Viimastel aastatel on palju räägitud alternatiivmuusikaklubide-kontserdipaikade ellujäämisest. Kasvavad kulud, killustuv publik, kukkuv baarikäive, käibemaks ja neli aastaaega teevad kahtlemata klubipidajatel-promootoritel meeled mustaks ning juuksed halliks.
Lahendus sellele paistab vähemalt Tallinnas paljudes (kuid mitte kõigis) klubides olevat kulude ja riskide veeretamine esinemissooviga bändide liikmete ja muude väikekorraldajate kaela. Tahad meil korraldada-esineda, rendi meilt saal ja tehnika ning palka helimees. Kokku maksab pakett (lisaks muudele korralduskuludele) kindla kolmekohalise summa.
See on ligipääsuõiguse müük, sisuliselt pay to play ehk õigus osta end sisse koha programmi. Probleem ei ole selles, et ka esinejad peavad ürituse majandusliku õnnestumise nimel pingutama, vaid selles, et alternatiivmuusika programmiga klubi pidamise äririsk delegeeritakse alternatiivmuusika bändidele, kellele muusika tegemine pole ettevõtlus.
Seetõttu ei saa seda meie väikesel niigi hapral ning peamiselt asjaosaliste vabatahtlikul entusiasmil põhineval alternatiivkultuuri maastikul pidada ei õiglaseks ega kestlikuks tavaks.
Partnerlust asendab ligipääsuõiguse müük
Varem käisid asjad põhimõtteliselt teisiti. Hakkajam bändimees või väikekorraldaja läks klubi programmijuhi jutule, pakkus välja oma ansambli ja kaasesinejad. Klubi poolt oli elementaarne tehniline taristu. Tahtsid rohkem, rentisid juurde. Kuupäev lepiti kokku ja korraldamine võis alata. Bändimees-väikekorraldaja oli programmijuhi partner, kellele delegeeriti ühe ürituse korraldustööd.
Maja ja väikekorraldaja ühine huvi oli korraldada toimiv üritus. Klubi võttis piletitulust oma protsendi. Maja teenis ürituse pealt, mitte ligipääsuõiguse müügi pealt. Kui väikekorraldajal läks hästi, võitsid kõik osalised. Kui läks halvasti, oli kõigi teenistus väiksem.
Praegu on aga ühe poole kindel minimaalne tulu teada juba enne, kui publik üldse uksest sisse astub. Ja kui tuleb oodatust vähem publikut, on bändimees-väikekorraldaja ka klubile võlgu. Piisab paarist esimesest bändimehe-väikekorraldaja hävimisest, enne kui tema veetava bändi või ürituse kasvupotentsiaal hakkab realiseeruma, ja võlgadest klubi ees ning entusiasm veel midagi korraldada kaob.
Ka trummikomplekt, võimendus, PA, monitorid ja kohapealne tehnik või nende hankimise vaev ei ole kontserdipaiga lisateenused, vaid osa sellest, mille najal üks koht saab üldse määratleda ennast kontserdipaigana. Ja kui bändimehele-väikekorraldajale esitatakse arve ka maja taristu kasutamise-kulutamise ja helimehe töö eest, siis pole see enam mitte ainult riski ebavõrdne jagamine, vaid ka maja eesmärgipärase toimimise püsikulude veeretamine majast väljapoole.
Seega taastoodab rendimudel hierarhiaid, loob strukturaalset ebavõrdsust ja kinnistab status quo’d. Eelisseisus on need, kellel on rahaline puhver või varasem publikubaas. Kuid täiesti uued asjad vajavad alati sissetöötamist ning kasv põhineb järjepidevusel. Seega ei soosi rendimudel uuel bändil või väikekorraldajal kasvuraskustest üle saamist. Kui probleem sõnastada Bourdieu väljateooria abil, siis ei soosi rendimudel uute või teistsuguste kultuurinähtuste liikumist äärealadelt keskele, vaid marginaliseerib neid veelgi rohkem. Alternatiivmuusikaväli muutub rendimudeli tingimustes dünaamilisest avatud platvormist kinniseks klubiks.
Klubi majandamise vaatenurgast võib protsendidiili asendamine rendidiiliga paista hea viis, kuidas viia oma ärikulud ja -riskid miinimumini, kuid säärane hierarhiline praktika ei soosi pikki koostöösuhteid, mille käigus saavad väikestest bändidest ja üritustest suured. Rääkimata sellest, et sellised pisikesed partnerkorraldajad aitavad klubi programmikuraatori töömahtu hoida tervislikes raamides.
Selles süsteemis on siiski üks erand. Kui maja kuraator ise korraldab ürituse ja valib esinejad, siis pay to play ei rakendu. Kuid siis peavad esinejad olema kindla peale minek, mis omakorda tekitab majanduslikult turvaliste valikute suletud ringi, kuhu igaüht mängu ei võeta ja kus potentsiaaliga ettevõtmistele kasvuvõimalust ei anta. Eriti kui need uued asjad ei tule kuraatori tutvusringkonna või maitsemeele hulgast.
Säärane maitsekonservatiivsuse ja majandusliku poole kombinatsioon toodab siseringe, killustab ökosüsteemi ning loob Vana-Indias levinud kastisüsteemi. Kuid underground’i sotsiaalne üksteisesõltuvus on omaette artiklit väärt teema.
Kogukonna ja äri piirid hägustuvad
Klubipidaja võib nüüd vastu väita, et tema äriettevõtte kohustus pole subsideerida kellegi muusika- ja/või kultuurikorraldusharrastust. Ja see on õige. Muidugi võib tuua näiteid USAst ja mujaltki, kus pay to play skeemid on saanud võrdlemisi tavapäraseks. Kuid olgem ausad, ka seal peetakse maksa-et-mängida skeeme halvaks tavaks.
Meie alternatiivmuusikaväli on tõele au andes turuna väga väike ning bändide hulgas ei ole enamik tegijaid täiskohaga professionaalid-ettevõtjad, nagu seda on klubipidaja. Alternatiivmuusikud teevad muusikat-bände ning korraldavad üritusi palgatöö, pere ja muu elu kõrvalt sisemisest vajadusest. Juba see seab osapooled ebavõrdsesse lähteseisu.
Rendimudel (eriti maskeerituna kogukonna- ja platvormijutuga), kus kellegi entusiasmipõhist loome- ja korraldustööd hakatakse maja kasuks oma riskide maandamiseks äristama, ei ole eetiline. Kui klubipidaja ambitsioon on vedada kultuurikohta, alternatiivmuusikaelu sõlmpunkti, siis riskide ühepoolne delegeerimine nõrgematele osalistele töötab sellele eesmärgile pikemas plaanis vastu. Sest kui tahta luua oma ettevõtlikkuse ja tööga tähendust, olla kogukondlik, pakkuda platvormi, siis peab sellega kaasnema valmisolek jagada riski nendega, kelle najal see tähendus sünnib. Peoruumide ja -taristu väljarentimine on hoopis üks teine ja sellisena samuti aus äri.
Olgem ausad, alternatiivmuusikaklubi-kontserdipaiga pidamine äriideena ei ole kellelegi kohustuslik. Selle kahtlase väärtusega tasuvus ongi viinud meid rendimudelini. Ometi leidub ju lõputult kordi tasuvamaid valdkondi, kus oma ettevõtjatalenti kasumiks konverteerida. Ka palgatöö on alati valikuvõimalus.
Samal ajal käib alternatiivmuusikaklubi pidamisega pideva majandusliku peavalu kõrval kaasas arvestatav kogus prestiiži, sotsiaalset ja sümboolset kapitali, staatust ning võimupositsiooni üsna väikeses kogukonnas. Need psühholoogilised aspektid selgitavad, miks majanduslikult küsitavaid ja moraalselt probleemset praktikat ei juuruta üksnes turu paratamatus, vaid ka inimlik soov hoida väljal oma positsiooni.
Miks see teema on oluline?
Lühikeses plaanis võib alternatiivmuusikaklubi pidajal olla mõistlik maandada oma äririske bändimehe-väikekorraldaja isikliku rahakotiga. Pikas plaanis tähendab see aga altpoolt tuleva algatusvõime kokku kuivamist. Ükski skeene ei teki, kesta ega kasva ainult vanade sissetöötatud nimede pealt. See kasvab bändimeeste ja väikekorraldajate vahelduva vahekihi abil. Kui see vahekiht kaob, jääb alles palju vaesem alternatiivkultuurimaastik.
Kui bändimehest või väikekorraldajast ei saa enam üheks õhtuks kaasprogrammijuhti, vaid ainult riskiv rentnik, siis pikas plaanis alternatiivmuusikaelu areng peatub. Väikekorraldajate järelkasvu ei tule, sest sisenemislävend ehk investeeringu risk on suur, tootlus pikka aega madal. Alles jäävad need, kellel on juba niigi olemas raha, inerts või võrgustik. Niimoodi ei muudeta välja tugevamaks, vaid kitsamaks, moodustub sotsiaalselt suletud ring.
Niisiis ei ole küsimus ainult õiglustundes. Küsimus on ka välja enese taastootmisvõimes. Kui alternatiivklubid minimeerivad riski sama pay to play rendimudeliga, siis nad hävitavad just selle järelkasvu ja algatusvõime, mille najal tekib nende enda tulevane programm ja publik. Ja kuna on fakt, et alternatiivmuusikaprogramm oli, on ja jääb madala või olematu kasumimarginaaliga äriks, siis saab see kestlikult toimida ainult maja kõrvaltegevusena sotsiaalse ettevõtluse vormis muude tulude toel, mitte renditulule üles ehitatud pika plaanina.
Kommentaar
Rainer Ilves,
Jakob & Sons OÜ, Kidrakuur Kultuuriklubi
Meie puhul ei ole ühtset süsteemi, kus artist või bänd peaks esinemisvõimaluse eest klubile maksma. Iga ürituse puhul vaatame eraldi, kes on sisuline korraldaja, kelle kanda jääb finantsrisk ning milliseid kulusid konkreetne üritus tekitab.
Kui klubi ise kutsub artisti esinema või kureerib programmi, siis on tavapärane, et esinejale makstakse kokkulepitud tasu. Kui aga artist, bänd või väline korraldaja soovib meie juures ise oma üritust teha, siis räägime läbi saali, tehnika, heli, personali, piletitulu ja muude korralduskulude jaotuse. Sellisel juhul võib olla põhjendatud, et korraldaja katab osa kuludest, näiteks tehnilise toe, helimehe või ruumi kasutamisega seotud kulu. See ei ole tasu „lavale pääsemise“ eest, vaid konkreetse ürituse korraldamise kulu.
Minu hinnangul on selline süsteem põhjendatud siis, kui see on läbipaistev ja mõlemad pooled on enne üritust selgelt kokku leppinud. Klubipidamisel on püsikulud: tehnika, personal ja ruum ei ole tasuta ning iga üritus ei pruugi end piletituluga katta. Probleem tekib siis, kui artistile jääb mulje, et ta maksab lihtsalt võimaluse eest esineda, ilma et oleks selge, millise teenuse või kulu eest raha küsitakse. Seetõttu tuleb eristada kahte asja: kas klubi ostab artistilt esinemise või artist/korraldaja rendib klubi kui ürituse toimumispaika.
Christofer,
Kotka kultuurimaja
Meil on ajaga välja kujunenud kindel süsteem, mis teeb nii bändide kui ka meie elu võimalikult pingevabaks. Kunagi ei tea, kui palju inimesi üritusele tuleb – eriti just meie üritustele, kus on peaaegu alati Eestis tundmatud tuuritavad välismaa bändid. Meie enda korraldatud üritustel läheb bändidele reeglina 75% tulust – peale maja helimehe tasu, mille hoiame ka väga madalal ja tihti arvestades ürituse edukust. Kui ürituse tulu pole nii suur kui oodatud, siis tegelikult kõik ikkagi saavad midagi ja ükski meie üritus pole siiani jäänud miinusesse, isegi kui külastajaid on kõigest viis. Kui mingi bänd soovib ise üritust korraldada, siis on meil fikseeritud ruumirendi tasu kõigest 100 eurot ja selle summa sisse jääb ka kogu tehnika. Ma ütleksin, et klubisid, kes saavad bändidele sellist diili pakkuda, saab Eestis ühe käe näppudel kokku lugeda. Lisan veel, et Kotka kultuurimajas on argipäeviti töös prooviruumid ja stuudiod. See katab meie igakuised üüri- ja kommunaalmaksekohustused enamasti ära, ilma nende tuludeta me ei püsiks kahjuks kuigi kaua pinnal. Just sellel põhjusel on Eestis paljud klubid, kellel ei ole olnud lisategevusi, mis kataksid suuremad kulutused, tihtipeale juba esimesel aastal pillid kotti pannud.
