10. juunil andis Tallinna linnapea Peeter Raudsepp ERRile intervjuu, kus kritiseeris arhitektide tööd, väites, et arhitektid põhjustavad suuri kulutusi ning edaspidi peaks linn keskenduma standardlahendustele. Projektide kallinemise põhjusi ning eelarvete planeerimist arutavad nüüd põhjalikumalt arhitekt Markus Kaasik, projekteerija Olavi Ottas ning Tallinna linnavaraameti juhataja Oliver Eglit.

Tallinna linnapea andis hiljutises intervjuus tuld arhitektide ja arhitektuurivõistluste pihta. Mis mõtteid see intervjuu teis tekitas?

Markus Kaasik: Kui mitte arvestada seda, et tegu on populistliku poliitikuga, ja mõelda, et ta on linna juht, pealinna linnapea, siis see on ebaprofessionaalne sõnavõtt. Eesti vabariik tellib ülikoolidelt ruumiloome spetsialiste: arhitekte, maastikuarhitekte, sisearhitekte. On otsustatud, et seda tööd peavad tegema oma ala professionaalid, volitatud ruumi­loojad. Lisaks on Eesti liitunud üleeuroopaliste ettevõtmistega, nagu Euroopa Uus Bauhaus, vastu on võetud Davosi deklaratsiooni põhi­mõtted, olemas on Eesti ruumiloome alus­dokument. Need kõik on leitavad maa- ja ruumiameti veebisaidilt, kes vaid vähegi viitsib ennast kurssi viia.

Nimetatud seisukohad näitavad lihtsalt ignorantsust ja arrogantsust. Linna juhtimine ilma aruka professionaalse ruumiloome ja planeerimiseta on nagu sõidaks autoga, mille mootor ei tööta.

Kõige hirmsam selle juures on see, et linnajuht pole üldse aru saanud, mida elanikud linnaruumilt ootavad, ta absoluutselt ei taju linnadevahelist konkurentsi. Ma vaatan linna oma 25aastase tütre silme läbi, talle on kogu maailm avatud. Mis meelitab teda Tallinnas elama? Siin pole seda keskkonda, kus ta elada tahaks.

Võib ju muidugi öelda, et populistlikud poliitikud keskenduvadki retrospektiivsele poliitikale, nende valijaskond on vanem põlvkond – tühja nendest noortest, las nad siis lähevad ära, nad niikuinii neid poliitikuid ei vali. Aga linna eesmärk peaks ikka olema see, et siin elaksid edukad inimesed, kes ühtlasi täidavad linna kassat. Kui ettevõte tahab palgata tippspetsialiste maailmast või Eestistki, siis muutub oluliseks keskkond. Tippspetsialistil on väga lai valik, kuhu tööle minna ja kui elukeskkond ei vasta ootustele ja vajadustele, siis ta lihtsalt ei tule siia. Tallinn jääb juba praegu Balti konkurentidele alla.

Raudsepp mainib, et peab rohkem hakkama kasutama standardlahendusi, aga mis need on, kust neid osta saab, kes neid teeb?

Me oleme arhitektuuribürooga teinud Tallinna linnale lasteaedade standardlahenduse, aga seda ei saanud kasutada, linnaplaneerimisamet ei pidanud seda igale poole sobivaks.

Olavi Ottas: Minu jaoks oli intervjuus öeldu üllatav: et nii keerulise ja mitmetahulise teema saab kokku võtta sedavõrd ühekülgselt. Ruumi kvaliteet on igal juhul konkurentsieelis.

Oliver Eglit: Linnavaraameti nimel saan öelda, et meil on arhitektidega hea koostöö. Mul saab nüüd sellel ametipostil täis üheksa kuud, riigis töötades tegelesin maa- ja ruumiameti loomisega. Üks asi, mille muutmise vajadust ma siia tulles kohe nägin, on koostöö, et koos arhitektide liiduga mõtleme oma ettevõtmised läbi. Kui vaatasin linna lepinguid, nägin, et need on selgelt meie kui töövõtja poole kaldu, aga minu arust on võrdne partnerlus viljaka suhte alus.

Nõustun linnapea mõtetega selles osas, et me ei püsi esialgses eelarves ja see on väljakutse. Miks projektid eelarves ei püsi, on muidugi omaette küsimus. Selles pole süüdi meie partnerid, ju siis pole lähteülesanne piisavalt läbi mõeldud ja ka eelarvestamine on tihti olnud, noh, ütleme ausalt, optimistlik. Sisse ei ole arvestatud võimalikke riske ega hinnatõusu, majandusolukorra muutumist. Me ise peame eelarve sõnastama täpsemalt, teadma juba enne projekteerimist, panema soovid kirja vastavalt võimalustele. Kõik algab sealt. Riigi tasandil kavandatakse kinnisvarainvesteeringuid süsteemsemalt, kasutusel on kinnisvara juhtimiskava. Oleme hakanud seda linnas juurutama ning kasutame 2027. aasta investeeringute eelarve planeerimisel.

Standardlahendused annaksid minu arust efekti peamiselt siseruumides. Näiteks lasteaia rühmaruumid on igas lasteaias enamjaolt ühesugused. Praegu on tihti probleem ka selles, et teatud toodetele ei leia hiljem head asendust, eriti kui need on väikefirmas eritellimusel tehtud. Ometi saab seda kõike lähteülesandes kirjeldada.

Kui detailide peale alles ehitamise ajal mõtlema hakata, siis on lootusetult hilja.

Kaasik: Linnavaraamet on olnud juristide poole kaldu. Nad ei ole tihti aru saanud, mida nad tellivad. Ja nii juhtubki, et kui kavandamise ja ehitamise protsessist aru ei saada, ei võeta tellijana mitte mingisugust vastutust, siis asjad ei õnnestugi. Tihti ütleb üks linnavalituse amet üht ja teine täiesti vastupidist, siis juhtubki, et lõpuks pole tellija tulemusega rahul. See viitab juba suuremale juhtimisprobleemile.

Eglit: Jah, meil on hangetes palju eritingimusi ja lepingud on sanktsioonide nägu. Lepingud püüame kindlasti ühtlustada koostöös RKASiga, et avalik sektor oleks ühetaoline tellija ning pakkujatel oleks ka lihtsam meie hangetes osaleda.

Ottas: Toon mõned näited, kuidas projekt kallineb. Üks näide lähiminevikust, mis puudutab audio-video lahenduste projekteerimist. Projekteerimise ajal kirjeldasid kasutajad vajadusi ja ootusi süsteemile, kuid tellija andis info, et eel­arves on selleks planeeritud 30 000 eurot. Süsteemid otsustati projekteerida kasutajate vajadustest lähtuvalt, kuid lahenduse maksumuseks kujunes 1,6 miljonit. Kui vaadata tellija esialgset kogu projekti eelarvet, mis oli ca 20 miljonit eurot, siis ainuüksi audio-video süsteemide kallinemine moodustab sellest 8 protsenti.

Teine näide seoses liftiga – hoone, kus on kaks asutust. Projekteerija kavandas hoonesse ühe lifti, mida mõlema asutuse töötajad oleksid saanud kasutada. Projekteerimise käigus jõudsid aga kasutajad järeldusele, et asutustele on ikkagi vaja eraldi lifte. Töövõtjana oleme juhtinud tähelepanu küsimusele, kas see ikkagi on mõttekas soov, kuna hoone kasutajate arv ja korruste arv ei toeta sellist vajadust. Aga tellija juhis oli endiselt projekteerida kaks lifti. Esmapilgul võib-olla küll väikene detail, aga kui panna see soov arvudesse ja konteksti, siis ühe avaliku hoone lift koos konstruktsioonidega maksab suurusjärgus 80 000 eurot. Selle summa eest saaks alternatiivselt mõlemale asutusele täismahus kas põrandakatted või ripplaed. Kuidas siis raha kulutada? Ehk saaks ikka nutikamalt hakkama ühe liftiga ja selle võrra saab muid töid rohkem teha?

Kolmas näide on kurikuulus reaalkooli kapp, mida linnapea oma intervjuus näitena toob kui ebamõistlikku kulutust. 20 000 eurot kapi eest on tõesti palju, aga tegemist on maast laeni kapisüsteemiga, kuhu on ära paigutatud kõik arhiveerimis- ja ladustamissüsteemid, kööginurk. See kapp on kavandatud kasutajate vajadusi silmas pidades, et vähendada laopinda. Kui nüüd mõelda, kui palju oleks need lisapinnad maksma läinud, siis ehk selgub, et tegelikult on selle kapiga omajagu kokku hoitud ja tegemist on ennemini nutika kui põhjendamatult suure maksumusega lahendusega.

Eglit: Peamine projekti kallinemise põhjus ehitamise ajal on see, et poole peal selgub, et töid on vaja rohkem teha. Ja selle oleks pidanud läbi mõtlema juba lähteülesande etapis. Selge see, et kui neid töid algselt ei tellitud, siis ehitamise ajal tulevad lisatööd ja kulu on suurem.

Ottas: Linnavaraametite modus operandi on kindlasti läinud väga palju paremaks. Otsitakse optimeerimise kohti ja mõeldakse kaasa. Samal ajal on funktsioonid ja ülesanded ametite vahel killustunud: projekteerimise lähteülesande koostab peaarhitektibüroo, töö sisu eest vastutab haridusamet, hangete-eelarve-ajagraafikuga tegeleb linnavaraamet jne. Selline lähenemine eeldab väga head ametitevahelist koostööd kogu protsessi kestel. Saan aru ka linnavaraametist, et kui projekteerimise käigus tuleb kasutajatelt tugev argumenteeritud sisend lähteülesande muutmiseks, siis on ka linnavaraametil raske seda ümber lükata. Sellisel juhul tuleb ka varem tehtud plaanid vastavalt ümber teha.

Mina kui projekteerija jään tihti ametite eriarvamuste vahele ja sageli näen, et koosolekul käib ametitevahelise musta pesu pesemine. Heidetakse ette, et me ei projekteeri kasutajate vajadustest lähtuvalt, aga meile pole sellist ülesannet antudki.

Kaasik: Eeskujuks võiks võtta IT-ettevõtete projektijuhtimise, kus ühel projektil on üks n-ö omanik, kes on projekti juures otsast lõpuni.

Ottas: Kasutaja seisukohast on arusaadav ja inimlik, et püütakse oma soovid sisse saada, sest tihti on tegu ainukordse võimalusega, teatakse, et 30–40 aastat siia enam ei investeerita. Me hea meelega projekteeriksime hoone suuremaks, aga kui selle valmis ehitamiseks raha pole …

Kaasik: See võib ka viia ülepaisutatud ruumiprogrammini. Tihti on vaja ruumi­vajadust vaadata kümme aastat ette: kas kasutus kasvab või kahaneb. Haridus- ja teadusministeeriumil ja Riigi Kinnisvara ASil on väga tõhus koostöö koolihoonete tellimiseks. Vaadatakse tunniplaani kaupa, kas ja kui suurt klassiruumi vaja on.

Linnateater on samuti hea juhtum. Raudsepp tõi selle näiteks kui hoone, mille ehitushind ehitamise ajal kasvas, ja selles süüdistas ta kaude arhitekte. Ometi peaks ta ju teadma, et linn läks tellima 15 ajaloolise maja sanitaarremonti, aga selgus, et kogu kompleks on vaja kapitaalselt ümber ehitada.

Eglit: Linnateater on väga eriline juhtum, selle pealt tõesti ei saa laia joonega järeldusi teha. Samasugune on ka rahvusraamatukogu. Parem näide suurprojektist on riigi poole pealt loodusmaja Taru projekt. Olin selle juures ministeeriumis. Taru rajamise kulu jagati ära pika perioodi peale. Ja samamoodi, pikalt ette vaatavalt tuleks lähtuda ka Tallinna investeeringute plaanis, kus võetakse arvesse ka hinnatõusu. Suurte ja eriliste projektide juurde jääb aga alati ettenägematute asjaolude risk, eriti kui on tegemist vana ja muinsuskaitse all oleva hoone rekonstrueerimisega.

Räägime ka standardlahendustest. Tallinn on täis ebastandardseid hooneid. Kas neile tõesti saab läheneda standardsete lahendustega?

Kaasik: Mina ei saa aru, mis see standardlahendus on.

Ottas: Ma olen projekteerinud näiteks militaarobjekte. Seal on selge, et näiteks konteineritest hooned on väga levinud standardlahendused. Samuti on kaitse­vägi töötanud välja tüüplahendused kasarmutele. Aga avaliku ruumi hoonete puhul on ka minul raske mõista, mis asi on standardlahendus.

Kindlasti on mingil määral võimalik standardida sisustuse lahendusi. Samal ajal on Tallinna linnavaraametil endal sisustuse hankimiseks ranged reeglid ja need välistavad juba eos suurema osa kataloogikaubast. Toon näite ühest koolist. Projekt nägi ette seeriatoolide kasutamist, neid oli 1000 tükki. Peagi aga hakkasid toolid lagunema, tehas võttis need garantii korras tagasi ning vahetas välja. Kui need toolid oleksid olnud hangitud nn odavhankena, mille peamine kriteerium on hind, siis ilmselt oleks pidanud kohalik omavalitsus need toolid ise välja vahetama.

Kaasik: Kas selline keskkond peaks üldse olema Tallinna linna või Eesti riigi eesmärk? Kas see tagab edu? Ma olen kindel, et ei taga.

Ottas: Mõtlema peaks ka sellele, mida tähendab standardiseeritud väliruum. Lähteülesandes on maastikuarhitektuur enamasti kirjeldatud märksõnade tasemel: mänguväljak, liuväli, skatepark. Selliselt kujunebki lahendus alles projekteerimise käigus, väliruumi otstarvet ei osata alguses kuigi hästi kirjeldada ja seda enam eelarvestada. Keskkonnal on inimese kujunemisel oluline roll, kuid enamasti, kui projekt läheb üle eelarve, muutub väliruumi lahendus esimesena lahjemaks.

Miks peaks üldse vaeva nägema, et ruum ja keskkond oleksid iseloomuga? Lugesime ju Raudsepa inter­vjuust, et ta on käinud tüüpkooli­majas ja tal on kõik hästi.

Ottas: Ruumi mõjust inimese kujunemisele on ilmunud palju teadusartikleid.

Kaasik: Mina käisin ilusas esimese vabariigi ajal ehitatud koolis. Minust sai arhitekt, linnapeast finantsana­lüütik.

Ottas: Näiteks Viljandi haiglas tegeleti eraldi ruumimõjuga. Jälgiti, et külastaja ega patsient ei tunneks ennast seal kui haiglas, vaid nagu majas, mis on sõbralik ja kutsuv ning tervenemist toetav.

Kaasik: Vähihaigete kliinikud, näiteks Maggie vähikeskus Šotimaal, on tihti kaunis keskkonnas, hooned on projekteerinud tipparhitektid. Teaduslikult on tõendatud, et haiged paranevad meeldivas keskkonnas kiiremini. Mida toredam on keskkond, seda tervemad on inimesed.

Eglit: Meie ühiskonnas on suur lõhe selle vahel, kus me oleme ja kuhu peaksime jõudma. Muidugi tekib küsimus, kuidas väheseid vahendeid kasutada: kas jaotada ühtlaselt või teha valitud investeeringuid. Linna lasteaedade seisukord on väga erinev. Kui raha on piiratud hulk, siis kuidas seda jaotada? Tuleb mõelda ka sellele, kuidas aidata järele neid, kelleni investeeringud ilmselt lähima 15–20 aasta jooksul ei jõua.

Kaasik: Seda enam tuleb investeeringud läbi mõelda ja kavandada kvaliteetseid ning vastupidavaid lahendusi. Odavad lahendused on nagu Temu kaubamaja, kus käib pidev prügi tootmine.

Odavate lahenduste mõtteviis iseloomustab siiski paljusid omavalitususi. Kas arhitekti töö on liigne luksus?

Eglit: Avalikku sektori investeeringute loogika näebki paraku tihti ette, et kasutajal tuleb n-ö jalg ukse vahele saada. Teiste projektidega konkurentsis püsimiseks ei taheta aga investeeringu tegelikke vajadusi täielikult avaldada, sest kardetakse kriitikat või seda, et investeeringuvajadust ei kinnitata. Ja kui projekt on juba käima saadud, tulevad välja tegelikud vajadused. Siis on juba keeruline pooleli jätta, kui maksumaksja raha on otsast hakatud projekti peale kulutama.

Kaasik: Minu arust peab ka tellija professionaalne olema. Lähteülesande koostamine on töö, milleks peavad olema teadmised ja oskused. Nagu öeldakse, ehitamine ja projekteerimine on igal juhul nässuminemise kunst. Ometi peavad kõik pingutama, et nässu läheks võimalikult vähe.

Ottas: Olen nõus, tuksi võib minna väga palju. Ometi ei alusta keegi projekti eesmärgiga teha jama, kõik tahavad parimat. Selge on see, et mõjusid on väga palju ja neid kõiki ei ole võimalik ette näha.

Kaasik: Arhitekti töö on ruumi loomine. Ka standardlahendusi loovad arhitektid.

Eglit: Liigne luksus on läbimõtlemata ja toores lähteülesanne.