Mies van der Rohe auhinna pälvis tänavu Charlerois asuv Chapex (Palais des Expositions de la Ville de Charleroi), Joseph André projekti järgi 1948. aastal ehitatud hiiglaslik näitusepalee, millele arhitektuuribüroo AgwA on nüüd andnud uue elu. Kunagist tööstuslinna võimsust sümboliseerinud näitusehoone on hoolika rekonstrueerimise ja ajaloo väljapuhastamisega taaselustatud avaliku ruumina.
AgwA juures sain võimaluse läbida erialase praktika aastatel 2018-2019, mil Chapexi hoone ümberprojekteerimine oli täies hoos. Stuudios seisis suur makett, mis mõjus erakordselt võimsa ruumilise visioonina. Paaril korral õnnestus ka Charlerois käia ning seda monumentaalset hoonet oma silmaga näha. Teksti saatev foto sellest hoonest pärineb tolle aja omamoodi liminaalsest hetkest: hoone ei olnud enam päriselt see, mis ta kunagi oli, kuid polnud veel saanud ka selleks, milleks ta nüüdseks on kujunenud. Tolmunud dinosaurus oli justkui sätitud parasjagu enne suurt avamist fotograafi ette.
Terviku sälitamine ja osast loobumine
Charleroi oli enne Teist maailmasõda üks Euroopa olulisemaid söe-, terase- ja klaasitööstuslinnu. Ühtlasi oli see sõja ajal strateegiline sihtmärk ning pärast sõda algas linna ulatuslik ülesehitamine. Näitusepalee sündis sõjajärgse optimismi ja tööstusliku enesekindluse väljendusena. Insener-tehniliste lahenduste ja mõõtkavaga kehastas see linna kunagist jõukust ja mõjuvõimu. Ent rasketööstuslinnad osutuvad sageli hapramaks, kui nende monumentaalsus esmapilgul lubab arvata. Tööstuse hääbudes hakkas hääbuma ka linn. Kunagist pulbitsevat elu tähistavad nüüd maastikul rohetuvad aherainemäed.
Chapexi puhul on tähelepanuväärne, et arhitektid ei püüdnud hoonet taastada selle algkujul. Nad lähtusid tõdemusest, et nii suurt ja suletud siseruumi ei ole enam vaja. Hoone keskne fuajee avati avaliku kaetud väliruumina. Endisest paraadsissepääsust sai omamoodi linnalik varjualune. See on väga lihtne ja radikaalne žest: säilitada, aga mitte kogu mahus.
Tinglikult võib kogu kompleksi taandada kolmeks suureks mahuks: keskne fuajee ning kaks hiiglaslikku saali. Ühe ehitise alune pind on ligikaudu 10 000 ja teisel 6500 ruutmeetrit. Üks saalidest on suures osas betoonist kassettlaega, teine aga erakordse, ligi 60meetrise sildega saagkatusega ruum. Ometi ei kirjelda sõna „saal“ hästi selle ruumi mõju. Kui seal ringi liikuda, mõjusid ruumide järjestikused avanemised peaaegu sakraalselt. Katus näis hõljuvat, ent seejuures ei ununenud hetkekski kogu selle ehitise tohutu raskus.
Chapexi renoveerimine on huvitav palju laiemas plaanis kui ühe linna elustamine. AgwA ei ole püüdnud taastada minevikku ega simuleerida endist hiilgust. Pigem on arhitekte huvitanud, mida sellistes hiiglaslikes pärandhoonetes üldse säilitada tasub.
Kui algne funktsioon ja seda kandnud maailm on kadunud, kas säilitada tuleb tervik, kasutusviis või hoopis ruumiline kogemus? Chapex pakub ühe võimaliku vastuse: vabastada osa hoonest energiatõhususe ja tavapärase siseruumi nõuetest ning säilitada selle kõige väärtuslikum osa: ainulaadne kandestruktuur ja ruumiline atmosfäär.
Uroboros
Sama küsimus – mida siis ikkagi säilitada ja taastada? – tuli mulle hiljem Brüsselis korduvalt meelde. Elasin mõnda aega Rue du Mont-Blancil ühe vanema abielupaari pööningukorrusel. Minu aknast avanes vaade justiitspaleele, mille kuldne kuppel õhtupäikeses üle linna säras. 1883. aastal valminud palee oli omal ajal üks maailma suuremaid hooneid ning kuulub siiani Euroopa suurimate kohtuhoonete hulka. Minu esimene kohtumine selle hoonega oli aga kummastav. Inimtühjal tänaval palistasid hoone ümbrust barrikaadid, okastraadid ja massiivsed sõidukitõkked, kogu palee seisis tellingutes.
Hiljem uurisin kolleegidelt, millal konserveerimistööd lõpuks valmis saavad. Selle peale järgnes väike naerupahvakas: tellingud olevat seal järjepanu seisnud 1984. aastast saadik. See tundus mulle esialgu täiesti absurdne, kuid avas peagi hoopis huvitavama küsimuse. Kui üks hoone on olnud tellingutes rohkem kui inimpõlve, kas ei muutu need tellingud lõpuks selle hoone pärisosaks? Justiitspaleed on terve põlvkond tundnud just sellisena. Aktuaalseks on muutunud osa tellingute restaureerimine ja provokatiivne on ka küsimus tellingute kaitse alla võtmisest.
Nalja taga peitub siiski tõsine probleem. 26 000 ruutmeetri suuruse ehitisealuse pinnaga hoone korrastamisega ei saadagi äkki kunagi päriselt valmis. Kui ühe külje restaureerimine hakkab lõpule jõudma, vajab teine juba uut sekkumist. Tekib paralleel uroborosega – iseenda saba õgiva maoga. Hoone säilitamine kujuneb lõputuks protsessiks.
Kui hoone restaureerimine lähtus esialgu prantsuse arhitekti, restauraatori Viollet-le-Duci mõtteviisist taastada ehitis selle parimas võimalikus olekus, siis kummalisel viisil on praeguseks jõutud hoopis viktoriaanliku Inglismaa kunstikriitiku ja -ajaloolase John Ruskini eelistatud seisundisse: kasutuses oleva hoone pidevasse korrashoidmisse. Arhitektuuri ei taastata ühe lõpliku projektina, vaid seda hoitakse pidevalt elus järjepideva parendamise kaudu. Kokkuvõttes on ses hoones justkui kokku saanud kaks vastandlikku lähenemist.
Mulle tundub, et Eestis on korrastamise mõttemall midagi sellist: hoone renoveeritakse terviklikult ning seejärel unustatakse aastakümneteks, kuni näiteks tehnosüsteemide eluiga taas otsa saab. Justiitspalee puhul näib aga, et teatud mõõtkavast alates ei ole terviklik renoveerimine võimalik. Hooldus peab käima samaaegselt kasutamisega ning tellingutest saabki hoone loomulik osa.
Mida teha Tallinna linnahalliga?
Chapex ja justiitspalee ilmestavad, kuidas säilitada monumentaalseid pärandobjekte kahel väga erineval viisil. Ühel juhul vabastatakse see algsest funktsioonist ning loobutakse osast hoonest teadlikult, teisel püütakse säilitada tervikut seda lõputult hooldades. Mõlemal juhul seistakse aga sama küsimuse ees: mida teha tohutult suurte ja oma ajastule iseloomulike hoonetega? Kuidas leida neile funktsioon tänapäeval? Sama küsimus kerkib paratamatult ka Tallinna linnahalli puhul.
Need kolm näidet on kui kaasaegsed templid, mis kannavad oma aja ruumikvaliteeti ja on asendamatud. Lammutada saab vaid üks kord ning miski ei anna täit kindlust, et asemele rajatud uusehitis on pikemat aega aktuaalne kui eelmine. Olulisem näib puhastada välja ruumikvaliteet ning rakendada hoone parimal viisil praeguse aja teenistusse. Nii säilitatakse ruumide ajaline mõõde, kvaliteetide paljusus ja järjepidevus.
Linnahall, nagu Chapex või Brüsseli justiitspaleegi, kannab väga selgelt oma ajastu ruumilisi ideaale. Toonased gigastruktuurid sündisid omamoodi usus, et need jäävad püsima igavesti. Nende hooldamise või tulevase kasutuse küsimus ei olnud ehitamise ajal ilmselt kuigi oluline. Ometi on just selliseid hooned sageli kõige keerulisem kohandada. Nende algne funktsioon ei pruugi enam aktuaalne olla, kuid neis peitub ruumiline kvaliteet, mida tänapäeval sellisel kujul enam ei ehitataks. Mitte et need oleksid kehvad või valed, vaid iga ajastu sünnitab oma ruumi.
Osa arhitektuuri paistabki olevat väärtuslik just seetõttu, et see ei ole täielikult kohandatav. Kui otsida kõige efektiivsemat ja universaalsemat saali, võiks selleks olla neutraalne black box, mida saab kasutada peaaegu kõigeks. Ent selline ruum on paratamatult anonüümne. Linnahalli amfiteater on seevastu ruumina täiesti ainukordne. Seetõttu tundub mulle, et linnahalli puhul ei peaks keskne küsimus olema üksnes see, kuidas hoonet kasutada, vaid ennekõike see, mis on selle hoone pärisosa. Kas on see hoone terviklikkus? Ehk selle teljelisus Viru hotellist mere suunas? Või katus, kus saab käia? Amfiteater? Jäähall? Või on selleks hoopis vallid ja sissepoole pööratud ruumiloogika?
Mida kauem on linnahall olnud avalikkusele suletud, seda enam näib selle pärisosaks muutuvat hoopis väline kest ja seos maastikuga. Kui tuua uroborose kõrvale teinegi madu „Väikesest printsist“ – madu, kes on ära söönud elevandi –, siis on linnahalli puhul üha enam näha ainult halli väliskesta, kuid mitte enam selle sisemuses peituvat ainukordset ruumi. Hoone suletus viib tasapisi unustamiseni ning kesksest amfiteatrist saab üha kaugem ja hägusam viirastus.
Ent just see peidetud ruum kannab linnahalli üht kõige erilisemat kvaliteeti. Kunagi avas hoone merekalda linnale, kui rannik oli suletud tsoon. Tänapäeval on liikumissuunad aga muutunud: inimesed liiguvad piki mere äärt ning linnahall mõjub sageli pigem takistuse kui ühendusena. Ometi peituvad selle nõlvade taga läbipääsud, tühimikud ja ruumid, mis võiksid võimaldada hoopis teistsugust kasutust ja liikumist.
Võib-olla ei peitugi linnahalli tulevik mitte täielikus taastamises ega täielikus ümberehitamises, vaid selle pärisosa väljapuhastamises, mitte tingimata selle sise- ja väliruumi suhte säilitamises, vaid sellest hoonest midagi ainukordset tegevate ruumiliste kvaliteetide avamises.
Tänavuste kunstiakadeemia arhitektuuritudengite projekti „Hüljatud maastikud“ keskmes oli samuti linnahall. Olin selle projekti juures kaasjuhendaja. Tudengitele anti vabad käed ning tulemuseks olid väga erinevad stsenaariumid, alates mõnest hooneosast loobumisest ja kogu hoone avamisest kuni selle laiendamise ning uute saalide lisamiseni. Just selline ideede paljusus on oluline. Niikaua kui diskussioon on elus, ei ole linnahall pelgalt vaikiv hall mass mere ääres. Gigastruktuuride puhul ei pruugi säilitamine enam tähendada mineviku taastamist. Olulisem võib olla oskus ära tunda, milline osa hoonetest kannab jätkuvalt ruumilist ja kultuurilist väärtust, ning leida viis selle alalhoidmiseks ka juhul, kui algne kasutusviis on kadunud.
