Toomas Paul tuli 1986. aastal õpetajaks Tallinna Jaani kirikusse Saaremaalt, oma kuningriigist, nagu ta naljaga pooleks kord ütles. Seal oli ta õpetaja ja praost. Mäletan, kuidas üsna pea hakkasid ringi liikuma jutud tema erilistest jutlustest. Taheti teada, mis need on, ja seati sammud Jaani kirikusse. Paljud sinna ka jäid, nii ka mina.

See oli isemoodi aeg, mil algas Eesti Vabariigi taasiseseisvumise protsess. Olude muutumisel otsiti elule uut mõtestatust ning nälg vaimse järele oli suur. Endalegi ootamatult hakkasin käima pühapäeviti teenistustel, kus jutlustas õpetaja Toomas Paul. Algul Jaanis, 1989. aastast ka vabaõhumuuseumi Sutlepa kabelis, kus ta teenis elu lõpuni. Kabel oli tema südameasi.

Toomas on rääkinud, et inimene vajab kõrgemat latti või mõõdupuud, mille poole ennast sirutada. Kuigi me ei ulatu kunagi päriselt selleni, siis peab see meil silme ees olema. Tema jutlused olidki selleks kõrgemaks latiks ja sageli sai neist vihjeid ka väärtkirjandusele, mida siis koju lugema läksin.

Minust ja paljudest teistest said Tooma jüngrid.

Olen Tooma jutlusi ümber kirjutanud, salvestanud. Päris kindlasti on minus ja paljudes teistes mõjutusi oma õpetajalt. Sest see, kellega suhtleme ja kes meid ümbritsevad, kujundavad meid paratamatult. Seda on alati ka Toomas rõhutanud.

1988. aastast hakkas leerikursustel osalejate arv paisuma tohutu kiirusega ja õpetajatel olid käed-jalad tööd täis. Toomas oli siis 49aastane ja oma võimete tipul. Valmis Uue Testamendi tõlge (1989) ning riburada pidi hulk raamatuid. 1994. aastal sai ta teoloogiadoktoriks. Lisaks esines ta raadio- ja televisioonisaadetes, pidas loenguid, osales organisatsioonide töös. Toomas Paul oli ühiskondlikult aktiivne ja nõutud esineja, sest tal oli paljudele midagi öelda. Ajapikku oli temast saanud üks meie tuntumaid vaimulikke ja teolooge, aga ka kultuuriloolane, kelle eruditsioon ja üldistusvõime olid silmapaistvad.

Võrrelduna oma õpetaja Uku Masinguga, kellele vabadus jäigi tulemata, vedas Toomas Paulil nii aja kui ka kohaga. Sümboolselt kandis ta siiski ka Masingu uude aega, sest kõik see, mille ta oli pärinud oma õpetajalt ja teinud enda omaks, sai nüüd uuel kujul mõjuvõimsalt avalduda. Hiljem on ta öelnud oma jutluste kohta, et vahel on ta kõnelnud üle oma võimete, et keegi teine on teda kandnud ja juhtinud. Seda tundsid ka kuulajad.

Lisaks sai Toomas Paulist vaimne teejuht ka ilmalikus ruumis. Misjonärina suutis ta ühendada ilmalikku ja kristlikku vaimuruumi, erinedes siin traditsioonilisest kuulutajast. Ta ei surunud kellelegi midagi peale, vaid pakkus võimalust käia vaimsemat teed, mõtiskledes nii oluliste kui ka vastuoluliste küsimuste üle.

Huvitav on see, et Toomas Pauli peres on olnud teisigi kuulutajaid. Tema isa soov oli saada misjonäriks, aga sõda tuli vahele ja Soome õppima minek luhtus. Isaema olevat sõjaeelse vabariigi ajal selga tõmmanud talaari ja käinud tänaval kuulutamas. Ja seda ilma igasuguse ettevalmistuseta.

Toomas oli paljude õpetaja, ehe luterlane, kes otsis tervikut, püüdes maailma mosaiigitükkidest kokku panna. Ega paljuski see õnnestunud, aga suurt huvi pakkus ometi. Ikka nentis ta, kui imeline on maailm. Oli neid, kes hakkasid kahtlema tema usklikkuses. Tõmbas ta ju isegi paralleeli uskmatu Toomaga. Aga siingi tuleb mõelda edasi: Piibli Toomas ei olnud uskmatu, vaid kahtleja, kes otsis kinnitust.

Kord küsisin: „Toomas, kas sa luterlasena tahaksid, et meie suhtumised olukordadesse oleksid selgemad?“ Tema vastas: „No kes seda ei tahaks? On olukordi, kus ei oska arvata, mis on õige. Mõtled edasi ja siis leiad, et ega seda ei olegi olemas, seda ei ole nii lihtne kehtestada. Ja see ei oleks mulle ka meeldivam. Ma pigemini tahaksin, et oleksid teatud üldised põhimõtted.“

Oma eluõhtul tuletas ta meelde keerulist nõukogude aega, milles hakkama saamiseks tuli laveerida. Kirikuõpetajal oli keelatud käia naaberkoguduses jutlustamas. Selle jaoks pidi voliniku loa saama. Siis ta läks ja ütles tollele: „Kuna olen Usuteaduse Instituudis õppejõud, siis need jõmpsikad pean mina välja õpetama. Sellepärast pean ma käima nende juures, et nad kuulevad, missugune üks korralik jutlus välja näeb. Ja pean laskma ka neil jutlustada, et kuulda, milline nende jutlus välja tuleb. See ei ole ju külas käimine, vaid õppetöö.“ – „Võitlesime selle õiguse välja. Saaremaal oli meil oma kord ja oma maa, kus praost oli kirikupea.“

Toomas Paul oli isemõtleja ja paljuski iseõppija. Olude sunnil läks ta keskkooli asemel õppima Tartu Ehitus­tehnikumi (edasi Tallinna Polütehnikumi), sest seal sai stipendiumi. 1960. aastal jätkusid õpingud Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis. Kuigi Nõukogude aja oludes ei olnud Toomal võimalik saada paremat haridust, mis oleks vastanud tema võimetele, siis tulemus sai ikkagi muljetavaldav. Ta töötas end ise üles.

Toomas elatus raamatutest, mida luges oma pika elu lõpuni. Viisin talle erinevaid teoseid algul koju, siis haiglasse. Istusin tema juures, kus arutasime maailma asjade ning loetu üle. Vahel jõudsime ka teosteni, mille müüki taheti takistada. Aastal 2023 elustus ta silmanähtavalt, kui kuulis, et Eesti Teadus­agentuur tahab üht raamatut lettidelt kõrvaldada. „Kui keelatakse, siis tahan kindlasti lugeda! Niisugune asi on reklaam, kui millelegi öeldakse, et keelatud, siis on see midagi, mis peab olema maitsvam. Miks see meie käest ära võetakse?“

Moraali lugemist Toomas õigeks ei pidanud, sest neid, kes seda teevad, olevat kõik kohad niigi täis. Ta katsus elada kristliku sõnumi järgi, olla tähelepanelik, toetav, alandlik, kiita inimesi, sest kiitust saadakse niikuinii vähe. Ta arvas, et tõlkimine, mis on kasulik mõttetegevuse jaoks, võiks inimese teha alandlikumaks. „Tõlkeprotsessis ei võta sa oma emakeelt enam endastmõistetavalt ja ainuvõimaliku maailma modelleerimise viisina. Pead asjad läbi mõtlema, tundma ja lõpuks saad aru, et süsteemi luua ei olegi võimalik.“

Toomas Paul tegi oma tööd suure vastutustundega ja suhtus ellu täie tõsidusega. Enne surma ütles ta, et on võtnud enese kanda maailma raskuse, et muretseb väga maailma saatuse pärast. Tegemist oli väga tundliku inimesega. Ta oli hea kuulaja, inimeste toetaja, paljudele sõber. Kui tema juures pihtimas käidi, siis oli ta lohutaja, mitte hukka ega õigeks mõistja. „Minust ei ole olnud sellist, kes võtab enda peale ja siis annab andeks. Kes olen mina, et ma saan andeks anda? Pigem olen ma see, kes teise inimesega koos palub, et Jumal armuline oleks.“ Ja samuti on ta ka rõhutanud, et Jumala kergekäelist andestust ükski inimene eeldada ei tohiks.

Toomas Pauliga lõppes üks ajastu. Ilma temata ei oleks meist paljud need, kes nad on.

Ehk kohtume kunagi teispool piiri.