Disainifestival on ideaalne edevuse laat: elustiiliga seotud kergemeelsuse ja pinnapealsuse kohtumispaik, naudingute, jõukuse ning staatusekeskne maailm. Kui ühelt poolt räägitakse tähenduslikkusest, kaalutlemisest, aeglusest ja vastutusest, siis teisalt tegeletakse müümisega, juuakse kallite kaubamärkide klientide raha eest korralikku Chardonnayd, disainerid hakkavad meelelahutajateks ja DJ mängib esitletavale hõrgule esemelisele ilule sellist tausta, nagu teistsugust maailma ei olekski olemas. Seekordse Kopenhaageni disainifestivali „3daysofdesign“ teema oli make this moment matter ehk muuda hetk eriliseks, festivali sümpoosion kandis pealkirja „Entering the now“ ehk „Sisenedes hetke“. Kopenhaagenis võis korraks unustada, kui halvasti kõik tegelikult on.

Disainifestival on formaat, mis toimib Euroopas ja ka üle maailma ning on üles ehitatud enamasti selliselt, et kureeritud programm sisaldaks midagi nii edasijõudnule kui algajale, professionaalile kui vähenõudlikumale disaini­nautlejale. See on võimalus üheaegselt vaadata, suhelda, arutleda, diskuteerida ning edasi mõelda. Iga disainifestivali ülesanne on pakkuda disaini müüa, aga püsib ka vastutus teha see mõistetavamaks, arusaadavamaks ja lähedasemaks, ideaalis selleks, et tarbija oleks ka nõudlikum, eriti selles osas, mis puudutab ümbritsevat ruumi ja teenuseid.

Pikka aega on olnud mõjuvõimsamaid disainifestivale 1961. aastast toimuv Milano „Salone del mobile“, mida kriitilisema valdkondliku arvamuse järgi võrreldakse hoomamatute ettevõtmistega, nagu „Burning Man“ või „Coachella“. Selle sajandi alguses sai märkimisväärse hoo sisse uute festivalide laine ja kahekümne aastaga on niisuguseid intiimsemaid alternatiive jõudsalt juurde tulnud: 2002 alustasid Hollandi ja Stockholmi disaininädalad, 2003 Londoni disainifestival, 2005 Helsingi disaininädal, 2007 Viini disaini­nädal ja Łódźi disainifestival, 2016 Berliini disaini­nädal jne.

Kolm päeva disaini

10. – 12. juunini laius üle Kopenhaageni kolmepäevane disainifestival „3daysofdesign“.

Legendaarsel disainimaal Taanis 2013. aastal alguse saanud „3daysofdesign“ on kasvanud pisikesest ettevõtmisest sündmuste ahelaks, kuhu ei ole keeruline saada ei esinejaid ega külastajaid.

Festival toob välja hästi tuntud nimede ja kaubamärkide kõrval ka väikesed, alles alustanud ettevõtmised ja noored disainerid. „3daysofdesign“ esitleb end nii eksklusiivse kui inklusiivsena, pakub võimalust disainist osa saada kõigil, sest suurem osa programmist on tasuta. Sündmused toimuvad üle linna esitlusruumides, stuudiotes, galeriides ja muuseumides. Püsivate asukohtade kõrval toovad kindlasti edu ka hästi tabatud ja spetsiaalselt renditud pinnad kogu linnas. Kopenhaageni imeline ajalooline arhitektuur annab rohkelt hingematvalt kauneid võimalusi astuda sisse, tutvuda interjööridega, mis muidu ligipääsetavad ei ole, pakub lummavaid keskkondi ja linnavaateid. Festivali teema kutsub üles idee taga mitte unustama miks-küsimust ning utsitab mõtteviisi muutma, et kvantiteedi asemele astuks tähenduslikkus.

Kihid

Mulle meeldib mõelda disainifestivalist kihtides.

1.

Suuresti on tegu messiliku sündmusega, kus tuntud headuses, pikkade traditsioonidega kohalik disaini raskekahurvägi on valmistunud uute elementide ja koosluste tutvustamiseks võimalikult vaatemänguliselt. Nii tähistati sel aastal Louis Poulseni poes 100 aastat Poul Henningseni (1894–1967) välja töötatud valgust suunava PH-süsteemi väljatöötamisest. Taani modernistlikku disaini 1911. aastast arendanud ja tootnud ettevõte Fredericia, kes on koostööd teinud paljude taani jt tuntud disaineritega, esitles sel aastal esmakordselt oma ajalugu ülevaatenäitusega Milanos. See taani disaini kroonika tutvustas koostööd Kaare Klinti, Børge Mogenseni, Hans J. Wegneri, Nanna Ditzeli, Vico Magi­stretti, Cecilie Manzi, Barber Osgerby ja paljude teistega.

Verner Pantoni 100. sünniaastapäeva ja tema värvi- ning vormiküllast panust disainimaailma tähistati ühe suurnäituse asemel isejuhitava tuuriga neljas paigas üle linna ning mõtteliselt pöörasid talle tähelepanu teisedki tema loomingut pakkuvad paigad. Kellel suuremaks tähistamiseks põhjust polnud, meelitasid väärindatud erikohvi (Finn Juhli maja), muusikaliste sekkumiste (Fritz Hansen) ja töötubadega (Carl Hansen&Søn). Uudse formaadina toimusid linna eri paigus ka vestlusi soodustavad pika laua söömingud. Disainimuuseumi siseaeda kerkis suvise atraktsioonina taani kirkaima moetalendi Henrik Vibskovi paviljon.

2.

Disainifestival on alati kaleidoskoop. Legendide kõrval esitles uusi kollektsioone ja võtteid enam kui 400 ettevõtet. Sellest kulla väljasõelumine on keeruline ja aeganõudev ja nagu iga suurfestivali külastaja teab, saadab seda pidev muret tekitav FOMO (Fear of Missing Out ehk ilmajäämishirm). Ettevõtted oma suunda naljalt ei muuda ja on seetõttu ettearvatavad, nende seast põnevam osa on kindlasti väiksema ulatusega uuemad tegijad. Rahvusesindused jagunesid mõne erandiga (aastaid ambitsioonikalt üle Euroopa esinenud Poola, galerii F5 valitud koosseisus ja esmakordselt Kopenhaagenis esindatud Armeenia, keda esindas võluv kooslus Ochre) sel puhul uksed avanud saatkondadesse. Ka Eestil oli seekord võimalus oma värskelt sisse seatud uutes esindusruumides esitleda eesti disaini valikut nii viimse detailini läbitöötatud uhke ja delikaatse keskkonnana (Studio Argus sisearhitektid) kui ka näitusega „Slowing“ („Aeglustumine “).

3.

Põnevama osa festivalist moodustasid peamiselt galeriide kureeritud näitused. Need ulatusid galerii ja arhiivi funktsiooni ühendava nüüdistarbekunsti objekte siduvast eeterlikust väljapanekust kuni Deoroni kureerimisplatvormi kokku pandud uusi tulijaid tutvustava koosluseni. Kopenhaageni ühe ilusama, skulptor Bertel Thorvaldseni loomingut tutvustavas muuseumis oli üles pandud näitus „Objects of desire“ („Soovobjektid“), kus näidati materjalist lähtuvate disainerite loomingut. Näitusel „The design we hide away“ („Peidetud disain“) esitleti nähtamatut osa elust ja haavatavaid eluetappe, olgu selleks siis vanadus, erivajadus või elust lahkumine.

4.

Kogu festivali raamis sümpoosion „Enter­ing the now“ („Sisenedes hetke“), mis keerles kuraatorite Tey Bannermani ja Veronica D’Souza juhtimisel igavesti aktuaalsete küsimuste ümber: mida tähendab kujundada täna homset silmas pidades? kuidas disain reageerib muutuvale maailmale alates tehnoloogilisest murrangust kuni ökoloogiliste probleemide ja sotsiaalsete muutusteni? See tuletas meelde, kui suur on täna tehtud otsuste mõju homsele.

Samade küsimuste üle olid kutsutud arutlema disainimaailma loojad, teoreetikud, mõtlejad, nagu MoMA disainikuraator Paola Antonelli ja briti disainikriitik Alice Rawsthorn. Mõlemad on aastakümneid tegelenud disaini potentsiaali laiendamisega ning juhivad koos ka mõjukat uurimisplatvormi ja taskuhäälingut „Design Emergency“ ehk „Disainikiirabi“, mille eesmärk on uurida disaini edasiviiva jõuna. Neile sekundeerisid meeldivalt oma seisukohtadega disainerid Ineke Hans, Jaime Hayon, Luca Nichetto, Jay Osgerby, Yinka Ilori, Anupama Kundoo, Natsai Audrey Chieza jpt.

Pärast kolme päeva ilu ja päevaküsimuste keskel kontempleerimist jäid kõlama nendingud, et tuleb uuesti õppida olema praeguses, tuleb loobuda meie eest tehtud valikutest ja loodud mugavustest, endast tuleb vähem ära anda, rohkem ise mõelda ja vastutada, vaadata üksteisele otsa ja hoolida üksteisest.

Disain jääb alati hägusaks nähtuseks, kuid säilima peab võime seda potentsiaali maksimaalselt ära kasutada.