest, nõustamise vähene ja ebaühtlane kättesaadavus. Seni on Eestis renoveerimist rahastatud valdavalt Euroopa meetmetest, mis tulevad hooti ja mille tingimuste kohandamine siinsetele oludele on paras peavalu. Kritiseeritakse, et renoveerimine keskendub soojustamisele, aga energia­kokkuhoiuks Euroopast toetusraha antaksegi. Kritiseeritakse, et välialad jäävad renoveerimisel unarusse, aga korterelamute ümber on enamasti linnamaa, mille arendamine sõltub linna initsiatiivist muutusi vedada, või palju sagedamini, selle puudumisest.

Renoveerimise üle arutledes tasub seega latt hoida kõrgel, aga mitte nii kõrgel, et sellest ei jaksa üle hüpata ja see muutub elanike suhtes ülekohtuseks. Hea renoveerimine on võimalik küll ja selleks on Eestis juba hulk häid näiteid. Need ei pruugi olla arhitektuuriajakirja mõttes efektsed, kuid ei ole ka midagi häbeneda, ammugi häbimärgistada. Mõnikord algabki parem linn sellest, et tavaline kodu saab korda ning renoveerimine ei vii elanikke vaesusriski ega toimetulekutoetuse saajate sekka.