Eesti suvi on üürike: päikeselised päevad on loetud ja aasta 2026 pole selles suhtes mingi erand. Festivalikorraldajatele on kõige magusam ja ka raskem mahutada oma ettevõtmised pärast jaani algavasse puhkuseperioodi, neljale-viiele nädalavahetusele. Jänedal 9. – 12. juulini aset leidnud „Kikumu“ („Kino. Kunst. Muusika“) toetus väga paljus mulluselt festivalilt saadud usalduskrediidile, võttes ette ka teatud riske, mis end isegi mõnevõrra õigustasid: kolmelt päevalt laienes festival sel aastal neljale ja välilava paiknes hoopis mõisapargis Allikjärve maalilisel kaldal.

Võrreldes esimese aastaga näis seekordne festivali kava võib-olla just neljale päevale hajutatuse tõttu lahjem, ehkki välisartiste oli rohkem ja nimekamaid. Samal ajal oli iga päev nii artistide valiku kui ka publiku poolest oma nägu, sest paljud tulid seekord festivalile ka ainult ühe päeva piletiga, olgu siis oma lemmikartisti kuulama või et lihtsalt huvi pärast teada saada, mida see kõmuline, kummalise nimega festival endast kujutab. Pettuma ei pidanud keegi – isegi mitte need, kes pimesi juba talvel endale nelja päeva passi olid hankinud –, sest Jäneda ja selle ümbruse kaunis loodus kompenseerisid ka mõeldavad pretensioonid muusikaprogrammile. Avastamist ootasid kas või arhitektuuripärlid, nagu Artur Perna 1938. aastal valminud Pääsu villa Nelijärve puhkekeskuses või metsasügavusse peidetud ja jõude seisev kunagine Harju KEKi puhkekeskus (arhitekt Toomas Rein).

Üks „Kikumu“ vormilisi muudatusi oli Konklaavi nime kandva siselava ümberpaigutus. Rene Manivald Tamme uus lahendus lähtub hoone projekteerija Valve Pormeistri kujundatud ruudukujulisest disainvalgustist, mille alla uus lava täpselt paigutub. Tamme valguskujundus võimaldab läbi mängida mitmesuguseid lavastuslikke nüansse, kusjuures vaatajad/kuulajad saavad toimuvat jälgida 360 kraadi ulatuses. Täpselt timmitud helitehnilise lahenduse juures segas tundlikumat kuulajat vaid aeg-ajalt käivituv uus võimas õhupuhasti.

Lava uued võimalused tulid eriti esile teatraalsemat laadi kontsertidel, nagu Florian Wahli kabareemeemidega flirtiv paroodia-show või Säde Semperi esimene suuremale publikule tehtud etteaste, millega ta esitles ka enda välja antud debüütalbumit „The Sun and Others“. Säde esinemise juures oli samuti kabareelikku hõngu, kuid võrreldes Wahliga on Säde muusikaliselt tõsiseltvõetavam: Sädet võlub hyperpop’i tumedam pool, läbi bassirütmide unustusse langemine ja selles viibimine. Vaatajat võlus aga muusikast enamgi Säde esinemisoskus – väljapeetus, stiilsus ja ökonoomsus žestides ja liikumistes, millega ta lava täitis.

Unustus, unistused ja unelmad on ka Iiri artisti Maria Somerville’i universumi aluseks. Somerville’i kontsert Konklaavis festivali eelviimase päeva õhtul oli üks „Kikumu“ mõjusamaid – isegi sedavõrd, et tekkis soov sellega tänavusele festivalile joon alla tõmmata, kuna staatiliselt hämaruses seisev neiu kitarriga täitis ka uue muusika avastamise ootuse. Somerville’i trio paigutus Konklaavi lavale kolmnurkselt, võimendades artistidevahelist kontakti. Kontserdi valguslahendus eraldas esinejad publikust vertikaalsete valgussammastega, kusjuures Maria jäi püsivalt varju. Somerville’i muusikat võib iseloomustada kui kummituslikku shoegaze’i, tumedamat laadi ambient’i, mis viib kuulaja oma jõulise sensuaalsusega ajatusse ruumi, reaalsusest eemal asetsevasse seisundisse. Sellega seondus ka üks festivali meeldejäävamaid hetki, kui sellises seisundilises heliruumis (kuula lugu „Halo“ Somerville’i uuelt albumilt „Luster“, 4AD) astus lava ette väike tüdruk lillas litritega kleidis ja pani oma käe ühte lava piiritlevasse valgussambasse – muusika sai uue visuaalse mõõtme, kui valguskiired üle ruumi laiali paiskusid. Seda hetke võib nimetada ilmutuslikuks sõna parimas mõttes.

Konklaavi uue kujunduse lavastuslik potentsiaal tuli väga ilmselt kasuks ka Kirke Karja ja Teis Semey esinemisele festivali viimasel päeval, kui improvisatsioonilise džässduo muusikalise rännaku sai kaasa teha otse selle tekkeprotsessis. Kaasatõmbamise võrdpilti võib muidugi kasutada iga elava ettekande puhul DJ-setini välja, kuid Konklaavi lava võimaldas muusikud paigutada nagu vaja: Karja (klahvpillid) ja Semey (kitarr) istusid vastastikku, söötes teineteisele ette helimomente ja -fraase, mõtteid ja mõttekatkeid, millega teine haakus ja mida edasi arendas. Initsiatiiv oli vaheldumisi ühe ja teise muusiku käes, harmooniast kasvas välja disharmoonia, milles peegeldus omakorda uus harmooniline tervik. Tavapärasest tantsu- ja popmuusikale omasest mugavusspektrist välja viiv avangard­džäss oli ka tänavuse „Kikumu“ üks intrigeerivamaid kontserte.

Omaette terviku moodustasid festivali teise päeva õhtul keldrilaval ehk Maatriksis esinenud kodumaised elektroonikaartistid: Wondering O, Andres Lõo ja Kiwanoid. Mihkel Tombergi sooloprojekt Wondering O põhineb drone–ambient’il, kuid ei jää selle turvalisse mulli. Olemisest saab liikumine, seisund saab rütmi ja kuulaja tabab end eneselegi märkamatult liikumas, tantsimas. Andres Lõo ühendab progressiivse techno biidi alanvegaliku laulmismaneeriga. Sellest sümbioosist moodustub omalaadne fantoomplatvorm, kuhu end sisse kirjutada ja millega kaasa minna. Kiwanoid, kes esitles „Kikumul“ oma uut albumit „Ghost Nonius“ (Glitch Please), tõstatab ehk kõige selgemalt elektroonilise muusika peamise küsimuse elava ja masinliku, tehisliku ja orgaanilise suhestatuse kohta. Visuaalseks võrdluseks Kiwa elektroonilisele glitch’ile võib tuua kas või tähesõjad soolaugastes, kuid see on vaid esialgne kujutluslik vastandus – tegelik sümbioos hakkab tekkima tekstuursetes üleminekutes rütmilisel baasil. „Ghost Nonius“ justkui osutaks, et orgaaniline ongi tehislik ning hirm masina ees eelarvamuslik ja aegunud. Tehisarugi pole ju lõpuks muud kui tööriist, mille kasutamist peab õppima.

Jänedal suvitanud briti ulmekirjanik H. G. Wells avaldas 1895. aastal romaani „Ajamasin“, milles manab lugeja silme ette düstoopilise kaheks jagunenud ühiskonna: intellektuaalselt arenenud eloidele vastanduvad maa all elavad mustatöölised morlokid, kelle ülesandeks on maapealset süsteemi käigus hoida. Mõnes mõttes kasutas ajamasinat muusikas iga „Kikumu“ artist, viies kuulajad kas siis tuttavasse ja õndsasse minevikku (Vaiko Eplik, Tõnis Mägi, Wrupk Urei) või visates nad hoopis tundmatust tulvil, veidi ohtlikku tulevikku (Säde Semper, Kiwa, Karja ja Semey). Festivali nimekaimad artistid eksperimentaalse popi skaalal Panda Bear ja Sonic Boom ühendasid need poolused mängulise kergusega. Oma ajamasinasse tõmmatud 1950-1960. aastate popmuusika elemendid paisatakse tagasi läbi psühhedeelse filtri, muutes tuttavat värvi- ja tunnetuslikku paletti. Aegade kriipiv nihe. Pole ime, et gruppidest Animal Collective ning Spiritualized tuttavail Noah Lennoxil ja Pete Kemberil on piisavalt suur fänkond, et sõita Jänedale kas või Soomest.

Ajamasina käivitajaks nimetaksin aga hoopis festivali esimese päeva lõpetanud Lõuna-Aafrikast Sowetost pärit bändi BCUC (Bantu Continua Uhuru Consciousness), 2023. aasta WOMEXil auhinnatud etnogruppi. BCUC ei tee järeleandmisi moodsatele trendidele, vaid ajab oma asja, olles juurtega sügaval oma tantsu­muusika rütmides. Traditsioonidele toetuv ürgne ehedus ongi see, mida nivelleeruv läänemaailma popmuusika vajab – rütmiskeemid, mis on nii vanad ja pärit sedavõrd rikkalikust varamust, et on ettearvamatud. Aafrika on neid täis ja sealne minevikupärand ei ammendu niipea, seda enam et lääne kontserdi­korraldajad ei julge sealt kuigi palju artiste esinema kutsuda. BCUC muusika väljendabki ühtaegu nii minevikku kui ka tulevikku ja toidab oma pärandiga kas või näiteks maailmamainega DJsid nagu ka Jänedal esinenud Gilles Petersoni. Ajamasina mõistes olid „Kikumul“ aja peatajad eelmainitud Maria Somerville ja Holy Motors, kes esinesidki rohkem kitarrimuusikale pühendatud eelviimase päeva õhtul. Holy Motorsi sulnilt taevalikku kontserti ilmestas Johanna Ruukholmi ja Martina Gofmani lavakujundus kuu, tähtede ja taimestiku stiliseeritud raamistuses. Muusika, kunst ja kino, mis on andnud nime kogu festivalile, kohtusidki Holy Motorsi suveöises lava-show’s kõige ehedamalt – unelmapopp unistuste­metsas ühes kaadris.

„Kikumu“ omapära alus on kohavaim. Indrek Kasela on osanud Valve Pormeistri kujundatud hoonestiku ja selle ümbruse võimalusi sobivalt ära kasutada, kaasates sel aastal festivaliüritustesse kinosaalina ka Jäneda mõisahoone, kus kunagi suvitas H. G. Wells. Oma näo annab „Kikumule“ aga just kunsti kaasamine. Edith Karlsoni üleelusuurused kivimaod jälitasid festivalipublikut nii väljas kui ka sees, esindatud oli enamik Eesti nüüdiskunsti galeriidest oma kunstnike töödega. Erinevalt esimesest festivalist, kus võis näha DeStudio näitust, olid ruumid seekord jaotatud kunstigaleriide esitlusvälja­panekute vahel. Kogupilt kirju, aga hüplik – seekord oligi puudu üks keskne tugev näitus. Karlsoni maod ning Ruukholmi ja Gofmani lavalahendus Holy Motorsi kontserdil toimisid pigem kujunduselemendina.

Siit ka suurem küsimus, mis festivalil tulevikus lahendada: kas minna edasi „kõik müügiks“ põhimõttega ja tuua Jänedale veelgi rohkem publikut või õgvendada esialgset kontseptsiooni ja pakkuda kahe aastaga välja kujunenud festivalisõpradele avangardi, liikuda paar sammu trendidest eespool. Kino, kunsti ja muusika ühisjooni leiab näiteks kas või etenduskunstidest, mida „Kikumul“ seni ei ole olnud. „Kikumu“ publik on piisavalt tark, et neid püüdlusi hinnata ja ajamasinaga kaasa minna.