René Noël Théophile Girard (1923–2015) ütleks, et oleme jõudnud ohverduslikku kriisi. Maailm näib olevat langenud konfliktsete ambitsioonide ohvriks, on näha kasvavat tendentsi kasutada vägivaldseid ähvardusi võimupositsioonidelt ning neid ka ennenägematu efektiivsusega ellu viia, vanad mängureeglid justkui enam ei kehtiks. Suurimatest pingutustest hoolimata näib süsteem lagunevat ning ei ole ette näha, mil viisil võiks olukord laheneda nõnda, et jääksid alles planeet ja inimesed, nii loodus kui ka kultuur.
On kummaline aeg lugeda teost, mille pealkirjas ja sisus kohtuvad kaks kanget mõistet: vägivald ja püha. Esimene hakkab tänapäeva ühiskonnas viimasel ajal üha rohkem silma, teine omakorda või vastukaaluks on aga libisemas käest: kõik on suhteline ja miski pole enam üheseltmõistetavalt püha. Seetõttu pole kahtlust, et kuigi teos on kirjutatud veidi rohkem kui poolsada aastat tagasi, on teema aktuaalne ja tõlkimine eesti keelde põhjendatud. Girardil on nimelt teada salapärane mehhanism, mis seletab ära kogu probleemse maailmapoliitika juurpõhjused ning enamgi veel. Vastuolulisest lähenemisest hoolimata suunab raamat arutlema inimeksistentsis siiani möödapääsmatute teemade üle.
Teose sisu võib kokku võtta autori enda arutlusega valitud pealkirja üle, milles „ja“ asemel oleks sama hästi võinud kasutada sõna „ehk“, sest tema hinnangul „tegelikult on tegu ühe ja sama asjaga“ (lk 394). Girardi põhiteesi avavas arutluskäigus on kolm olulist komponenti. Esiteks vägivalla vältimatus ja inimkultuuri kõikide aspektide rajanemine kontseptsioonil, mis lähtub alustrajavast vägivallast aegade alguses. Teiseks vägivalla ja pühaduse lahutamatus, nende vastastikku varjav samasus. Kolmandaks asendusohvri mehhanism, mis sündis algupärase vägivalla ohverdusliku lahenduse matkimisest ja on sellest ajast peale olnud kõikide riituste alusmustriks, korrastades kaose ja võimaldades nii ühiskonna olemasolu.
Raamat räägib rohkem vägivallast kui pühadusest, kuivõrd autori arvates tuleneb teine esimesest ja defineerib selle. Vägivald on pühaduse tuum, konstitueerides ka religiooni olemuse, mille südames peitub mittemõistetud tõsiasi, et religioosne rituaal sakraliseerib inimestest mõistatuslikult väljapoole ehk pühadusse projitseeritud vägivalla, päästes sellega kogukonna vägivaldse enesehävituse käest. Kogu protsessi juures on oluline selle looritatus mõistmise eest, mida võimaldab vaid religioosne seletus, mis „kõrgub kõikide psühholoogiliste hüpoteeside kohal, ta ei välista, aga ka ei vaja neist ühtki“ (lk 50).
Esimene peatükk kannab nime „Ohverdus“ ja viimaseks on „Kõikide riituste ühtsus“. Nende kahe vahele jäävad antiiktragöödiad, mitmed müütilised tegelased, jumalad, surnud, mimeetiline iha, koletislikud kaksikud, ohverduslik kriis, asendusohver ja valikuliselt tuntud mõtlejaid filosoofia, psühholoogia, antropoloogia ja etnoloogia vallast koos nende teooriate kriitiliste tõlgendustega vägivalla vaatevinklist.
Korra moodustumise tsükkel
Girardi arvates on vägivald paratamatu. Seda ei saa ära kaotada, vaid parimal juhul ainult ära petta või ümber suunata. Selle põhjused pole kuigi tähtsad, sest „vägivald ise unustab nad ruttu“ (lk 13). Kuigi Girard peab esimest kuritegu ehk tuumset vägivalda kõige vundamendiks ja mitte vaid sümboolselt, vaid tõelise sündmuse kujul, ei analüüsi ta selle akti põhjusi, see lihtsalt on algsündmus – sellega määrab ta esimese probleemse eelduse inimolemuse kohta. Surm on ülim vägivald ja kui kord esimene mõrv on sooritatud, saab alguse lõputu vägivallaahel, kus iga järgnev tegu on põhjendatud vähemalt osaliselt eelnevaga ehk kättemaksuga.
Hukatuslikust nõiaringist saab välja vaid vägivalla enda abil, mille rakendamiseks on sisuliselt võimalikud kaks lahendust: religioosne rituaal või kohtusüsteem. Olemuslikult need ei erine, sest kõik vahendid, mis inimene eal on kasutusele võtnud võitluses kättemaksu vastu, on omavahel suguluses, olgu need ennetavad või parandavad (lk 39). Ühel või teisel viisil on vägivalla ohjeldamise meetmeks selle kanaldamine omaenda vahendite abil, kusjuures ka sõda on üheks nendest, suunates rühma sidusust ohustavad agressiivsed kalduvused väljapoole kogukonda (lk 37, 381).
Girardi lähenemine seab vägivalla kahetisele positsioonile. See ei ole iseenesest väärtus või hukatus, vaid kehastab paratamatusena mõlemat võimalust, sest isegi rahu on võimalik vaid tänu sellele: „läbi kohutava vägivalla kummardatakse tegelikult vägivallatust“, mis ilmneb selle „armuannina“ (lk 395). Absoluutne vägivallatus pole tema arvates võimalik ning parim püüdlus sel teel on määratud patuoina loovutamisega ehk „üksmeel-miinus-üks“ (lk 395). Esimese ohverduse eeskujul koorus välja asendusohvri mehhanism, mis jäljendab ritualiseeritud kujul lõpututes erinäolistes vormides algupärast vägivalda ja seda ümbritsenud sündmustikku, kuivõrd selle kaudu kristalliseerus tähenduslik kord: koletislikest kaksikutest said koletis ja kangelane. Asendusohver, kelle identiteeti iseloomustab duaalsus (ühtaegu oma ja võõras, juhuslik ja väljavalitu), kehastab eneses ohtlikku erinevuste kokkulangemist: ta on äärmuste kokkupuutepunkt, vastandite „metamorfoosi telg“ (lk 138-139).
Sakraliseeritud ehk rituaalne vägivald, millel on võime õnnestunud ohverduse kaudu suunata seesmine vägivald väljapoole sootsiumi, „tugevdab vägivalla staatust välise, transtsendentse ja kasulikuna“, pakkudes jumalatele, kes „ei ole midagi muud kui esimesel korral välja aetud tohutu vägivald“, natuke nende endi substantsi (lk 406). Siin tõuseb esile Girardi teooria järgmine läbiv printsiip, mis seostub küsimusega pühadusest ja selle kaudu ka religiooni olemusest: selleks on kasuliku ja kahjuliku omavaheline dünaamika ning nende omavaheline ümberpööratavus, mis võimaldab neil teineteiseks üle minna. Vägivald saab pühaks just seetõttu, et see on ainus, mis võimaldab päästa inimese ta enda küüsist, sünnitades varjatud kaksiktähenduse ja eristudes topeltloomuse kaudu iseendast. Aga nagu vägivald, on seetõttu ka püha alati ohtlik.
Erisuste kadumise tagajärjeks on vägivalla võidutsemine ja ohverduslik kriis, mida võib nimetada ka sakraalseks kriisiks, sest see hõlmab endas mõlema tähenduse lagunemist, vägivalla vastandlike vormide eristamatuks muutumist. „Ohverduslikku kriisi võib seega määratleda kui erinevuste kriisi, mis puudutab kultuurilist korda tervikuna“ (lk 81). Sellest järeldab Girard, et „inimkond kui selline on üldse olemas ainult tänu asendusohvri mehhanismile“ (lk 334), kuna see sünnitab erinevuste struktuuri. Tegemist on hapra tasakaaluga, mis seisneb optimaalse distantsi leidmises püha (ja vägivalla) suhtes, et lõigata vilju selle korrastavast loovast väest, kuid mitte ise langeda selle ohvriks – „seega juhib, reguleerib, jälgib ja viljastab püha alati inimlikku eksistentsi“ (lk 409).
Piir vägivalla kasutamise ja selle poolt kasutatuks saamise vahel on aga ohtlikult õhuke ja üleastumine seetõttu tegelikult vältimatu (lk 399) – pidustuse potentsiaal pöörduda kaoseks pole kunagi välistatud. Järgnevas ohverduslikus kriisis segunevad hea ja halb vägivald ning kuna püha kaotab sisu, kaovad ka selle piirid ning selles tähenduste lagunemise protsessis leiab aset liikumine veidra erinevusteta oleku poole, mille Girard omistab muide modernsusele, leides, et kuigi erinevalt varasematest aegadest ei ilmne õhtumaine ohverduslik kriis kohutava vägivallapuhanguna, ei tähenda see, et kriisi poleks – see läheneb märkamatult ja rullub lahti järk-järgult (lk 287, 397).
Ohverduslik kriis, selle lahendamine ja taastulemine lõputus korduvuses on Girardi järgi inimühiskonna paratamatus. Ühtlasi on see tsükliline protsess kõikide kultuuriliste ja religioossete süsteemide alus ning kujundaja, kuivõrd ohverdusliku mehhanismi rituaalne struktuur on see, mis võimaldab kaosel korrastuda vägivallaprotsesside ümber fluktueerivaks kultuuriks.
Varjatud ja väljaütlemata
Girardi lähenemises on oluline roll varjatud struktuuridel ja keskseim neist on mimeetiline iha. Mimeetilise iha teooriat laiemalt võib ilmselt pidada tema teose kõige tabavamaks osaks. Girard on selle rõhutamisega kindlasti puudutanud midagi väga olulist inimkäitumise juures, ja seda mitte vaid psühholoogilisest vaatenurgast, vaid just kollektiivsete sotsiaalsete protsesside osas. Isegi kui mimeesiteooria pole tema originaalne idee ega seleta sugugi kõike, kuigi Girard seda arvab, siis selle selge esiletõstmine avaneb tänasele lugejale tõenäoliselt palju jõulisemas perspektiivis, kuna massimeedia, virtuaalsed platvormid ja algoritmidel töötav ühismeedia toimivad just mimeetilise iha printsiipide järgi ning on võimatu mitte näha selle mõjusid ühiskonnas.
Iha kui selline on inimesele loomuomane, küsimus on selles, kuidas vältida selle „juhuslikku ringitriivimist ja esimese ettejuhtuva eeskuju külge haakumist“ (lk 228), sest inimesele on omane õppimine jäljendamise kaudu ning see, mida ta ihaldama hakkab, sõltub Girardi järgi sellest, mida ta näeb teisi ihaldamas. Vastandlike signaalide võrgustiku tõttu ühiskonnas tekivad aga silmapilk mitmemõttelised, vastukäivad ja seega lahenduseta soovid ning samadele eeskujudele kinnituvat iha ohustab ka rivaliteet, mis viib lõpuks vägivalla ja hävinguni. Veelgi enam: vägivald on nakkuslik ja nii tugevalt mimeetiline, et seda on võimatu eemaldada, kui see on kord kogukonda tunginud (lk 131).
Kuna Girardi ohverdusel on sügavalt kollektiivne iseloom, on selle toimimiseks keskselt tähtis, et ohverdamise osas valitseks üksmeel. Just mimeesi kaudu tekib kogukonnas ühine arusaam patuoina süüst, mis teeb võimalikuks ohverdusriituse tulemusliku toimimise. See on lüli, mis seob loogilises järgnevuses kokku Girardi teooria komponendid: vägivald-püha, mimeetiline iha, asendusohver, kultuuriline kord. Seejärel algab ohverduslik kriis ja ring uuesti.
Varjudes kahjuliku vägivalla väljaajamisprotsesside kirjelduste taha, ilmneb väljaütlemata katusteemana rituaal. Rituaali abil on inimesel võimalik vältida neeldumist pidevalt teda ohustavasse kahepalgelisse vägivalla-püha keerisesse, inimesest saab inimene ainult rituaali kaudu (lk 468). Nii kogu kultuuri kui ka religiooni (või mõlemat üheaegselt) on varemgi püütud kogu nende keerukuses taandada ühele nimetajale, olgu selleks sotsiaalsed, psühholoogilised või bioloogilised struktuurid, kuid rituaalil on eriline koht selles kõiges, kuna see seob väga paljud tasandid ja toimib kujundava protsessina. See on oluline puutepunkt mitmete teiste uurijatega. Näiteks religiooniuurija Catherine Bell on vaadelnud võimumehhanismide ja sotsiaalsete struktuuride kujundamist rituaalide kaudu, antropoloog Roy A. Rappaport on aga rituaalile omistanud otsesõnu kõikehõlmava mõõtme, mille võtab kokku tema hiljuti eesti keelde tõlgitud raamatu pealkiri „Rituaal ja religioon inimsuse saamises“. Mõlemad rõhutavad kehastatuse märgilist rolli tähendusstruktuuride tekkes ja arengus: rituaal kui protsess ei peegelda tähendusi, vaid loob neid. Ka Girard mõistab kehalise toimimise kaalu, „mida ei saa anda ükski intellektuaalne argument“ (lk 436).
Üle vägivalla, pühaduse, mimeetilise iha ja rituaalse asendusohvri mehhanismi on heidetud vääritimõistmise salakaval loor, milleta Girardi järgi kogu süsteem ei toimiks (ainult tema on suutnud sellest läbi näha). Vägivalla puhul võib sellise lähenemise suurimaks põhjuseks olla võimetus vaadata silma tõelisele julmusele, kannatusele, mis on talumatu. Võib-olla on inimlik, et inimene kaldub omaenese vägivalda projitseerima iseendast väljapoole, pühaduse valda Girardi järgi, kuna vastasel juhul peaks ta selle omaks võtma. Rituaalid, mis võimaldavad vägivallal oma haripunktis moonduda kultuuriliseks korraks, hoiavad inimest oma kütkeis just nimelt oma toimemehhanismi fundamentaalse mittemõistmise abil (lk 181, 222). Girardi meelest funktsioneerib sellisel moel ka religioon, kus ohverdusliku asenduse jaoks on vääritimõistmine hädavajalik – kui asendusohvri mehhanism on kord paljastatud, siis see enam ei tööta. Ja see on tema järgi paljastatud vaid ühel korral: Kristuse ristiohvri kujul.
Koht kahtlusele
Siinkohal jõuangi raamatu teise osani, milleks on Mihhail Lotmani kaheosaline järelsõna. Selle esimeses pooles on keskendutud rohkem Girardile ja tema keerulisele positsioneerimisele mõtteloos, kõnealuse teose kontekstile ja ülejäänud loomingule, teises osas aga arendatud esitatud ideid edasi ning tehtud mitmeid huvitavaid sissevaateid nii ajaloo- kui ka keeleküsimustesse. Kuigi seda on umbes 150 lehekülge, ei mõju see raamatu tervikus ebaproportsionaalselt pikana, vaid väga vajaliku ja rikastava osana. Eriti kuna pea igalt teiselt leheküljelt leiab mõne tsiteeritava lause – Girard mõistis kirjakunsti mitte vaid selle poeetilises, vaid ka praktilises tähenduses. Teksti kirjanduslik kvaliteet tuleb hästi välja tänu Mart Kanguri suurepärasele tõlkele, tehes lugemise nauditavaks sisust olenemata ja pannes muigama leidlike metafooride peale isegi siis, kui nendega tingimata ei nõustu.
Lotmani järelsõnas tundsin ära paljud mõtted, mis vaevasid lugedes ka mind. Järelsõna üks kõige olulisem osa on teose problemaatilise teaduslikkuse väljatoomine, paljastades selle, mis Girardi kindlas kõneviisis esitatud teoorias puudu jääb: nimelt pole seal kohta kahtlusele. Terves raamatus leidsin ainult üheainsa lause, kus Girard möönab oma teooria mõnevõrra hüpoteetilist iseloomu (lk 250). Lotman on valgustanud välja sügavad augud tema meetodis ning andmete moonutamise, nende painutamise oma teesi teenistusse.
Ka ütlematajätmisel on religiooni ja pühadust vägivallale taandava teose puhul märgiline roll: nimelt ei käsitle Girard kristlust. Siit kumab läbi sellele religioonile omistatud eriline positsioon, mille põhjust pole vaja kaugelt otsida: Girard oli katoliiklane (kusjuures ta sai selleks just selle teose kirjutamise ajal). Seetõttu on tänuväärne Lotmani otsekohene pöördumine selle lünga poole: ta on ette võtnud piiblitekstid, mille ses teoses käsitlemata jätmine tekitas küsimusi. Kuigi oma järgmistes teostes püüdis Girard mõtestada vägivallateooriat ka kristlikus kontekstis, nihkudes elu lõpus üha enam teoloogilise käsitluse poole, siis Lotman on arendanud neid vaateid eraldiseisvalt ja väga huvitavalt.
Teoses leidub arvukalt konteksti sobitatud rituaalide näiteid põlisrahvaste usunditest, mida Girard nimetab primitiivseteks religioonideks (pikka aega on religiooniuurijatel olnud kiusatus religiooni olemust seletada möödunud aegade ja kaugete kultuuride toel – Girard valis samuti selle tee, ignoreerides oma kaasaega). Neid kannab varaste religiooniuurijate eurotsentristlik vastandav retoorika. Oma aja pitser on seegi, et teadlastest saavad peale antropoloogide tähelepanu eelkõige Sigmund Freud ja vähemal määral Claude Lévi-Strauss ning strukturalism; lähema vaatluse all on neist lähtudes ka abielureeglid ja intsestikeelud. Müütide uurimisel on eriline fookus Vana-Kreeka näitekirjanike teostel. Ka üldisemas pildis väärtustab Girard erinevalt teadusmaastiku enamusest kunstnike sissevaadet tegelikkuse mõistmisel ja avaldab kahetsust, et see tihti märkamata jääb – asjaolu, mis võis tuleneda sellest, et Girard oli lähemalt seotud kirjandusteadusega, mida ta õpetas. Oma teooria tõestamiseks pöördub ta ise justkui vastukaaluks tihti teejuhtidest kirjanike poole, „kelle intuitsiooni teadlased miskiks ei pea“ (lk 287).
Ilukirjandus võib inimese uurimiseks olla täiesti adekvaatne allikas. Kuid sellise allikavaliku puhul tuleks järjepidevama teoreetilise lähenemise kõrval arvesse võtta, et kirjandusliikidel on erinev eesmärk, mistõttu neisse ongi kodeeritud erinevat laadi informatsioon. Girard pole seda arvesse võtnud ja on võrdsustanud need tegelikkuse olemusliku peegeldusega. Oma mustvalgele teooriale kirjandusteostest tõestust otsides (tegelased on seal siiski tõelise inimese sõnastamatu komplekssuse taandatud versioonid ega hakka vastu), on kerge sinna projitseerida just need ideed, mida otsitakse.
Ülejäänud distsipliinide esindajaist, kelle teooriaid Girard on püüdnud rakendada oma idee teenistusse kas rohkem või vähem kriitilise kommentaari kaudu, on ses raamatus vaieldamatult kõige olulisem talle olnud Freud, kelle seisukohtadega on tal vastuoluline suhe. Ühest küljest näib ta austavat tema ambitsioonikat mõttelendu, võib-olla seetõttu, et kõike ära seletava teooria otsimist võib pidada neid ühte liitvaks tunnuseks. Teisest küljest ei ole ta rahul Freudi ja eriti tema järgijate lähenemisega, kuna erinevalt Girardist ei ole nood läbi näinud asjade tegelikku loomust ega tabanud vägivalla alustrajavat iseloomu. „Sophokles ja Shakespeare teavad nii mõndagi, millele Freud pihta ei saa,“ (lk 309) ei või Girard nentimata jätta. Ka on Girard pühendanud märkimisväärselt palju ruumi Oidipuse loole, kõrvutades oma analüüsi Freudi omaga.
Tõde ja valik
Väide vägivalla ja püha ühtsusest ning religiooni ja kultuuri taandumisest sellele kaksiktähendusele, näib olevat sama lihtne, kui see on radikaalne ja mõistetamatu. Samamoodi on Girardi narratiiviga: see juhatab lugejat ootamatute arutluskäikude ja näidete abil ühes kindlas suunas läbi inimkultuuride mitmekesise maailma radadeta tihniku, hoides pidevalt meeles vägivalla pimestavat kõikvõimsust ja näidates ümbritsevat vaid läbi selle prisma. Seda, et valikust, varjatusest ja vääritimõistmisest tulenev struktuuride tõlgendus on lõpmatu ja sõltub tõlgendajast, Girard ei tunnista, kuigi pretendeerib teaduslikule tõele.
Just selles ühemõttelisuses seisnebki ühtaegu teose mõjujõud ja suurim nõrkus: autor ei näe ega ole nõus nägema midagi väljaspool oma vägivalla valgusvihku. Katseliselt kontrollimatuid nähtusi uurides jääb alati teooria ja tõe vahele tühimik ning see, mida praegu teadusena mõistetakse, ei vaidlusta seda asjaolu. Selle kuristiku püüab teadus sillutada tuginemisega varjamata viisil välja toodud teooriatele ja konkreetsetele meetoditele. Aga Girardil ei ole mingit järjepidevat meetodit, kõigest arvamus ja interpretatsioon. Kuigi ta peab oma uurimust antropoloogiliseks, ei ole tema algmaterjaliks ei müüdid ega rituaalid, vaid nende kohta kirjutatud tekstid, sh ilukirjandus, ja nagu Lotman on tabavalt välja toonud, siis tõenäoliselt pole ta aru saanud, et need on kaks eri asja (lk 633).
Võib arvata, et Girardi on peale vastuoluliste ja intrigeerivate ideede teinud laialt huvipakkuvaks just tema provokatiivselt kindlameelne toon. Kuid atraktiivne võib olla ka julgus lihtsustada, taandada kõik olemasolevad keerulised süsteemid ühtedele alustele (antud juhul vägivallale ja mimeetilisele ihale). Inimesele näib olevat loomuomane igatseda mõistmist ja püüda luua selle tarvis kõikehõlmavaid süsteeme matemaatilistest religioosseteni.
Girardi ambitsioonikas püüdlus kõik ära seletada on tänapäeval kahtlemata julge ja värskendav ettevõtmine, mida humanitaarias enam liiga tihti ette ei tule. Kuid on ka põhjust: kõike seletavates teooriates ohverdatakse liiga palju lihtsustuse ja valikulise vaate põhjendamise nimel, hälbides tegelikkusest, redutseerides lootusetult selle keerukust. Girard on läbivalt skeptiline oma teoses „moodsate uurijate“ suhtes ja hindab kriitiliselt teadlasi (ja kirjanikke) ka minevikust, kuid unustab seda teha iseendaga. Maailma kohta isiklikku arvamust omada ei ole tingimata halb, see on inimese puhul isegi vältimatu, nagu ka tõe ja algtähenduse järele küsimine. Girardile on pühaduse, religiooni ja kultuuri algpunktiks vägivald, kuid sellise arusaama levitamiseks kallutatult andmeid kasutada, et hinnangule kaalu anda, ja nimetada oma arvamust meelevaldselt objektiivseks kirjelduseks on hoopis teine asi. Sellisel juhul on tegu valitud tõega ja seda teadusena esitada ei ole õigustatud. Valitud tõde on valik, mitte tõde.
Vägivalda on lihtsam õhutada kui kustutada, märgib Girard oma teose alguses, arutledes järgmised peaaegu pool tuhat lehekülge just selle üle, kuidas inimesed seda siiski on püüdnud teha, sest vastasel juhul poleks meid tema hinnangul enam olemas. Praegu on see teos oluline eelkõige just seetõttu, et toob välja, kui ohtlik on tähelepanuta jätta destruktiivsed protsessid, sest neil on kalduvus vaibumise asemel võimenduda – ohverduslikuks või mõnda muud nime kandvaks kriisiks.
Ohverdus puudutab oma sümmeetrilise vastasseisu tõttu surmaga elu kõige sügavamaid tahke, äärmuste kokkupuute ja vastandite ühtelangevuse kaudu on sellel suur jõud, võime pöörata hävitav ümber loovaks. Nii religioonis, loomingus kui ka teaduses on ohverduse teema alati olnud seetõttu oluline ja paeluv. Girard sunnib küsima ebamugavaid küsimusi selle vastuolulise lummuse kohta, kuid mõnikord on kõige julmemale otsavaatamine vajalik, et näha selgemini omaenese väärtusi ja seda, mis ei ole tõde. Isegi kui mitte teada Girardi elulugu, tekib lugedes selge veendumus, et ta pidi elama sõja-aastail (autori nooruspõlv jäi Teise maailmasõja aega) – tema teooriast kumab läbi kokkupuude vägivallaga, mis ei lase näha midagi muud.
Girard räägib vägivallast, kuid mitte kurjusest ega kannatusest. Seetõttu ei saa vastandada sellega selliseid mõisteid nagu „headus“ või „õnn“. Aga on siiski teine pool inimeses, mis on sama sügavalt loomuomane ja sisse kodeeritud juba bioloogiliselt – hoidmine ja empaatia. Ning see on sama fundamentaalselt olemas kõikjal inimühiskonnas, kõige elementaarsemal kujul ilmselt emainstinktis kaitsta ja hoida lapse elu. Seda ei saa kuidagi taandada vägivallale. Paratamatult kerkis teinegi kontekstuaalne küsimus Girardi teooriate kohta: kas sellise teose oleks saanud kirjutada naisautor? Ühiskonna hävimiseks on vaja tegu – olgugi Girardi sõnul selle algatajaks abstraktne vägivald, kuid samamoodi on selle püsimiseks vaja spetsiifilise suunaga pingutust, mida ei saa defineerida üksnes vägivalla ohjes hoidmise kaudu. Seda Girard ei käsitle, kuid siin on peidus inimese teadliku valiku tegemise võime oluline küsimus.
Kas inimene on abitu omaenese vägivalla ees ja seetõttu määratud anduma konfliktile, rivaalitsemisele, vägivallale ja seda toitvatele protsessidele, mida vaid varjatud süsteemid suudavad vaevu ohjeldada, või on tal siiski võimalus valida teine tee, märgata rahu loomulikkust ja arendada endas vastupidiseid kvaliteete, mille võim pole väiksem? Selle mõttelõnga on väga kaunilt ühe lausega kokku võtnud Lotman oma järelsõna teises pooles, küsides: „Võib-olla saab vägivallale vastandada armastust?“ (lk 586).
