Kümme aastat tagasi ilmus Sirbis intervjuu „Reform reformi pärast“,¹ kus Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi (KBFI) toonane direktor Raivo Stern ja ametisse asuv direktor Urmas Nagel arutasid instituudi tulevikku ajal, mil teaduskorralduses oli õhus palju reformi-, liitmis- ja ümberkorraldusplaane. Küsimus ei olnud ainult ühe asutuse administratiivses kuuluvuses, vaid ka selles, millist teadust soovitakse –kas suurt ja konsolideeritud süsteemi või mitme­kesisemat kooslust, kus ülikoolide kõrval tegutsevad ka väiksemad, eri­profiiliga ja rahvusvaheliselt nähtavad teadusasutused.

Praegu võib öelda, et on väga hea, et KBFI-d toona mõne suurema teadusasutusega ei liidetud. Eesti-sugusele väikeriigile on teaduse mitmekesisus erilise väärtusega. Kui kogu teaduselu on koondunud ainult suurte ülikoolide ümber, võib süsteem küll näida halduse poolest lihtsam, kuid on kaotanud paindlikkuse, eriala eripära või väikeste tippkeskuste võime kiiresti uusi suundi võtta. Väike, aga tugeva teadusliku identiteediga instituut võib täita rolli, mida suur struktuur samal viisil ei suuda. Kuid riik pole lahendanud mitmekesisuse üht fundamentaalsemat probleemi, s.t rahastust. Selles osas on füüsikud ja humanitaarid ühes paadis. Kui näiteks Underi ja Tuglase kirjanduskeskust rahvusvaheliselt hinnati, jäädi kimpu jätkusuutlikkuse klausliga, sama probleem on KBFI-l. See on häbiasi, et riik ei ole selles küsimuses väikeste teadusasutuste jaoks kestlikku lahendust leidnud.

KBFI on olnud meie teaduses erandlik nähtus – akadeemik Endel Lippmaa vaimse pärandiga seotud instituut, mis on säilitanud iseseisvuse, suurendanud rahvusvahelist kõlapinda ja olnud korraga nii alusteaduse kandja kui ka mitme rakendusliku suuna arendaja. Füüsika, keemia, materjaliteaduse, nano- ja keskkonnatoksikoloogia, tuumaenergeetika ning CERNiga seotud osakestefüüsika kaudu on KBFI olnud märksa suurema rahvusvahelise teadusruumi osa, kui instituudi mõõde aimata lubaks.

Nüüd on direktorivahetuse ring täis saanud. Urmas Nagelil on seljataga kaks viieaastast ametiaega ja KBFI uueks direktoriks on saanud akadeemik Martti Raidal. Seepärast on aeg jätkata kümne aasta tagust jutuajamist samas vaimus. Küsida, mis on vahepeal muutunud, mis on jäänud lahendamata, kuidas näevad vahetuvad direktorid KBFI kohta Eesti teaduses ja milline tuleb instituudi järgmine arengujärk.

Alustame teaduskorralduse viimatistest arengujoontest. Selle küsimusega on paslik alustada, sest kui ametist lahkuv direktor Urmas Nagel KBFI juhiks sai, oli instituudil kui iseseisval teadusasutusel turbulentne aeg: käis reformimine, liitmine ja konsolideerimine. Kuidas paistab olukord praegu?

Urmas Nagel: Kui ma kümme aastat tagasi KBFI direktoriks sain, oli õhus väga selge küsimus, kas iseseisvatel teadusasutustel on sellisel kujul Eesti teadussüsteemis üldse kohta. Räägiti konsolideerimisest ja efektiivsusest, ilusad sõnad, mille taga oli põhimõtteline valik –kas Eesti teadusmaastik peab olema mitmekesine või taanduma peamiselt suurte ülikoolide ümber koondatud süsteemiks.

KBFI jaoks tähendas see väga otseselt küsimust, kas instituut säilitab oma iseseisvuse, teadusliku profiili ja rahvusvahelise taseme. Tagantjärele võib öelda, et see õnnestus, aga probleemid ei ole kadunud. Eesti teadussüsteemi üks suuremaid kitsaskohti on endiselt peaaegu täielik projektipõhisus. Projektikonkurssidel ei ole keegi sajaprotsendiliselt edukas, kuid kui projekti ei ole, ei ole sageli ka vahendeid, millest teadlastele palka maksta.

Väliselt räägitakse rõõmsa näoga, et kõik teadusasutused on võrdsed ja kõigil on samad võimalused. Tegelikkuses see nii ei ole. Ülikoolidel on suurem institutsionaalne maht ja laialdasemad eelarveallikad ning õppetöö ja administratiivne puhver. Kui ühes valdkonnas mõni grant või rahastusmeede väheneb, siis ülikoolis on võimalik seda süsteemi sees tasandada. Väiksemas ülikoolivälises teadusasutuses on projektirahastuse kõikumine palju vahetumalt tunda. Kui mõni grant lõpeb või uut rahastust ei tule, siis ei ole see abstraktne eelarverida, vaid selle taga on konkreetne inimene, labor või uurimissuund.

Viimastel aastatel on lisandunud veel üks probleem – rahastuse ümberjaotus valdkondade vahel. Meie puhul on teema eriti tundlik, sest KBFI on väga tugevalt seotud alusteadustega, sealhulgas füüsikaga. Eesti füüsika rahvusvaheline osa on suurel määral pärit just KBFIst. Kui füüsika grante ei anta või nende maht väheneb, siis on see meile otsene probleem. Suure ülikooli jaoks võib valdkondlik ümberjagamine olla justkui sisemine nihkumine, aga meile võib see tähendada terve uurimissuuna kestlikkuse küsimust.

Loomulikult on rakenduslik teadus, ettevõtluskoostöö ja ühiskondlik mõju vajalikud, aga kui alusteaduste kandepind muutub liiga kitsaks, siis kaob pikkamisi ka teadmine, millest hilisemad rakendused üldse saavad tekkida. Ülikooliväliste teadusasutuste stabiilne rahastamine on seetõttu siiani lahenduseta küsimus. Kui tahame, et Eestis oleks rahvusvahelisel tasemel teadust ka väljaspool ülikoolide struktuuri, siis peab selleks olema ka rahastusmudel, mis ei sunni asutust elama üksnes järgmise projektikonkursi tulemusest.

Martti Raidal: Mina vaataksin Eesti kõrgharidus- ja teadussüsteemi kui üht terviklikku ökosüsteemi. Kui võtame võrdluseks metsa, siis seal ei ole ainult suured puud. Seal on ka põõsad, seened, samblad, bakterid – ja kõik nad toimivad mingis sümbioosis. Ei saa öelda, et jätame alles ainult suured puud ja raiume kõik muu maha, sest siis kaob lõpuks ära kogu ökosüsteem.

Eestis ongi minu meelest häda selles, et teadussüsteemi ei vaadata piisavalt tervikuna. Reforme tehakse järjest. Üks reform ei jõua veel lõpuni, kui juba tuleb järgmine. Ja sageli liiguvad need reformid suunas, mis on kasulik kõige suurematele osalistele – eeskätt ülikoolidele. Aga kui väiksemad ja eripalgelisemad teadusasutused kõrvale surutakse, siis vaesub kogu teadus.

Urmas osutab siin väga konkreetsele probleemile. ETAg-is tehti rahastus­mudel ümber ja moodustati paneelid. Ma võin arvudes eksida, aga füüsika ja astronoomia, mis on teaduses väga suured valdkonnad, on sisuliselt pandud ühte konkurentsiruumi. Kui sellisest paneelist tuleb aastas välja näiteks ainult paar granti, siis tekibki küsimus, kuidas peaks terve valdkond Eestis kestma.

Eestis on füüsikaga tegelevaid asutusi mitu. Tartu ülikoolis on füüsika instituut, tehnoloogiainstituut, Tõravere observatoorium, ka Tallinna ülikoolis ja Tallinna tehnikaülikoolis on lisaks KBFI-le füüsikaga tegelevaid instituute, kokku vähemalt kuus instituuti. Kui kuuele instituudile antakse aastas kaks füüsika-astronoomia granti, siis see ei ole jätkusuutlik mitte kuskilt otsast. Kui nendes instituutides ei suudeta hoida tugevat teaduslikku taset, siis ei puuduta see ainult füüsikat. See puudutab ka inseneriteadusi, tehnoloogiat, materjaliteadust, energeetikat – kogu kõrgtehnoloogilist võimekust.

Rakenduslikke inseneriteadusi ei saa õpetada inimestele, kellel füüsikas puudub korralik alus. Selleks et tudengid oskaksid füüsikat, peab neile füüsikat õpetama. Aga ülikoolis tähendab korralik füüsikaõpe ka seda, et samas keskkonnas tehakse füüsika teadust. Kui teaduslik alus nõrgeneb, siis esialgu ei pruugi tagajärg kohe välja paista, kuid mõne aja pärast jõuab see väga selgelt ka õppe kvaliteeti ja tehnoloogilisse võimekusse.

Võtame näiteks praegu maailmas väga kiiresti arenevad kvanttehnoloogiad – kvantarvutuse, kvantinformaatika, kvantsensorid. Kust peaksid tulema Eesti kvantinsenerid, kui me ei hoia alles tugevat füüsikaharidust ja füüsikateadust? Nad võivad tulla välismaalt, õppida Zürichis või mujal tippkeskustes, aga siis ei pruugi nad enam Eestisse tagasi tulla. Või lähevad nad Soome, Rootsi, Saksamaale, kuhu iganes.

See haakub järelkasvu probleemiga. Eesti ülikoolides on doktorantide hulgas väga suur osa välismaalasi, paljud neist ka väljastpoolt Euroopat. Iseenesest ei ole see halb, teadus ongi rahvusvaheline. Aga kui Eesti enda järelkasv jääb liiga kasinaks, siis muutub küsimus juba strateegiliseks. Kes kannab siinset teadust, õpet ja tehnoloogilist arengut kümne või kahekümne aasta pärast?

KBFI on selles süsteemis erandlik asutus. Me ei ole ülikool ega ka tavapärane rakendusasutus. Me oleme oma suuruse poolest pigem väike ökosüsteemi osa, aga see ei tähenda, et meie roll oleks vähetähtis. Vastupidi, just sellised asutused annavad süsteemile mitme­kesisust.

Meie keskne probleem on olnud aastaid sama: jätkusuutlikkus. Seda on püüdnud lahendada kõik direktorid, kuid lahendust ei ole siiani leitud. Kui asutuse rahastusest väga suur osa, ütleme ligi 90 protsenti, tuleb projektidest, siis välistab see pikaajalise planeerimise. Instituut ei saa olla tugev ainult siis, kui parasjagu on projekt edukas. Teadusasutusel peab olema rütmiline ja stabiilne rahastus, mis võimaldab ehitada üles võimekust, hoida inimesi ja kavandada pikemaajalist arengut.

Igal institutsioonil on oma saamis- ja arengulugu. KBFI asutamine on tihedalt seotud omaaegse legendaarse teadus- ja riigimehe Endel Lippmaaga. Instituut alustas tegevust 16. veebruaril 1980 ja rahvasuus kutsuti seda toona Lippmaa instituudiks, instituudi ametlikku nime paljud ei teadnudki. Milline instituut on KBFI praegu?

Nagel: KBFI on ka 2026. aastal suuresti Endel Lippmaa loodud mõtteviisi kandja. See tähendab, et instituudi keskmes on rahvusvaheliselt kõrgel tasemel teadus, mitte teadus ainult kohaliku mõõdupuu järgi. Meile on oluline, et instituudis tehtav töö oleks nähtav rahvusvahelises teaduses ja et siin areneksid ka uued uurimissuunad, mitte ainult olemasoleva jätkamine.

Samal ajal ei ole KBFI ainult laborite ja aparatuuri kogum. Väga tähtis on olnud töökeskkond, et noored tahaksid siia tulla, et töörühmad oleksid elujõulised ja et teadlastel oleks motivatsioon siin teadust teha. See on väikese instituudi puhul eriti vajalik, sest meie tugevus sõltub väga otseselt inimestest.

Strateegiliselt tahame olla mitmes valdkonnas rahvusvaheliselt tunnustatud uurimiskeskus, aga ka riigile vajalik eksperdikeskus. See puudutab näiteks elementaarosakeste füüsikat, tuumaenergeetikat, analüütilist spektroskoopiat, kvantkeemilist modelleerimist, funktsionaalseid materjale, vesinikuenergeetikat ning nano- ja keskkonnatoksikoloogiat.

KBFI roll ei ole ainult iseendale teadust teha. Instituut peab panustama teadmispõhise Eesti arengusse, olema ühiskonnas nähtav ja usaldusväärne teadus- ja arendusasutus. Selle eelduseks on muidugi kestlik rahastamine – nii kodumaistest kui rahvusvahelistest allikatest –, sest ilma selleta ei saa pikaajalisi teaduseesmärke saavutada.

Räägime ka arvudest. Kui Urmas Nagel asus instituuti juhtima, siis milline oli laias laastus KBFI aastaeelarve, kui palju oli töötajaid, sealhulgas akadeemilisi töötajaid ja millised olid toonased peamised väljakutsed? Ja vastavalt tänane seis?

Nagel: Kui ma 2016. aastal KBFI direktoriks sain, oli instituudi aastaeelarve umbes 3,8 miljonit eurot ja sellest ligi pool moodustasid grandid. Instituudis töötas toona kokku 102 inimest, nende seas 54 doktorikraadiga teadlast ja 17 doktoranti, kellest osa töötas nooremteadurina. Toonane aeg oli KBFI jaoks üsna pingeline, sest Gunnar Oki raporti² järel algas tõsisem läbirääkimiste periood KBFI, haridus- ja teadusministeeriumi, Tartu ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli vahel. See oli kõigile väga valgustav aeg, sest tuli selgeks rääkida, milline koht on iseseisval teadusasutusel Eesti teadussüsteemis.

Praeguseks on KBFI arvuliselt kasvanud. 2025. aasta lõpu seisuga oli instituudis 127 töötajat, neist 79 doktorikraadiga teadlast, kokku 65,5 täistööaja arvestuses, ja 30 KBFIs nooremteadurina töötavat doktoranti. Aastatel 2020–2025 kaitsti eri ülikoolide juures aastas keskmiselt viis doktorikraadi tööde põhjal, mis olid tehtud KBFIs ja mille juhendajad olid samuti KBFIst. 2025. aasta eelarve oli 8,5 miljonit eurot, sellest teadus- ja arendusprojektide osa umbes 5 miljonit ja tegevustoetus ligi miljon eurot.

Rääkides uutest teemadest, siis uued suunad on KBFIs tavaliselt seotud tugevate inimeste lisandumisega. Üks selline suund on tuumamagnetresonantsi arendamine. Sellega tegeleb meil teadlaste rühm, kes kasutab tuumade magnetiseerituse hüperpolarisatsiooni, suurendades signaali mitme suurusjärgu võrra. Lihtsamalt öeldes tähendab see, et füüsikaliste võtete abil kasvatatakse meetodi tundlikkust nii palju, et lahustes saab uurida väga väikese kontsentratsiooniga keerulisi molekule. See on valdkond, mida on populaarses vormis raske lühidalt seletada, aga teaduslikult on tegemist olulise ja perspektiivika arengusuunaga.

Peamine ülesanne on nüüd muutuvas teadussüsteemis koha kindlustamine, sest alusteaduste rahastamise järsk vähendamine mõjutab meid väga otseselt.

Raidal: Uute suundade tekkimine on KBFIs tõesti sageli seotud konkreetsete inimestega, aga ka sellega, et püüame jälgida, kuhu maailma teadus liigub. Ei saa olla nii, et keegi alustas kakskümmend aastat tagasi ühe teema uurimist ja kõik jätkubki samamoodi. Me peame kaasa minema sellega, mis maailmas toimub.

Kõrge energia füüsikas on meil juba pikem traditsioon, aga selle kõrvale on tulnud uusi teemasid. Üks näide on gravitatsioonilainete füüsika. Kui gravitatsioonilained eksperimentaalselt avastati, hakkasime ka meie vaatama, kuidas seda valdkonda Eestis arendada. Praeguseks on KBFI seotud kahe Euroopa gravitatsioonilainete eksperimendiga — kosmosesse kavandatava LISA interferomeetri ja Einsteini teleskoobiga.

CERNi temaatika on samuti avanud uusi võimalusi. Osakestefüüsikas on suurandmete analüüs ja masinõpe olnud juba ammu harjumuspärane tööriist, nüüd nimetatakse seda tehisintellektiks. Meil on inimesed, kes oskavad suuri mudeleid ja keerulist andmeanalüüsi kasutada ja seda võimekust saab rakendada ka teistes valdkondades.

Esile on tõusnud kvantinformatsioon ja kvantarvutus, samuti tuumaenergeetika. Püüame KBFIs luua võimekust ka tuumajaama simulaatori ja tuumaarvutuste teemadel, et Eestis oleks inimesi, kes neist asjadest aru saavad. See on koht, kus väike ja spetsialiseerunud instituut saab kiiresti tegutseda, eriti siis, kui ülikoolid ei ole mõnda teemat veel jõudnud või tahtnud piisavalt arendada.

Keemias ja materjaliteaduses on samuti tulnud uusi noori, kes on käivitanud oma uurimissuunad. Oluline on ka nanoosakeste ja nanoskaala nähtuste uurimine, mis on maailmas väga kiiresti arenev valdkond ning millel on seosed nii materjaliteaduse, keskkonna kui toksikoloogiaga.

Kokku võttes on KBFI tugevus just selles, et me suudame väikese asutusena uusi asju kiiresti üles võtta. Kui nii suur osa Eesti füüsika ja astronoomia artiklitest, pea pool, tuleb ühest väikesest instituudist, siis see näitab, et me ei ole Eesti teaduses kõrvaline nähtus, vaid üks selle nähtavamaid ja rahvusvaheliselt tulemuslikumaid osi.

Urmas Nagel, kui vaatate tagasi oma direktoriperioodile, siis millised olid kümne aasta tähtsamad verstapostid? Mis sai tehtud ja mille üle tunnete kõige suuremat heameelt?

Nagel: Kui vaadata tagasi nendele kümnele aastale, siis väga nähtav on muidugi Akadeemia tee 23 maja kordategemine. Remonditud on katus, välisseinad, aknad ja küttesüsteem ning lõpuks saime ka korralikult töötava ventilatsiooni. Päikesepaneelid ja akupank on vähendanud märgatavalt elektrikulu. See võib kõlada majandusliku või tehnilise detailina, aga teadusasutuse puhul on töökeskkond väga tähtis.

Teine suur verstapost on kindlasti Eesti saamine CERNi täisliikmeks. KBFIs on selle nimel töötatud paarkümmend aastat ja nüüd on see lõpuks juhtunud.

Heameelt teeb ka see, et instituudis on tekkinud uusi uurimisteemasid ja töörühmi ning osaleme mitmes suures rahvusvahelises koostöös. Meie juhendamisel kaitstakse päris palju doktoritöid, mis näitab, et instituudis on järelkasv olemas. Samuti on instituudi juhtimine muutunud avatumaks ja läbipaistvamaks.

Akadeemik Martti Raidal, küsimus uuele direktorile: miks te otsustasite KBFI direktori kohale kandideerida ja mida soovite selles ametis ära teha? Milliseid probleeme peab instituut lähiaastatel lahendama?

Raidal: KBFI on hästi juhitud teadusasutus ja selles mõttes ei ole direktori isik siin ülemäära tähtis. Ma ütleks isegi nii, et KBFI direktor võib olla põhimõtteliselt ükskõik kes instituudi vanematest ja kogenumatest teadlastest, kui tal on piisav arusaam instituudi toimimisest, teaduslikust kvaliteedist ja rahvusvahelisest mõõtmest. KBFI ei ole koht, kus direktor tuleb ja hakkab üksi kõike ümber tegema.

Minu jaoks on kõige olulisem, et jätkuks KBFI teadusliku taseme tõus, eriti rahvusvahelisel areenil. Me peame hoidma ja arendama neid suundi, kus oleme juba tugevad, aga sama tähtis on ära tunda uued valdkonnad, mis praegu maailmas alles kujunevad ja saavutavad oma küpsuse lähitulevikus.

Just nende suundade äratundmine ongi KBFI juhtkonna kõige olulisem ülesanne. Ma ei pea siin silmas ainult direktorit, vaid teadusnõukogu, direktsiooni ja laborite juhte. Direktor üksi ei tee KBFIs midagi ära. Kui instituut tahab olla edukas, peab otsustamine olema kollektiivne ja toetuma teadlaste kompetentsile.

KBFI üks olulisemaid rahvusvahelisi koostööpartnereid on CERN ja see suund on suuresti seotud uue direktori, akadeemik Martti Raidali teadusliku tegevusega. Mis seisus on praegu KBFI ja Eesti koostöö CERNiga ning milline võiks olla selle üldisem mõju Eesti teadusele, tehnoloogilisele võimekusele ja kõrgtehnoloogilisele ettevõtlusele?

Raidal: CERNi täisliikmeks saamine on Eesti teadusele tõesti väga suur samm. KBFI jaoks on see kahtlemata uhkusekoht, sest oleme selle nimel tegutsenud üle kahekümne aasta. Eesti sai 2024. aastal CERNi 24. liikmeks ja esimese Balti riigina selle organisatsiooni täisliikmeks. See ei ole ainult sümboolne saavutus, vaid tähendab, et Eesti on nüüd maailma ühe tähtsama teadusinfrastruktuuri täisõiguslik osaline.

KBFI roll on siin olnud keskne. Kui Eesti on CERNi liige, siis peab Eesti ka osalema mõnes CERNi suures eksperimendis. Praegu on KBFI ainus Eesti teadusasutus, kes kuulub CERNi suurde eksperimenti – CMS-kollaboratsiooni. CMS on üks suure hadronite põrguti põhilisi eksperimente ja seal tehtav teadus puudutab nii Higgsi bosonit, tumeainet kui ka osakestefüüsika kõige fundamentaalsemaid küsimusi.

Aga CERN ei tähenda ainult füüsikat. Täisliikmesus annab Eesti teadlastele, inseneridele, üliõpilastele ja ettevõtetele ligipääsu keskkonda, kus arendatakse maailma tipptasemel detektoreid, elektroonikat, tarkvara, suurandmete analüüsi, kiirenditehnoloogiaid ja ülitäpseid mõõtesüsteeme. Küsimus on nüüd selles, kuidas Eesti seda võimalust kasutab. Kui suudame CERNi kaudu kasvatada insenerivõimekust ja siduda ettevõtteid rahvusvaheliste tehnoloogiliste tellimustega, võib mõju olla palju suurem kui ainult akadeemiline teadus.

CERNis planeeritakse vist uut ja võimsamat põrgutit.

Raidal: Jah, CERNis on tõepoolest järgmise suure sammuna arutusel tuleviku ringkiirendi ehk Future Circular Collider, FCC. See umbes 91 kilomeetri pikkune uus ringkiirendi asuks Genfi piirkonnas ja oleks praegusest suurest hadronite põrgutist (Large Hadron Collider, LHC) märkimisväärselt suurem. Praegune arusaam on, et kõigepealt ehitataks elektron-positron põrguti, mida nimetatakse ka Higgsi tehaseks, sest selle abil saaks väga täpselt uurida Higgsi bosoni omadusi. Hiljem võiks samasse tunnelisse tulla hadronpõrguti FCC, mille energia oleks juba suurusjärgu võrra kõrgem kui LHC-l.

Oluline areng toimus 2026. aasta mais, kui CERNi nõukogu uuendas Euroopa osakestefüüsika strateegiat. Selles nimetati FCC eelistatud lipulaevaprojektiks, millega CERN saaks säilitada oma juhtrolli põrgutifüüsikas ka pärast LHC ajastut. Lõplikku ehitusotsust siiski veel tehtud ei ole – CERN ise räägib 2028. aastast kui sihtajast, mil peaks selguma, kas projektiga minnakse edasi.

Eesti jaoks on see väga tähtis, sest kui me oleme CERNi täisliige, siis peame olema laua taga ka nendes aruteludes. Sellised projektid ei tähenda ainult fundamentaalfüüsikat. Need tähendavad detektoreid, ülijuhtmagneteid, vaakumtehnoloogiat, krüotehnikat, elektroonikat, tarkvara, suurandmeid ja tehisintellekti. Kui Eesti ettevõtted ja insenerid suudavad sellesse ahelasse siseneda, siis võib CERNi liikmesuse mõju olla palju laiem kui ainult teadusartiklid.

Milline on KBFI teadlaskonna järelkasvu olukord? Kas noori teadlasi, doktorante ja järeldoktoreid tuleb piisavalt peale? Kui vaadata kõrgtehnoloogilise ettevõtluse arengut, siis peaks füüsiku eriala olema ju kaunis popp, tagama kindla töö ja leiva lauale?

Nagel: Teadlaskarjääri ebakindlus on muutunud piiranguks kogu Eesti teadussüsteemi arengule, mitte ainult KBFI-le. Doktorante meil on ja doktoritöid kaitstakse, aga küsimus on selles, mis saab inimestest pärast kaitsmist. Väga suur osa doktorikraadi saanutest liigub edasi ettevõtetesse või mujale väljapoole akadeemilist maailma ja järeldoktori tee valivad suhteliselt vähesed. Erialati on olukord erinev, aga näiteks KBFIs magistri- või doktoritöö teinud eksperimentaalfüüsikutest on enamik akadeemilisest teadusest lahkunud.

See on otseselt seotud rahastuse ja karjäärimudeli ebakindlusega. Kui noor inimene ei näe, et teaduses oleks võimalik ennustatavalt edasi liikuda, siis ta teeb ratsionaalse valiku ja läheb sinna, kus töötingimused on stabiilsemad.

Sama puudutab fundamentaal- ja rakendusteaduse tasakaalu. Fundamentaalteadus annab vundamendi, millele rakendused saavad toetuda. Ilma vundamendita ei saa hoonet ehitada. Samal ajal sõltub KBFI tasakaal väga palju keskkonnast, sest tööl saame hoida eelkõige neid teadlasi, kes suudavad endale grante hankida. Ettevõtluskoostöö ja tehnoloogiasiire on kindlasti võimalus, aga nende peale ei saa üles ehitada tervet instituuti. Pealegi on tehnoloogiasiirde üks risk see, et koos tehnoloogiaga liiguvad ära ka inimesed, kes selle teadmise loonud on.

Raidal: Järelkasvu küsimuses on veel üks probleem: noored ei kipu enam väga meelsasti valima raskeid ja pikki õpiteekondi. Füüsika, matemaatika, inseneriteadused, tuumafüüsika või kvanttehnoloogiad on valdkonnad, kus tulemuseni jõudmine nõuab aastaid süvenemist. Need ei anna kiiret eduelamust ega lihtsat karjääriteed.

Samal ajal vajab kõrgtehnoloogiline ühiskond just selliseid inimesi, kes on valmis keerulisi asju õppima ja lõpuni mõistma. Kui neid inimesi ei tule piisavalt peale, siis ei ole küsimus enam ainult KBFIs või ühes instituudis, vaid Eesti võimes uutes tehnoloogiates üldse kaasa rääkida. Ilma tugeva füüsika ja matemaatika baasita ei tule ka insenere, kvanttehnoloogide põlvkonda ega inimesi, kes suudaksid näiteks tuumaenergeetikast aru saada.

Millistes KBFI uurimissuundades näete kõige suuremat potentsiaali nii alusteaduses kui ka uute tehnoloogiate, patentide, ettevõtluskoostöö või hargettevõtte tekkeks?

Raidal: KBFI tugevus ongi selles, et meil on mõlemad pooled olemas, nii alus- kui rakendussuunad. Alusteaduses on väga suur potentsiaal kõrge energia füüsikas, osakestefüüsikas, gravitatsioonilainete füüsikas ja kosmoloogias. Näiteks gravitatsioonilained ei ole ainult uus astronoomiaharu, vaid annavad võimaluse uurida universumi väga varaseid etappe ajast, kui universum oli läbipaistmatu ja sealt valgus ehk footonid meieni lihtsalt ei jõua. See võib tulevikus anda vastuseid küsimustele, mida tavalise elektromagnetilise kiirguse abil ei saa uurida.

Rakenduslikuma poole pealt on KBFIs tugevad energiatehnoloogiad ja materjaliteadus. Meil tegeletakse kütuse­elementidega, sealhulgas nii kõrgtemperatuursete kui madalatemperatuursete lahendustega, samuti elektrokeemia ja CO₂ väärindamisega. Näiteks CO₂ elektrolüüsi abil on võimalik toota kasulikke ühendeid, aga põhimõtteliselt ka hapnikku ning sellised teemad ulatuvad vesinikuenergeetikast kuni kosmosetehnoloogiateni. Samuti tegeletakse liitiumakude ümbertöötlemisega, mis on väga praktiline ja kasvava tähtsusega valdkond.

Oluline suund on ka nanoosakeste ja nanoskaala nähtuste uurimine, sealhulgas nende mõju keskkonnale ja organismidele. See on koht, kus alusteadus, toksikoloogia, materjaliteadus ja regulatiivne vajadus saavad kokku.

Patentide, hargettevõtete ja ettevõtluskoostöö potentsiaal on seega olemas, aga tuleb aru saada, et fundamentaalteadlane ei pea üksi muutuma ettevõtjaks. Ühed inimesed loovad sügavat teadmist, teised oskavad seda rakendada ja kolmandad ehitavad selle peale ettevõtte. KBFI üks väga praktiline panus ongi selliste inimeste kasvatamine, kes saavad hiljem minna ettevõtetesse, asutada firmasid või viia teadmisi rakendustesse.

Kui kohtuksime uuesti viie aasta pärast, Martti Raidali esimese direktoriametiaja lõpus, siis millised kolm asja peaksid selleks ajaks olema KBFIs juhtunud, et saaksite öelda: jah, see ametiaeg õnnestus?

Raidal: Kui otsida 2026. aasta KBFI loole märksõna, siis ma ei ole kindel, et see on veel end ilmutanud. Olukord on isegi mõneti sarnane sellega, millest räägiti kümme aastat tagasi. Reforme on selle aja jooksul tehtud palju ja uusi reforme kavandatakse juba jälle, aga need ei ole lahendanud KBFI põhiprobleemi. Mõned küsimused on muutunud teravamakski.

Kõige olulisem on stabiilse rahastamise küsimus. See probleem on olnud KBFIga kaasas instituudi loomisest saadik. Ka viimane suurem reform, mis viidi läbi teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse ehk TAIKSi vastuvõtmisega, ei ole seda lahendanud. Riigikogu kultuurikomisjonis lepiti küll kokku, et KBFI rahastamise küsimusele leitakse lahendus. Ma loodan väga, et riik peab selles osas oma sõna.

Kui me kohtuksime viie aasta pärast ja küsiksime, kas minu esimene ametiaeg õnnestus, siis esimene kriteerium olekski see, et KBFI kestliku rahastamise küsimus on lahendatud. Ilma selleta saab instituut küll edasi töötada, aga väga raske on teha pikaajalisi strateegilisi otsuseid.

Teiseks peaks KBFI strateegilistes suundades olema tööl inimesed, kes ei sõltu ainult ühest või teisest projektist. Nad peaksid vastutama oma eriala arengu eest Eestis. See tähendab, et nad ei tee ainult oma uurimisgrupi projekti, vaid hoiavad ülal tervet kompetentsi – olgu see osakestefüüsika, tuumaenergeetika, kvanttehnoloogiad, materjaliteadus või mõni muu valdkond.

Kolmandaks peaksid need inimesed õpetama oma erialasid ka Tallinna tehnikaülikoolis. KBFI ei pea olema ainult teadusasutus, vaid peab aitama tagada, et Eestis oleks olemas järelkasv keerulistes ja strateegiliselt olulistes valdkondades. Kui need kolm asja – stabiilne rahastus, strateegilised inimesed ja seos õpetamisega – viie aasta pärast toimivad, siis võib öelda, et midagi olulist on ära tehtud.