Joonas Veelmaa, 6,6. Toimetanud Helena Läks. Kujundanud Andrus Lember. Puänt, 2026. 64 lk.

Joonas Veelmaa on Eesti lavaluule viljakal põllul umbes sama oluline ja edukas, nagu oli Ari Matti siinsel stand-up-skeenel enne seda, kui ta sõitis Texasesse ja hakkas osalema Trumpi-meelsete onude podcast’ides. 2023. aasta septembris võitis Veelmaa Eesti luuleprõmmu meistrivõistlused, paar kuud hiljem valiti ta aga Antwerpenis Euroopa meistriks, mullu pälvis ta Loomingu aastapreemia. Veelmaa on tihe külaline ka iga kuu viimasel neljapäeval toimuval luuleõhtul „k6vn“. Tuntuse ja nunnult kohmaka lavasarmiga kahe artisti sarnasus aga piirdub: kui Ari Matti naljad liiguvad rämedate ja süütute kõrtsinaljade õhkõrnal piiril, siis Veelmaa huumor kulgeb täiesti mitte­testosteroossel rajal. Tema luulemina on paras pehmo, luuser ja kõigile võlgu, kannatab madala enesehinnangu all, ta on auahne ja samal ajal paras laiskvorst, teisisõnu, läbi ja lõhki inimlik tegelane, kelle maailmavalu kõnetab igasugust lugejat, nii noori kui ka vanemaid, nii ühiskonnatundlikke kui neidki, kes otsivad kirjandusest lihtsust ja absurdihuumorit.

Veelmaa olulisusele viitab seegi, et tema kahe raamatu ümber on olnud rohkem kumu kui luulekogude puhul tavaliselt. Küllap mängib oma osa selles ka Veelmaa ühismeedialehe „Pöial on jala Alaska“¹ tuntus. Igal juhul oli juuni alguses von Krahli teatris toimunud esitlusel sama palju rahvast nagu mõnel väiksemal festivalil ning värske teos jõudis isegi „Ringvaatesse“. Ei juhtu tihti, et vaadatuimal kellaajal käsitletakse rahvusringhäälingu telekanalil värsket eesti luulet! Mulle näib, et Veelmaa üks peamisemaid eesmärke luules ongi otsida ühiskonnaga kontakti – miks muidu lasi ta Kantar Emoril läbi viia veebiküsitluse, mille valim (eestikeelsed elanikud vanuses 18+) sai viiele luulekogus „6,6“ ilmunud tekstile kümne palli skaalal hinnangu anda? Teist sellesarnast pretsedenti mulle eesti kirjanduselust ei meenu. Joonas Veelmaa says: luule kuulub rahvale!

Ka sisult otsib „6,6“ lugejaga alatasa kontakti. Mõtteliselt luuleõhtu formaati järgivast kogust leiab näiteks prõmmudel esitatud või niisama prõmmulikke luuletusi, kus kuulajaskonna poole pöördumine ja selle füüsiline või vaimne ärgitamine on ehtveelmaalik võte: „ja nüüd palun ma kõigi abi / tõstke mõlemad käed üles / ja kiigutage neid aeglaselt / ühele poole ja teisele poole / ühele poole ja teisele poole // nüüd ei näe ma enam lihtsalt inimesi / ma näen viljapõldu“ (lk 5). Mõistagi on seesugune rahvalt reaktsiooni lunimine tembitud iroonilise mekiga: Veelmaa paistab parodeerivat TED-talk’ide ja teiste vähem või rohkem esoteeriliste inspiratsioonikõnede etteaimatavust ja hoolikalt lavastatud siirust, tögades ühtlasi luuletajat, kes end elutõdede vahendajana üle hindab. Euroopa luuleprõmmul esikoha toonud tekstis „ma luuletaja olen olen luuletaja“ esitletakse esmalt poeeti kui guru, kes erinevalt lihtsast inimesest oskab oma valu ja kurbuse sõnadesse panna, ent ühtäkki keeratakse sellele ambitsioonikale plaanile vint peale ja loetletakse üha klišeelikumaid teemasid, millest kõigest veel kirjutada saaks (armastusest, reisimisest, poeskäimisest …), kuni asi muutub õige totraks: „tipus ootab meid kõiki üksindus / ja üksindus on nagu puu // ja järv on nagu jõgi // ja sõna on nagu number kui / seda kirjutada näiteks sõnaga SEITSE“ (lk 12).

Ka Veelmaa luule tragikoomilisus on üks konks, mille külge on lugejal kerge ennast haakida. Lüürilisel minal ei õnnestu eriti miski, mida ta ette võtab: ta ei jõua luua maailma seitsme, saja seitsme ega saja viiekümne päevaga, olla tööl tubli, jätta meelde kasulikku teavet, mille asemel mäletab liigagi hästi seltskonnastaaride skandaale, ja nõnda edasi. Ent kui esimeses luulekogus „Alaska“ (2022) näib jutustajat omaenese küündimatus siiski pisut kurvastavat ja temas eksistentsiaalseid küsimusi tekitavat, siis selles raamatus enam mitte – pidevast läbikukkumisest on saanud nii tavaline asi, et see ei vääri enam pisaraid.

Üldse paistab Veelmaa olevat liikunud debütandile omasest minaeritlemisest pigem ühiskondlike probleemide kirjeldamise suunas. Loomevaevade, sõja, hiliskapitalismi, liikluse ja muu absurdse ja hüperrealistliku mäsu keskelt kõneleb meiega üks argine-proosaline hääl, kelle poliitilist või ideoloogilist positsiooni ei ole sugugi kerge määratleda. Niisugune hõljuv sõbralik hoiak aga mõjub kaunis värskendavalt ja – mis seal salata – laiendab ka raamatu lugejaskonda. Moraali lugemise asemel aasib Veelmaa heatahtlikult ühiskondlikke normide kallal ning rõõmustab, irooniline muie näol, igaühe üle: „rikaste ja vaeste / kunstnike ja andetute / emade ja pedofiilide / … isegi võrkturundajate üle!“ (lk 40).

Teemade ja hoiaku kõrval muudab Veelmaa luule lugejaskonnale ligi­pääsetavaks mõistagi ka selle vorm. Kui „Alaska“ tekstid flirdivad pigem instaluuleliku lühiduse, nappuse ja puänteeritusega, siis „6,6“ kandev jõud on hoopis pikemad luuletused, mille kestus näib küll olevat luuleprõmmu kolmeminutiseks etteasteks täpselt välja arvestatud, ent samal ajal ei mõju kunstlikult. Emori küsitlusele vastanud arvasid täpselt samamoodi: kõige kõrgema keskmise hinde (6,0) pälvinud luuletus „võlg võlg võlg“ on pisut üle kahe lehekülje pikk, pikkade stroofide vaheldumine lühikestega loob luuletusele rütmi, kusjuures igast salmist võib leida puändi, sõnamängu või niisama nalja, mis lugejat lõa otsas hoiab: „20-aastasele ise­endale olen võlgu / palju lubadusi / hetkel umbes 30 aastat / esialgsest plaanist maas“ (lk 24).

Alahinnata ei saa ka narratiivse teksti mõju hapra hingega lugeja emotsionaalsele tasakaalule, mis tuleb eriti kenasti välja elavas esituses.² Kõige tähtsam on minu meelest hoopis energia: Veelmaa pikematest tekstidest paiskub välja samasugune pahviks lööv hoog nagu Sveta Grigorjeva luulekogust „Frankenstein“. Kui aga Grigorjeva kasutab oma tekstide metsikut energiat selleks, et ärgitada lugejat olema julge ja radikaalne, siis Veelmaa kedagi barrikaadidele ei aja, vaid annab hoopis vaba voli olla luuser ja elada nii jaburat elu, kui ise tahad. Eks seegi ole mõnele inimesele omamoodi radikaalne. Muidu olen aga päri järeldusega, milleni Grigorjeva jõudis „Alaska“ arvustuses: kõige pidevalt naljaks pööramise ja täiuslike puäntide otsimise kõrval on Veelmaal potentsiaali kirjutada ka tõsisemaid ja diibimaid tekste.³ Sellele potentsiaalile osutavad näiteks tema kirjanduskriitilised artiklid ajalehtedes Müürileht ja Sirp ning ajakirjas Looming. Niisiis, Joonas, pane tarka!

Kuna Veelmaa on luulekogule juba ise rahva käest hinnanguid küsinud, on igati kohane taas sõna mõnele tema lugejale anda.

„iga kord kui leian end mõtlemast, et issand kui igavad saavad mehed olla, siis ikka ja jälle meenub, et olukord pole täiesti kadunud, sest on joonas veelmaa. joonas jookseb, et enamik inimesi istuda saaks.“ – Goodreadsi kasutaja Katrinka⁴

„Kuulasin ja kujutasin ette, et mingi elder millennial tüüp tuleb lavale ja seal on literally hunnik ainult tema fänne.“ – 14aastane Kiur

„Mu meelest on Veelmaa leidmas seda parlanksi, mis tänases eestiluules hästi vaja ja väheke vajaka on – päriselu ja väljamõeldise ja puhta poeetika tasakaalupunkti.“ – Karl Martin Sinijärv⁵

„Tegelikult ma raamatuid ainult naljaviluks muidugi ei loe, aga vahel on hea meelde tuletada, et kirjandus ei pea tingimata hinge harima. Vahel võib see olla lihtsalt tore ja kerge ning siis läheb isegi korraks meelest ära, kui raske on lugemine tegelikult.“ – Joonas Veelmaa⁶