Püha Johannese kooli (PJK) draamastuudio ja tantsukooli noored koos juhendajate Liina Olmaru ja Kärt Tõnissoniga on toonud publiku ette kõrgel kunstilisel tasemel uue lavastuse „Janu“, Tatjana Kozlova-Johannese originaalmuusikale loodud adaptsiooni Saint-Exupéry „Väikesest printsist“.
„Janu“ väärib kindlasti eraldi pikemat arutlust ja tähelepanu. Siinkohal tahan vaid lugejatega jagada vastust küsimusele, mille esitasin noortele esinejatele pärast etendust vestlusel publikuga. Mind huvitas, kuidas nad tajusid Kozlova-Johannese muusikat: kas see toetas nende arvates loo jutustamist ja kas midagi ka muutus selle tajumises, kui võrrelda esimest kuulamist regulaarsete etenduste ajaga.
Teatavasti on Kozlova-Johannese kõlailm äärmiselt tundlik, hõljub sageli vaikuse piiril ja mängib tunnetuslikkusega – jah, sest Tatjana lähtub oma heliloomingus järjest enam alateadlikest hoovustest ja tajudest. Pean teda meie kandi üheks põnevamaks loojaks ja väidan, et järjest omanäolisemaks ta muutub – viimati Eesti muusika päevadel keelpillikvarteti M4GNET kontserdil kuuldud uhiuus „Vestige“ on minu meelest kõige tanjalikum lugu. Mitte just kerge kuulamine, sest kuulaja peab ka ise keskenduma ja kõrvu kikitama, ometi pakub see oma lakoonilisuses nii palju. Tookord Muba saalis toimunud ettekande ajal kuulsin ühelt lähikonnas istunud eakalt pilliõpetajalt, kes ei jaksanud loo lõppu ära oodata, kärsitut sosinat, ja mõtlesin, kas ehk on „viga“ minus, et kuuldu mind nii väga võlus. Ent pärast kontserti tõid paljud kuulajad just seda teost kõige rohkem esile. Tõsi on, et vanemad inimesed võivad oma kuulmisest teatavad hertsid kaotada ja see kindlasti mõjutab nende kuulamiskogemust. Ilmselt on küsimus ka maitses, mille üle teatavasti polegi mõtet vaielda – ma lihtsalt soovin, et hinnanguid andes ei välistataks ka teistsuguste tõlgenduste võimalusi.
PJK janutajad kinnitasid mu usku, et noored on hoopis teisest puust. Nende sõnul oli Tanja muusika juba esimesel kuulamisel nii ilus, et kananahk tuli ihule. See toetas väga hästi tegevustikku ja eri keskkondade kujutamist, üksmeelselt kinnitati, et just see muusika oli neil aidanud päriselt loosse sisse elada ning nii liikumise kui ka kohalolu palju lihtsamaks ja selgemaks teinud. Ei olnud ühtki kurtmist, et midagi oleks puudunud või olnud liiga vaikne (kiideti ka helivõlur Tammo Sumera head tööd). Kui palju olen ma vanemate generatsioonide muusikutelt kuulnud kaebeid näiteks ilusa viisi või konkreetse kõrgusega helide puudumise üle stiilis „see sahin pole muusika“. Ent noortel ei ole selliseid eelarvamusi, nad ei vaja tingimata samu väljendusvahendeid – nende meelest võib ilus olla midagi traditsioonilisest täiesti erinevat.
Iseenesest on see ju väga loogiline – iga uus põlvkond ongi teistsugune. Nii võikski noorematel olla võimalus valida oma ilu, mitte nõuda, et nad jääksid tingimata põlvkondade jooksul kindlaks kujunenud repertuaari juurde. Usaldagem ja andkem janustele seda, mis kosutab just nende hinge. Aitäh, kallid noored, et olete nii inspireerivad ja julgustate ka vanemaid põlvkondi ümbritsevat värskema pilguga nägema (ja kõrvaga kuulma).
