Aleksandrs Grīns, Hingetuisk. Läti keelest tõlkinud Contra. Kujundanud Rait Sohkin. Grenader, 2025. 592 lk.

Lätlaste ilukirjanduslikku sõjasaagat, Aleksandrs Grīnsi romaani „Hingetuisk“ („Dvēseļu putenis“) käsitlema asudes tuleb tõdeda, nagu ikka, et ega Eestis lõunanaabrite asjust liiga palju teata. Eks midagi läti kultuurist ja ajaloost oleme ikka kuulnud-näinud, aga ülejäänud teadmatusaugud annab täita omaenda ettekujutuste ja oletustega. Lähinaabritega on veel see asi, et nad on justkui kogu aeg käepärast, lähedalt võtta, nii et pole nagu ka kiiret.

Kes aga Grīnsi raamatu kätte võtab (köide pole kergete killast, lehekülgi pea 600) ja lugema asub, saab peagi aru, et Eesti Vabadussõjaga võrreldes oli lätlaste oma palju pikem ja lammutavam. See kasvas sisulise katkestuseta välja Esimesest ilmasõjast ega saanud läbi ka kohe siis, kui Eesti väed Võnnus ja Riia all ära käisid ning meil kõige sellega asi justkui juba ühel pool oli. Lätimaa asub geograafiliselt enamate teede peal kui meie merelahtede ja järvede vaheline nurgake. Juba muinas- ja orduaegadest on seal olnud kindlusi rohkem kui meil ning karusid vähem. Vaatamata paikkondlikule ja ajaloolisele lähedusele on dünaamika Lätis osaliselt hoopis teine. Huvitav, kas lätlastele omane poeetilisus on jälg sellest või reaktsioon sellele? Üks märksõnu, mis raamatut lugedes või peegeldades kohe meelde tuleb, on kahtlemata „eepiline poeetilisus“.

Grīnsi teos ilmus osadena 1933. ja 1934. aastal. Kuigi see pole sada protsenti autobiograafiline, on algmaterjal igal juhul autoril mitmes tükis isiklikult läbi elatud. 1895. aastal sündinud Grīns sattus Esimese maailmasõja puhkedes 1915. aastal õppima Moskvasse Aleksandrovi sõjakooli, kust ta peagi lipnikuna Riia alla rindele saadeti. 1916. aastal ühines ta Läti kütipataljoniga, järgmise aasta septembris sai Riia kaitselahingutes raskelt haavata ning evakueeriti Petrogradi. 1918. aastal õppis ta arstiteadust Tartu ülikoolis, kust 1919. aasta alguses punaarmeesse värvati. Samal aastal deserteeris Grīns Bauska all ja ühines Läti rahvusväeosadega. Sõjast tuli temagi tagasi kahjustatud tervisega noore mehena. Pärast sõda töötas ta iseseisvas Läti vabariigis ajakirjanikuna ning hakkas kirjutama populaarsust kogunud ajaloolisi romaane, kuid nagu sajad kaasaegsed, murdis ka tema 1940. aasta juunipööre: ta vangistati ning hukati Astrahanis 1941. aasta 25. detsembril.

Aga tuleme tagasi selle poeetilisuse juurde, mille Contra on eesti keeles ka suurepäraselt edasi andnud. Teoses on kaks suurt lugu, otsekui omaette registrit, ning pudemeliselt veel muudki. Õieti olekski siin stilistiliselt ainest paariks-kolmeks romaaniks. Esiteks peategelase, varem heal järjel Zemgale talu perepoja minalugu. Peategelase gümnaasiumiõpingud Riias katkestab sakslaste sissetung 1915. aasta suvel. Seoses Vene keisririigi vägede suure taganemisega maailmasõjas paneb otse koduõuele jõudnud sõda aluse talupere laialipudenemisele ning isa-poegade sõttaminekule (jätan siin loo üksikasjad lugeja huvides avamata). Lühidalt on see lugu noorest mehest, kes kaotab sõjaga peaaegu kõik, mis võimalik, aga – nagu ajastu ja žanr nõuavad – ei murdu lõplikult.

Teine ja mahult veelgi suurem kihistus romaanis on ajalooliste sõjasündmuste ja kogu sõjateatri kirjeldamine. Siin taandub minategelane pikkadeks peatükkideks pildilt ning sõna saab ajalugu ise. Grīns on siin prototüüpide ilukirjandusliku muundamise asemel sisse toonud tegelikke isikuid, kohti, geograafiat. Pärast raamatu lugemist hakkavad hoopis teistmoodi kõnelema kohad, kust iga eestlanegi Riiast „Euroopa poole“ liigeldes kas läbi või mööda on sõitnud. Lühidalt, kogu Riiat läbiva Väina jõe vahetu tagune Kuramaa-Zemgale suunal oli Esimeses maailmasõjas Läti territooriumil kõige pingelisemate vastuseisude ala. Vene armee koosseisus 1915. aasta suvest loodud Läti rahvuslikud üksused kandsid just Riiat ja Vidzemet (Läti Liivimaa-osa) kaitstes järgmisel aastal kõige raskemaid kaotusi – legendaarsel Surmasaarel, Riia ja Jelgava vahele jäävas Tiruli soos, mujal rindepiirkonnas. Sõjaromaani žanri mastaapsusest lähtuvalt tekkis lugemisel isu sündmusi illustreerivate kaartide ja lahinguskeemide järele, mida Grīns romaanis muidugi andnud pole. Eks suuremad sõjaajaloohuvilised või need ise välja otsida.

Minaloo ja ajaloo kõrval on romaani põimitud veel müstika piirile triivivad nägemuslikud episoodid, kus reaalsus sulandub ühte üleloomulikuga, kus kannatus ja surm loovad siirdeid teispoolsusse. Isamaapateetika omandab siin mütoloogilised mõõtmed: need on leheküljed, kus tegelane on lahkumas, sirutamas kätt surmavalda, mis on juba siinsamas. Romaani lõpuosas, Riia kaitsel Pavel Bermondt-Avalovi üksuste vastu 1919. aasta sügisel, on see siire peategelasele juba vägagi lähedal ning ta nägemustega looritatud surm olnuks ehk romaanis kompositsiooniliselt loogilisem ja võimsamgi. Igal juhul oli Grīnsil potentsiaali ka maagiliseks realismiks.

Grīnsi poeetilisus on üle verest, porist, surmavast gaasist, mädaneva inimliha lehast, lõhkikistud ihudest ja hingedest, kõrvetavast külmast ja surma­väsimusest, millest saab päriselt aru vaid sõjaväljal olnu. „Hingetuisku“ lugedes tuleb tahmatult meelde Remarque. Grīns ise tõlkis ta „Läänerindel muutuseta“, mis ilmus läti keeles 1929. aastal¹. Remarque’i tugevus on muidugi sõja järel ennast kokku korjata püüdva inimhinge peegeldamine: ta kirjutabki rohkem sellest, mis on pärast, olles niimoodi posttraumaatilise stressi meisterlikke käsitlejaid. Grīns, nagu mainitud, lõpetab oma romaani kõigele vaatamata positiivse noodiga. Kuigi ta peategelase hing saab avatud ka tumedamates toonides, vajas noor Läti, iseäranis Kārlis Ulmanise valitsetud kolmekümnendatel, reipamat tulevikuperspektiivi. Nii jõuab ka meie tegelane lõpuks sakslaste laastatud igatsuste kodumaale – Zemgale isakoju – tagasi. Väsinud ja vigastatuna, aga koos verinoore kaasa ja tulevikulootustega.

Mitme aasta pikkune sõjaperiood oli Lätis märksa kannatusterohkem kui meie Vabadussõda ja sellele eelnenud ilmasõja episoodid. See polnud lätlastele ka nii ühemõtteliselt võidukas kui meile. Romaani algusosas on kujutatud Zemgale maaelanikkonna kodupaikadest lahkumist pealetungivate sakslaste eest Riia ja Vidzeme suunas, hajumist, laostumist. Neil aegadel toimus Lätis sadadesse tuhandetesse ulatunud migratsioon, mis jättis tühjaks terveid piirkondi Kuramaal ja maa lõunaosas. Midagi võrreldavat meil aset ei leidnud. Kõigis neis sündmustes kaotas läti rahvus põgenenute ja langenute näol hinnanguliselt 700 000 inimest, peaaegu 27 protsenti toonasest elanikkonnast². Kas me teame seda?

Teine suur erinevus meist on Läti sõjameeste (või kogu rahva?) saatus poliitilises plaanis. Romaani ulatuslik alguspool on pühendatud Läti rahvuslike väeosade formeerimisele juba motivatsiooni kaotava Vene keisririigi armee koosseisus. Läti kütid sõdisid sakslaste vastu oma tärkava noore isamaa eest. Venelased ja kolmanda Siberi diviisi komandör Nikolai Trikovski suhtusid sellesse püüdesse üleoleku ja ükskõiksusega. Lätlased olid neile lihtsalt kahuriliha, kes ei saanud otsustavatel rünnakuhetkedel vajalikku tuge. 1916. aasta jõululahingutes läks nii pealetungidel surma hinnanguliselt 9000 läti meest³. Ja ehkki keisrivõim käitus lätlaste suhtes äraandlikult, olid ja jäävad Läti Vabadussõja peavaenlasteks pigem ikkagi sakslased, vähemalt nii jääb kõlama Grīnsi romaanist. Vahest ka üle tuhande soome jäägri, kes sõdisid 1918. aastani Kuramaal Saksa vägede koosseisus⁴, kuid keda Grīns siiski ei maini. Meie Vabadussõjas oli landesveeri sõda ennekõike võidukas kampaania Lätimaa pinnal, kantud emotsioonist – ajaloolisest vihast endiste rõhujate suhtes. Vabadussõja poliitiline teravik oli meil suunatud pigem punase Venemaa vastu. Lätlased nägid aga Venemaal 1917. aastal toimunud murrangus ja tekkinud nõukogude võimus šanssi endiselt edasi tungiva ja Lätimaad lämmatada ähvardava sakslase vastu seista.

Läti rahvusväeosade otsustavam punaseks pöördumine algas 1917. aasta mais. Riia langemisel sakslaste kätte septembri alguspäevil siirdus suur osa kahe aasta jooksul kaitselahingutes korraliku sõjakogemuse saanud (ja ellu jäänud) Läti küttidest Nõukogude Venemaale. Mis seal salata, sellest perioodist, mis ka ju Grīnsi enda elulugu puudutab, romaanis suuremat juttu pole. Me ei saa teada, et punaseks pööranud Läti kütid teenisid sõjakommunismi terrorit, olid Vene kodusõja verine eliitrusikas, ka tsiviilelanikkonna vastu. Paljud neist, Grīns nende hulgas, vahetasid 1919. aastal relvaga kommunismi importides kodumaale tagasi pöördunutena siiski uuesti värvi. Nad viisid lõpule Lätimaa de facto iseseisvumise ja vabastamise nii punastest, valgetest, Rauddiviisist ja Landeswehrist, sealhulgas Eesti vägede toel. Eestlasi mainib Grīns romaanis enamasti positiivses võtmes, heade sõjameestena, kuigi ei tee saladust ka meie toonastest poliitilis-territoriaalsetest ambitsioonidest, mille kohta liikus sõjaväljal teavet. Õhus oli kõike.

Kõnealune eestikeelne tõlge on teada­olevalt üldse esimene selle romaani tõlge muusse keelde. Kiidame Contrat, juba kogenud läti kirjanduse vahendajat, ja Grenaderi kirjastust. Ning loeme ka raamatut, sest kõik, mis seal kirjas, toimus ju peaaegu meie ukse all. Kuigi paks, ei mõju raamat roiutavalt. See pole kitsalt sõjaajalugu, vaid inimese ja rahvuse lugu sõjas, lätlaste „Nimed marmortahvlil“. Romaanist on tehtud ka film, läbi aegade vaadatuim läti film Lätis. Seda sai läinud aastal meilgi telekast näha, pealkirjaks eesti keeles „Hingede torm“ (2019, režissöör Dzintars Dreibergs). Jupiteris on see vaadatav praegugi. Aga film on film, romaaniga ju sarnane, kuid mitte kõiges.