Primitiivne ja lärmakas, arvas okupatsioonivõim. Põnev ja mitmetahuline, leiavad uurijad, kes kogunesid 2. ja 3. mail Riia indie-baari Aleponija konverentsile „‘Primitive and Noisy Music’ in Late Socialist period“ („„Primitiivne ja lärmakas muusika“ hilissotsialismi ajastul“), et jagada teadmisi nõukogudeaegsest Balti vabariikide muusikast. Vestlusringis vahetavad Maarja Merivoo-Parroga (Läti ülikool) pikast Balti levimuusika ajaloost muljeid Jānis Daugavietis (Läti ülikool) ja Brigitta Davidjants (Eesti muusika- ja teatriakadeemia).

Maarja Merivoo-Parro: Kaks päeva konverentsi, kakskümmend ettekannet, sekka Riia hipide tuur ja „Psühhodisko“ ning rahvusvahelise populaarmuusika uuringute ühingu (International Association for the Study of Popular Music, IASPM) Balti oksakese loomise algatamine. Mis oli teie silmis selle kireva nädalavahetuse kõige suurem voorus?

Jānis Daugavietis:Mulle meeldis, et konverentsil tegid oma debüüdi kolm noort uurijat. See oli nende elu esimene konverents ja elu esimesed ettekanded. Ja need olid head. Hiljem nägin, kuidas nad hakkasid omavahel suhtlema ja võrgustuma nii teiste noorte kui ka juba kogenumate uurijatega. Loodan, et neile on see esimene samm liitumaks uurijaskonnaga, kelle fookuses on popmuusika.

Brigitta Davidjants:Seal oli ka üks EMTA magistrant, kes tegi väga edukalt oma esimese ettekande. Atmosfäär oli professionaalne, aga ka ülisõbralik, ja see aitas kindlasti kaasa. Mind üllatas see, kuidas meie baltimaalased maadleme kõik popkultuuri uurides samade küsimustega ja meil on nii suur ühisosa. On aeg asuda tihedamale koostööle. Näiteks olen üritanud kaardistada tarifitseerimist Nõukogude Eestis ehk protsessi, mille käigus pidid muusikud komisjoni ees repertuaarist kuni bändi nimeni aru andma, et neil üldse lubataks esineda, ning see komisjon otsustas ka, kus nad esineda tohtisid. Sain konverentsil aru, kui kasulik oleks teada, mis toimus Lätis, kus, mulle paistab, on seda põhjalikumalt uuritud.

Merivoo-Parro: Organisatoorses plaanis meeldis mulle, et teadlaste ja tudengite kõrval olid kogukonnaliikmed toas kuulamas ja ka laval ettekandeid pidamas. Akadeemilise uurimuse ja kodanikuteaduse sulam tõi kaasa põnevaid hetki. Entusiastidel on nii palju kirge ja detailseid faktiteadmisi: kohe alguses oli märgiline moment, kus kodanikuteadlane sai keset kuulsa teadlase ettekannet anda talle saalist väärtuslikku uut infot. See on mõlemale osapoolele parim stsenaarium: korraga antakse ja korraga võetakse. Mina, kes ma alati püüan leida võimalusi teadust populariseerida, sain seal istudes aru, et ahaa, populariseerimine juba käibki siinsamas minu silme ees. Ei pea hakkama kogukonda eraldi teavitama sellest, mis konverentsisaalis juhtus, kuna kogukond on uurijatega koos saalis ja ettevõtmise orgaaniline osa.

Daugavietis: Selline avatud platvorm ei osutunud kompromisside kohaks, vaid tõestas, et just nii peab ka edaspidi tegema.

Tarifitseerimissüsteem tahab võrdlemist

Merivoo-Parro:Tarifitseerimise asjus tuleb tunnistada, et sellest kiputakse siin Eestis rääkima pisut ebamääraselt. See suur ideoloogiline mehhanism mõjutas nii paljusid muusikuid, nende loomingut, esinemisvõimalusi, karjääri trajektoori ja seega kogu siinset popkultuuri ajalugu. Ometi on see teema praegu alauuritud ja sul on õigus, Brigitta: seda tuleb juba eos teha võrdlevas perspektiivis. Siis saaks palju enam teada ka selle kohta, kuidas Nõukogude kultuuripoliitika üldse toimis.

Daugavietis:Meie projektis („„Primitiivne ja lärmakas muusika“ Nõukogude Lätis 1956–1986“, lzp-2024/1-0059) on see tarifitseerimiste ja prooviesinemiste teema väga problemaatiline. Oleme otsinud teadusartikleid Venemaalt ja Valgevenest, aga tulemus on null. Ega ka Lätis ole olukord kiita. On üks bakalaureusetöö, mis puudutab seda teemat. Uurimusi on justkui tehtud, aga samal ajal pole selget pilti, kuidas see kõik ikkagi juhtus. Üks suur küsimus ongi, kas see tarifitseerimissüsteem oli sama kõigis Nõukogude vabariikides või oli seal erinevusi.

Davidjants: Mõned kuud tagasi jagasin ühel konverentsil ja hiljem ka Facebookis naljakat artiklit minevikust. 1960ndatel oli ilmunud lugu, kuidas biitmuusika pärast hakkavad noored drooge tegema. Lisasin ka artiklikirjelduse 1950ndate lõnguste peost. Pärast seda kontakteerus minuga Lätist keegi, kes ütles, et sellesarnaseid artikleid ilmus ka nende lehtedes, ning kui õigesti aru sain, siis see sarnasus oli ikka väga suur – jutt oli vaat et sõna-sõnalt sama. See näitab, et subkultuuri noortesse suhtuti Nõukogude Eesti ja Nõukogude Läti meedias väga sarnaselt. Sageli ei mõelda, et meil on siinsamas lähedal nii hea võrdlusmaterjal.

Merivoo-Parro: Ja nii palju põnevaid erinevusi! Mulle näib, et läti muusikas on palju enam šlaagri mõjutusi kui meil. Muidugi on siin ka šlaagrit, aga seda kuuleb teatud kohtades teatud aegadel. Lätis elanuna julgen kinnitada, et šlaagri kohalolu on Lätis palju enam tunda. Seda tuleb uksest ja aknast ja ka telekanalist, samal ajal kui näiteks meie saadete produktsioonides on muusikavalik midagi muud. Nüüd taas Läti ülikoolis töötades pidasime äsja koosolekut, kus selle teema tõstatasin. Noored läti kolleegid pakkusid, et ehk oli šlaager justkui aken iseseisvusaega, mil oli enam saksa mõjutusi, ning sellest hoiti siis kümne küünega kinni. Kui see tõepoolest nii on, siis läheb asi veelgi huvitavamaks. Kui vaadata tagasi, mida kahe maailmasõja vahel Eestis mängiti, siis meil on teada õige mitu ameerikalikku muusikat mänginud bändi, millest oli põgusalt juttu ka konverentsil. Lätist aga ühtegi sajanditagust bändinime välja ei hõigatud. Niisiis võib arvata, et juba toona olid meie skeened erinevad. Kerkib põnev küsimus, kuidas läks nii, et šlaager on lätlusega palju enam seotud kui eestlusega. Kas selle mõistatuse lahendamiseks peab lausa baltisaksa teema sisse tooma?

Davidjants: See on tõesti huvitav ja nüüd, kui seda ütled, tulevad meelde ka mu lapsepõlve jaanipäevad koos vanaisa ja kohaliku läti kogukonnaga. Seal vist tõesti kõlas alati šlaagrit.

Merivoo-Parro: Eestis kuulasime jaani­päeval ikka päkapikudiskot, kui mina noor olin.

Daugavietis: Mul on siiani olnud tunne, et saab rääkida nii-öelda šlaagrivöö riikidest. See mõjuala algab Saksamaalt, sirutub Balkani maadesse või vähemasti Sloveeniasse, muidugi ka Tšehhi, Slovakkiasse ja Poola ning jõuab siia Balti riikidesse, ehk ulatub Soomegi. Nüüd näen, et äkki olin oma šlaagrivöö hüpoteesiga ekslik ja ehk ei ole see igal pool sama laia pintsliga võõbatud.

Eri keeltes popmuusika

Merivoo-Parro: Teine põnev erinevus seostub keelekasutusega. Lätis on bände nagu ka meile hästi tuttav Brain­storm, kes on teinud lätikeelset muusikat ja siis võtnud vaevaks oma lood vene keelde tõlkida ja uuesti stuudios salvestada venekeelsena. Hiljem on neid siis ka rõõmsalt just venekeelsena kontsertidel esitatud. Ka meil Eestis on artiste ja bände, kes loovad vene keeles. Venekeelset muusikat tehakse küll ning esitatakse ka. Võib juhtuda, et ühes ja samas loos on eesti ja vene keel koos. Ometi ei tule meelde sellist kaasust, et Eesti artist võtab kogu oma laulu, tõlgib vene keelde, salvestab uuesti ning annab ametlikult venekeelsena välja, et esitada seda venekeelsena ka siinsamas Eestis. Brigitta, kas ma eksin?

Davidjants: Mul tulevad meelde mõned estraadiartistid.

Merivoo-Parro: Ma pean silmas just Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud aega. Ei ole ju meie Maarja-Liis Ilusad või Hendrik Sal-Sallerid või Vaiko Eplikud midagi sellist teinud.

Davidjants: Küll aga tõlkisid nii mõnedki artistid Eesti iseseisvuse taastamise järel oma muusikat soome keelde ja muidugi üritasid kõik laulda inglise keeles. Eestlased on üritanud end positsioneerida Põhjamaade mõjusfääri ja kaugeneda teistest Balti riikidest. Ehk see on üks põhjustest.

Merivoo-Parro: On tõesti laule, mis on tõlgitud ja salvestatud soome keeles. Ma olen üsna kindel, et Läti artistid ei ole teinud omaenda muusikast soomekeelseid versioone.

Daugavietis: Aga äkki olid mõned Eesti artistid, kes üritasid minna Vene turule või venekeelsele turule näiteks Valgevenesse või Kasahstani, aga ei õnnestunud ja andsid alla? Siinkohal peab mainima, et Lätis on ligi 40 protsenti rahvastikust venekeelne, seega majanduslik ahvatlus vene keeles laulda on päris suur. Kuni viimase ajani oligi muusika see, mis kaht keelerühma kõige enam ühendas: üleilmne Ameerika mõjutustega popp ja siis kohalikud grupid, kes võtsid vaevaks kahes keeles laulda: Brainstorm, A-Europa ja siia tuleb muidugi lisada ka Raimonds Paulsi looming.

Davidjants:Maarja, kas sina mäletad Noisy Nationit?

Merivoo-Parro: Jaa! Artur Abdul! Mäletan.

Davidjants:Just-just. Oli meil siin selline tantsumuusika bänd, kes õigupoolest laulis inglise keeles. Nende frontman Artur tegi kuulu järgi hiljem päris edukat karjääri Moskvas.

Merivoo-Parro:Tema muidugi rääkis vene keelt ka lavaväliselt, mitte nagu Renārs Kaupers, kes on lätikeelne.

Davidjants:Mäletan, et Renārs Kaupers oli väga populaarne, kui ta tuli. Ma arvan, et pooled klassiõed olid temasse täielikult armunud, kui ta oli Eurovisionil.

Merivoo-Parro: Ainult pooled? Ma arvan, et maal oli rohkem. Jānis, kuidas Renārs Kaupersi ja Brainstormi rahvusvahelisi püüdlusi Lätis hinnatakse?

Daugavietis: Prāta Vētra või Brain­storm üritas vallutada Venemaad ja see bänd oli õigupooolest päris edukas. Sellest tekkis muidugi pärast Krimmi sündmusi Läti avalikkuse ees probleeme. Aga kui artist lihtsalt laulis vene keeles nagu näiteks Laima Vaikule, siis see ei ärritanud kedagi. Samal ajal kui läti helilooja Raimonds Paulsi laul võitis konkursi „Mikrofona aptauja“ [„Mikrofoni küsitlus“, selline lauluvõistlus toimus Lätis aastatel 1968–1994 – toim] lauluga „Dāvāja Māriņa meiti­ņai mūžiņu“ ning hiljem laulis Alla Pugatšova seda teiste sõnadega ja andis loole teise tähenduse, siis lätlased selle üle küll rõõmsad polnud. Jutt on palast, mida Eestis vahest tuntaksegi just Pugatšova versiooni järgi peal­kirjaga „Miljon helepunast roosi“. On ka mõningaid Jugoslaavia bände – näiteks ABC –, kes tulid Lätti, et teha albumit ja salvestasid sinna ka mõned Raimonds Paulsi laulud läti keeles. Kas teil on Eestist selliseid näiteid? Et keegi Jugost või Tšehhoslovakkiast laulaks eesti keeles?

Merivoo-Parrro: Ei karga pähe.

Davidjants: Tahtsin veel Brainstormi kohta lisada, et mäletan, kuidas istusin aastal 2002 või 2003 Jerevani internetikohvikus ja seal mängis raadios mingi Brainstormi vähem tuntud ballaad, nii et midagi nad ikkagi vallutasid.

Merivoo-Parro: Mulle paistab, et nagu Raimonds Paulsiga, nii on pisut ka Brain­stormiga seotud selline üldine naabrirõõm. Kui inimestele meeldib midagi Lätist, siis nad kipuvad tundma, et selle meeldimise kaudu saab see otsapidi ka Eesti omaks. Umbes et oi, Brain­stormil läks Eurovisionil nii hästi, ikkagi meie naabrid! Või Raimonds Paulsi juhtum, millest sa, Jānis, äsja rääkisid. Eestlased kindlasti ei solvunud, et Alla Pugatšova võttis Raimonds Paulsi loomingut oma raudvarasse. Kui saadi teada, et „Miljon helepunast roosi“ on Raimonds Paulsi looming, andis see ehk hoopis põhjust uhke olla. Mõelda, see tüüp on ju siitsamast pärit, aga selline mõju ja ulatus! Kogu Nõukogudemaa kuulab hardalt. Midagi sellesarnast oli ka ajal, kui Leedu korvpallurid Nõukogude Liidu tiimis tooni andsid. Eestlased said neile olümpial kaasa elada. Leedukad ju ka siitsamast, natuke teed mööda edasi sõita, peaaegu nagu meie. Selline naabrirõõm toitis edumomentidel ka eestlaste eneseuhkust. Need on need vähesed harvad ja eredad Balti-identiteedi õied.

Davidjants:Harri Rinne kirjutas ka oma raamatus „Laulev revolutsioon: Eesti rokipõlvkonna ime“ hästi, et Nõukogude ajal, kui soomlased said osaleda Euro­visionil või mingitel spordivõistlustel, siis eestlased elasid neile kaasa: nad on peaaegu nagu meie, keel on sarnane. Me nagu laiendasime oma patriotismi Nõukogude ajal ka soomlastele.

Arvo Pärt ja Läti underground-diskoteegid

Merivoo-Parro: Üks huvitav asi, mida konverentsil kuulsin, oli külma sõja aegse Läti underground-heerose Hardijs Lediņši ja Arvo Pärdi omapärane side, millega on otsapidi seotud Riia anglikaani kirik, mis seisab Daugava jõe ääres, aga on rajatud inglise mulla peale. Selline veider nõuka underground-pusle.

Daugavietis: Jah, 1974. aastal oli Hardijs Lediņš tudeng, õppis arhitektuuri, aga rohkem filosoofilise poole pealt. Ta oli pärit heast perekonnast, võiks isegi öelda, et eliidi seast, oskas mõningaid võõrkeeli ja oli suur muusikafänn. Progressiivne rokk oli talle toona algusaegadel väga oluline, aga ta vaatas juba varakult ka eksperimentaalse klassikalise muusika poole. Peagi asus ta tegema diskoteeke. Üks ilmselt esimesi Nõukogude Liidu diskoteeke oligi sealsamas Riia anglikaani kirikus, mis oli antud klubihooneks inseneritudengitele, kes õppisid Riia polütehnilises instituudis, millest nüüdseks on saanud Riia tehnikaülikool. Peab muidugi ära märkima, et need toonased diskoteegid polnud päris samasugused nagu New Yorgis Studio 54, kus käis üks suur pidu. Lätis olid diskoteegid rohkem loengu vormis. Kõik istuvad, DJ mängib albumit ja peab selle kohta loengut. Album ise tuli suure tõenäosusega esitusele lindi pealt, sest plaadid olid väga kallid. Seal Riia vanalinnas mängiti näiteks King Crimsonit või Henry Cow’d ja peeti nende teemal loeng. Õhtu teine pool oli siis tantsuks. Hardijs Lediņš ja Boriss Avramecs korraldasid seal aastatel 1976 ja 1977 kaks kuulsat festivali, kus esitati uut akadeemilist muusikat noortelt nõukogude autoritelt. Seal, 1970ndate lõpus, tulid siis anglikaani kirikus ehk tehnikatudengite klubis esiettekandele ka mõned Arvo Pärdi sakraalteosed. Sellest sündmusest on kirjutanud konverentsil esinenud Kevin C. Karnes USAst.

Merivoo-Parro:See on täiuslik näide sellest, kui seotud kõik on. USA teadlane uurib Arvo Pärti, komistab selle episoodi otsa ja pärast Pärdi projekti lõpetamist sukeldub Riia underground’i, et uurida Hardijs Lediņšit ja tema eksperimentaalmuusika bändi NSRD (Nebijušu Sajūtu Restaurēšanas Darbnīca). Täiesti teine skeene, aga sama uudishimu kannab uurijat läbi žanride ja Baltimaade.

Daugavietis: Kevin C. Karnesi trajektoor on olnud põnev. Ta alustas nimelt Viini klassikutega ja praeguseks pean tõdema, et ta intervjueerib mind seoses meie oma underground–label’iga Tornis Records, millega olin seotud 1991. aastast. Seega on Karnes nüüdseks jõudnud 1990. aastate Läti uurimise lainele. Tornis, eesti keeles Torn, oli prooviruum, stuudio, kirjastus ja bändide kogukond, mis tegutses ligi kakskümmend aastat ühes mahajäetud XX sajandi alguses ehitatud veetornis. Nende aastate jooksul käis sealt läbi ligi sada bändi, projekti ja artisti, kes tegid proovi ja salvestasid. Me ei maksnud elektri ega vee eest ning ka renti meilt keegi ei küsinud, aga noh, need olid 1990ndad … Meie tuntuimad kollektiivid on ilmselt Kartāga ja Baložu Pilni Pagalmi.

Ei saa me läbi … ?

Merivoo-Parro: Veel üks huvitav moment meenub konverentsilt seoses Diana Popova ettekandega, kus oli juttu Läti telekultuurist. Oleme Brigittaga püüdnud viimastel aastatel [nii teadusprojektides kui ka Vikerraadio saatesarjas „Võnkevabadus“ – toim] kaardistada Eesti-Soome popkultuurisilla mõju ja meilt küsitakse alati, kui kaugele lõunasse see Soome televisioon ja raadio ulatusid. Üks asi on see, kui kaugelt sai signaali oma raadiomasinasse kruttida, teine asi aga see, kui kaugele jõudsid need Soomest toodud plaatide ümberlindistused. Ka kirjasõpru ja sõpruskoole jätkus Lõuna-Eestisse. Nüüd saime Diana ettekandest tõelise pommuudise, et 1980. aastatel näitasid lätlased oma televisiooni vahendusel muusikavideoid, mille nad olid saanud Eesti kolleegidelt, kes omakorda olid need salvestanud Soome televisioonist. Seega võib tinglikult öelda, et Soome televisioon levis lausa Daugavpilsini välja.

Daugavietis: Eks see olegi rahvusvahelise konverentsi eelis: sama asja saab korraga vaadata mitme künka otsast. Mu enda erihuvi on Balti-mõõtme puhul ka konkreetsete muusikute omavaheliste kontaktide kaardistamine. Näiteks teame, et lätlane Pits Andersons mängis 1960ndatel Eesti ansamblis Optimistid. Ja 1980ndatel oli Radaril lühikest aega üks läti pillimees – superkitarrist Valērijs Beļinovs, kes muu hulgas mängis ka Raimonds Paulsi ansamblis Modo. Alati on olnud kontakte ja alati on ka teineteise pool tuuritatud: Eesti bändid on käinud Lätis ja Läti bändid on käinud Eestis. Kuigi alati oleks võinud neid kontakte muidugi rohkem olla.

Davidjants: Aga Maarja, miks sina eestlasena Lätist huvitud?

Merivoo-Parro:Kui välja suumida, siis on ju ikkagi uskumatu ja imeline, et me sattusime elama maailma nurka, kus mõnetunnise sõiduga satub täiesti uue kultuuri, keele ja ajaloo keskele. Täiesti teine esteetika! See loomemaastik on meie kandis nii tihe. Et meil on omavahel ka palju sarnasusi, teebki kõik võrdlused põnevaks, sest selles mõõtkavas räägivad erinevused ilmekalt ja nüansirohkelt. Humanitaaridele on muidugi klassikaliselt raske rääkida rohkem kui ühest Balti riigist korraga: meie meelest domineerivad erinevused. Inimesed väljastpoolt Balti riike suudavad aga haarata kõiki kolme riiki korraga, kuna see tundub neile mugav. Neid ei heiduta kohad, mis on meie silmis tohutud lõhed. Nad viskavad väikese rippsilla sealt üle ja kirjutavad kõigist kolmest suuremate probleemideta. Meie, baltimaalased, kipume ikka igaüks iseendast kirjutama: oleme sellised akadeemilised Muhvid.

Davidjants:Äkki see on ka reaktsioon Nõukogude perioodile, mil meid vaadeldi ühe riigina. Ja ega paljudes kohtades aduta siiani, et see ei ole nii. Minu kogemus on, et iga kord, kui lähen Armeeniasse ja ütlen, et olen Eestist, saan vastuse, et jaa, mina olin ka 1976. aastal Vilniuses. Ehk on see iseenda uurimine ilma teisi Balti riike kaasamata justkui vastureaktsioon kõigele, mis olnud, ja soov kehtestada oma unikaalset identiteeti, mis ei ole lihtsalt osa kolmikust. Nüüd on ehk egod piisavalt tugevad, et hakata jälle üksteist avastama.

Merivoo-Parro:Jah, tänavu Stanfordi ülikoolis uurijana tegutsedes süvenesin sajanditaguste Ameerika diplomaatide nägemusele Baltimaadest. Põnev oli tõdeda, et toona oli ameeriklaste vaate­nurgast Balti riike siiski neli: Soome, Eesti, Läti ja Leedu. Kui mõnikord räägiti kolmest Balti riigist, siis olid need Soome, Eesti ja Läti. Hoopis Leedu jäeti erinevatel ajaloolistel põhjustel välja. Aga siis tuli Teine maailmasõda ja Eesti-Läti-Leedu langesid. Nüüdseks on tavapärane, et meid ongi ainult kolm. Äkki see muutub tulevikus? Ehk olekski paslik hakata nüüdiskultuuri uuringute puhul rääkima hoopis Nordic-Baltic Eightist [NB8 tähistab Põhjala-Balti koostööd ehk siinse piirkonna koostööformaati – toim]?

Daugavietis: Olen nõus, et võrdlev aspekt on tähtis, et mõista oma riigi olukorda või probleeme ning eri aspekte. Aga peamine on vahest see, et kogu see konverentsirahvas, me oleme kõik muusikaarmastajad, muusikafännid, mõned meist ka kollektsionäärid. Ma muidugi nõustun Tallinna ülikooli professori Karsten Brüggemanniga, kes ütles vestlusringis, et Vennaskond on tõenäoliselt parim Eesti bänd läbi aegade. Muidugi mulle meeldib ka Villu Tamme ja see klassikaline J.M.K.E. album „Külmale maale“. 1960ndate eesti muusikast on meeles teie äge poprokk-psühhedeelia ansamblilt Virmalised ja teistelt. Eesti keel on nii ilus – te ju teate seda –, see on üks ilusamaid keeli. Kui keegi laulab eesti keeles, siis see kõlab mulle juba ainuüksi sellepärast paremini. Muusika­armastajana tahan ma teada muusika kohta, mis teistes riikides ja Eestis on loodud. Teil on olnud ja on jätkuvalt palju head muusikat, seetõttu arvan, et lätlased lihtsalt peavad teadma rohkem Eestist ja Eesti muusikast.

Davidjants: Mina üritan Eestit vaadata vähem eraldiseisva entiteedina ja rohkem teiste riikidega võrrelda. Oleme seda juba teinud Soome ja Venemaaga, aga mõistan nüüd, et peaksime seda rohkem tegema ka Lätiga. Osa mu perekonnast on pärit Lätist. Ma väga armastan Lätit ja olen püüdnud õppida ka läti keelt, ehkki ebaõnnestunult. Mõistan nüüd, et ehk olen kõigest hoolimata just uurijana olnud pime, kuna pole isegi üritanud leida võrdlusalust lätlastega. See on miski, mille meie rahvusvaheliselt kokkusaamiselt kaasa võtan – ja muidugi kogu muusika, mida tean nüüd kuulata.

Merivoo-Parro: Mina hakkasin mõtlema rohkem selle peale, kuidas saaks laiendada meie uurimistulemuste väljundeid. Peale selle, et väljaselgitatust kõnelda, artikleid ja raamatuid kirjutada, kuluks marjaks ära korralik infograafika. Inspireerituna läti diasporaa muusika uurijatest Linards Kalniņšist ja Davis Engelisest, kes on välisläti rokki osanud nii ilmekalt visualiseerida, paistab mulle, et kasulik oleks teha võrdlusi mitte ainult verbaalselt, vaid ka pildi­keeles. Ideaalmaailmas saaks värske uurija nende abil palju kiiremini oma uurimistööga meid kõiki järgmisele tasandile viia, kuna ta ei pea meie jälgedes käima, vaid saab hakata kiiremini oma rada astuma. Siis võibki juhtuda see Balti uuringute imeasi, et otsad viiakse kokku, ja seal, kus enne oli vaikus, on äkitselt harmoonia.

Daugavietis:Sotsioloogina andis mulle kõige rohkem avastamisrõõmu Krišs Dzenītise ettekanne. Ta töötab Riia Melodija tehase kirjastusega ja teeb kvantitatiivset andmeanalüüsi, mille kaudu saab aimu žanride ja artistide populaarsuse trajektooridest läbi aastate. Andmete alusel nähtub ka, et 1986. aastast seitsmetolliseid plaate enam peaaegu ei avaldatud. Seda tõika polegi me varem märganud.