Mures ja õnnetuses lohutatakse end unistustega.

Alexander von Humboldt

2. mail toimus Tallinna metodisti kirikus Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri ühiskontsert, kus tuli Tõnu Kaljuste juhatamisel esitusele 80 aasta juubelit tähistava läti helilooja Pēteris Vasksi looming. Kontsert oli sisutihe ning haaras kuulaja hingetõmbed enda valdusesse juba esimestest kõlanud nootidest. Saalis tekkis tuntav sürreaalne maailm – dirigent Tõnu Kaljuste näis olevat lausa sunnitud kaootilisi liigutusi esile manama. Kontsert oli elamus – haruldus –, puhtuse ja siiruse sulam muusika kujul. Esitleti absoluutset tipptaset nii muusikaliselt kui ka ideede edastamisel, kõik teemad jõudsid väärilise kulminatsioonini. Kontserdi teostuslik pool ületas igasugused ootused lausa niivõrd, et saalis kuuldav suunas mõtted muusikast eemale: kava temaatikale, heliloojale, tuleviku muusikaväljale ning praeguste ja tulevaste generatsioonide suutlikkusele.

Mis on helilooja juures erilist?

Sel aastal oma 80. sünnipäeva tähistanud Pēteris Vasksi võrreldakse ja kõrvutatakse sageli Arvo Pärdiga. Miks? Nende helikeel on mõneti sarnane. Helilooja ise väidab, et kui Pärt kirjutab paradiisist ja seal olemisest, siis tema kujutab paradiisis leiduva ideaali ja reaalsuse vahelist vastuolu. Kava, mille koostas Tõnu Kaljuste, kahtlemata kinnitas Pärdi loominguga sarnase temaatika kajastumist muusikas, samal ajal pakkus nii mõnigi teos ka teiste eesti heliloojate, näiteks Tormise helikeele äratundmise rõõmu. Vasksi muusikale on omane siirus, ühtlasi reaalsusest aheldatuse tunne. Ta vihjab helikeeles ühiskonna probleemidele, ajaloost õppimisele. Samuti iseloomustab heliloojat julgus kirjutada XXI sajandil uut heakõlalist muusikat, millega tänapäeva muusikamaastikul läbilöömine on pigem haruldane. Minu hinnangul kannab aga Vasksi loomingu köitvuses suurimat rolli tema enda isiksus.

Rahvusvaheliselt üks tuntumaid läti heliloojaid Pēteris Vasks on pärit religioossest perest, peale selle toonitab ta tihti, et on aktiivselt kursis ja huvitatud ühiskonnast, ajaloost ja tulevikust. See kajastub ka tema loomingus, kus väljendub tahe edastada sõnumit. Aru on saada, et lood pole valminud vaid selleks, et oleks midagi ette näidata või rahapakk jõuaks kätte. Kõikide lugude nootide vahel peituvad päris probleemid, teemad ja olukorrad, millele autor soovib tähelepanu pöörata. Eriliselt äratab imetlust see, kuidas muusika, mis on kirjutatud teadagi venestatud 1980ndatel või 1990ndate traagilistest sündmustest, liigutas ja tekitas ebameeldiva tunde ka minus – noores, kes ei ole seda aega ise näinudki, vaid on selle kohta ainult lugenud ja jutte kuulnud. Siinkohal tuleb teha ka suur kummardus EFK-le ja TKO-le, kelle esitus oli puhas ja detailselt noodikohane, võimaldades kuulajatel seeläbi avastada maailma, mis peitub muusika taga.

Kontserdi kunstilise juhi Tõnu Kaljuste sõnutsi räägib Vasksi looming ajast, vastutusest ja lootusest. Vasks on öelnud, et teab, et enamikul inimestel ei ole tänapäeval enam usku, armastust ega ideaale ning tema eesmärk muusikas on püüda pakkuda inimhingele toitu, spirituaalsust. Kui enne kontserti olin selles suhtes skeptiline, siis kontserdilt lahkusin tõepoolest justkui „täis kõhuga“, hingerahuga ja äsja läbi elatud kõlamaailmast lummatuna. Kontserdi õnnestumisele ja tähtsusele aitas kaasa ka asjaolu, et autor viibis ise kohal ja võttis publikult kontserdi lõppedes vastu tänusõnu. Läksime koos teise muusikahuvilise noorega samuti heliloojat tänama: ta peaaegu et ei öelnudki midagi, ainult naeratas, kuulas ja mõistis. Värskendav oli näha, et helilooja oli tänulik, õnnelik, kuna saali olid sattunud noored muusikahuvilised, kellele läks tema kirjutatud muusika korda.

Millistel teemadel suunas kontsert mõtlema?

Minul rändasid mõtted praegusele maailmale, läbiva teemana G. Michael Hopfi tsitaadile:

Rasked ajad loovad tugevaid inimesi.

Tugevad inimesed loovad häid aegu.

Head ajad loovad nõrku inimesi.

Nõrgad inimesed loovad raskeid aegu.

Elame praegu heal ajal, mis loob nõrku inimesi. Jõudsin nii ka mõttearenduseni, et tegelik konflikt võib peituda selles, et laseme nõrku inimesi kujundada. Arvan, et nõrku just vaimsuse poolest. Kui pole piisavalt inimesi, kes satuksid säärast tõeliselt liigutavat muusikat kuulama, käiksid kontsertidel ja puutuksid seeläbi kokku religioossete soovide või vajadustega, siis kas saab üldse rääkida püüdest vältida vaimset nõrkust. Ükskõik kui usklikuks või mitteusklikuks me endid nimetame, on kõigil inimestel samalaadsed eesmärgid: uskuda millessegi, armastada midagi ja omada ideaale, mille poole pürgida. Need aga ei teki, kui nendega kokku ei puututa. Ka ateistina kirikus koorikontserdi teksti kuulamine ja sellesse süvenemine arendab, õpetab, ehk isegi lohutab, muutmata seejuures kellegi arvamust jumalast. Leian, et tänapäeval ei väärtustata kasvavate noorte hulgas piisavalt eriilmelistel koorikontsertidel käimist. Süvamuusika eesmärk on ju leida publiku ja esitajate vahel kontakt, arendades seeläbi mõlemat poolt.

Siinkohal tänan kavalehe koostajaid. Iga teose sündimislooga tutvumine ja sõnade tõlgete lugemine panid mind mõistma esitatava muusika ja edastatava sõnumi olulisust. Veel enam, sõnumi edastamist süvendas kunstilise toimkonna otsus laulda viimased kolm laulu – erinevad palved eri aegadest – kokku, lubamata publikul seejuures aplodeerida ega tekitatud õhkkonda rikkuda või hävitada. Milleks lõhkuda midagi, mida meist enamik kogeb igapäevaselt niigi vähe. Samuti ei sobinud kontserdi lõppedes väljendada soovi lisalooks, seda ei tehtudki. Oli mis oli, ja see, mis kõlas, oli ilus, sügav. Siiski olen tänulik, et Klassikaraadio viibis kontserdisaalis, kuna teadmine, et saadud kogemuse saab soovi korral uuesti läbi elada, süvendas täienisti kohaloleku tahet.

Kontserdil käsitletud teemade, kiriklike tekstide ja ilmalike luuletuste peale jäi mind kummitama melanhoolne mõte: mis siis, kui meie generatsioon ei saa enam sellise muusika esitamise vajadusest aru ning religioossus ja selles hinnatavad väärtused tunduvad suuremale osale pealekasvavast põlvkonnast mõttetud? Näeme, kuidas oleme ühiskonnana jõudnud taas olukorda, kus seisame silmitsi inimsusevastaste kuritegudega ning jaburalt enesekindlate ja idiootsusi korda saatvate suurriikide juhtidega. Kas olukord oleks teistsugune, kui oleksime vaimselt tugevamad? Ainuisiku uskumusi muutmata saab endiselt muuta ja arendada kujunevaid väärtusi. Muidugi on naiivne arvata, et ühel kultuurivaldkonnal või kontserdil on niivõrd suur tähtsus, ent hingepõhjast tekkinud muusika soov leida väljendus ja kõla, nagu sel kontserdil, osutab ka niimoodi sõnumite edastamise olulisusele.

Muusika kõlamine lumivalgete seinte vahel, mis kaunistatud vaid ühe suure puidust ristiga, tuletas meelde, et viibime maailmas üheskoos muusikaga, osutas muusika suurele mõjuvõimule, olulisusele, tema kaitsevõimele. Kas või kontserdi avaloona kõlanud esimesest sümfooniast keelpillidele, kontserdi ainsast mitteprogrammilisest teosest, oli kuulda, kuidas keelpillid suhestuvad inimese sisemaailmaga. Mind liigutas kavas enim laul/palve pealkirjaga „Vaikuse vili“. Sõnu oli vähe, need on kergesti mõistetavad, ometi kaalukad.

Vaikuse vili on palve.

Palve vili on usk.

Usu vili on armastus.

Armastuse vili on teenimine.

Teenimise vili on rahu.

Harmoonia on heakõlaline, meloodia mitte liigselt keerukas ning esitus oli veenev ja jääb pikaks ajaks meelde.

Mulle oli kontsert üllatavalt haruldane elamus, kus muusika jäi tagaplaanile. Kuulajana ei pidanud ma mõtlema nootide õigsusele või kulminatsiooni suurusele. Kõike esitati veenvalt. Selliseid kontserte võiks toimuda veel ja just noored võiksid neist rohkem osa saada.

Kindlasti on ka neid, kelle kontserdielamus oli minu omast totaalselt erinev ja kellele tunduvad minu mõtted absurdsed. Ent vaielda ei saa keegi, keda polnud kontserdil kohal. Samamoodi nagu ei saa muuta seda, kui oleme juba jäädavalt end nõrgaks generatsiooniks liigitanud. Võime unistada, et klassikaline muusika saab taas popiks ja noored vaimselt tugevaks. Kontserdil käimine ning kellegi sisemaailma ja loomingu kaudu kuulmine, et ka tema on selles suhtes skeptiline – see on tõhus rohi. Paneb mõtlema ja vältima kõigega nõusolemist.

Loe ka Säde Einasto võidutööd „mis värk selle noorte vihaihalusega ikkagi on?“