Maikuu viimastel päevadel viibis Eestis festivalil „HeadRead“ prantsuse majandusteadlane Thomas Piketty, kes oli siin koos abikaasa Julia Cagéga. Piketty sai kuulsaks 2013. aastal ilmunud raamatuga „Kapital XXI sajandil“ („Le Capital au XXIe siècle“). Eestis viibis ta muu hulgas seoses eesti keelde tõlgitud ja Tallinna ülikooli kirjastuses avaldatud raamatu „Võrdsuse lühiajalugu“ ilmumisega. Pariisis juhib professor Piketty sotsiaalteaduste instituudis maailma ebaõigluse laboratooriumi ning selle raames „Globaalse õigluse“ projekti. Ta on nõustanud Prantsusmaa Sotsialistliku Partei juhtivaid poliitikuid ning samuti Suurbritannia Tööparteid.
Te alustasite Prantsusmaa tulujaotuse analüüsi raamatus „Tippsissetulekud Prantsusmaal kahekümnendal sajandil: ebavõrdsus ja ümberjaotamine“. Kuivõrd lihtne või kerge oli liikuda ühe maa käsitluselt kaugemale, hõlmates niivõrd erinevaid majandusi nagu India ja Ühendkuningriik?
Mu esimene raamat oli tõesti Prantsusmaa tulujaotust ja rikkuse akumuleerumist määravatest institutsioonidest. Pärast seda avaldasin 2013. aastal raamatu „Kapital XXI sajandil“, mis esindab laiemat vaadet majandusele. Sellele järgnesid 2019. aastal „Kapital ja ideoloogia“ ning „Võrdsuse lühiajalugu“ (2021), kus tegelesin maailma majandus- ja sotsiaalprobleemidega. Nende raamatute järel pöördusin tagasi Prantsusmaa teemade juurde ning kirjutasin koos abikaasa Julia Cagéga raamatu „Poliitilise konflikti ajalugu. Valimised ja sotsiaalne ebavõrdsus Prantsusmaal 1789–2022“, mis ilmus 2023. aastal. Mulle meeldib tegeleda mõlemat tüüpi ainekäsitlustega. Prantsusmaa puhul tunnen allikaid ja olusid ning pärast maailmateemadega tegelemist avastan ka Prantsusmaalt teemasid ja probleeme, millele varem ei osanud tähelepanu pöörata või mida ei pidanud oluliseks.
Pärast raamatu „Kapital XXI sajandil“ ilmumist oli mul tänu raamatu menule õnn külastada paljusid maid ning kohtuda huvitavate inimestega. Õppisin nendelt palju ja nad juhtisid mu tähelepanu uutele teemadele. Üks neist oli kolonialism ja selle mõju eri maade arengule. Hakkasin ka Prantsusmaa majandusajaloos suuremat tähelepanu pöörama kolooniate osale ja mõjule. Eri maade käsitlemisel, millest teie nimetasite Indiat, olid mul iga kord abiks kohalikke olusid tundvad majandusteadlased. India analüüsimisel aitas mind palju Abhigit Banerjee (Nobeli 2019. aasta majandusauhinna laureaat), Ameerika Ühendriikide majandusarengu analüüsimisel Emmanuel Saez. Minu laboratooriumi töös on aktiivselt osalenud Daron Acemoğlu, kellega koos olin õppinud Londoni majandus- ja poliitikateaduse kooli doktoriprogrammis (Acemoğlu sai 2024. aastal Nobeli majandusauhinna).
Majandusteadlasi huvitab majanduskasvu teema, eelmisel aastal anti Nobeli mälestusauhind majandusteaduses selle valdkonna uurijatele. Üks auhinna saajatest, Joel Mokyr on rõhutanud Euroopas tööstusrevolutsiooniga alanud arengu ainulaadsust maailmas ning innovatsiooni ja loodusteadustel põhinevate tehnoloogiate kasutuselevõtu tähtsust selles. Teie olete rohkem rõhutanud globaalsete ressursside haaramist ja ebaõiglast rahvusvahelist kaubandust kui sellise arenguga kaasas käinud nähtusi. Kas majanduskasv toimus ainuvõimalikul viisil?
Ei, ma ei arva, et see oli ainuke viis ja võib-olla tuleks rõhutada ka teisi asjaolusid. Nagu üldiselt teada, oli kuni umbes 1750. aastani Euroopa ja Hiina ning mitme teise Aasia riigi arengutase enam-vähem võrdne. Euroopas toimus küll tööstusrevolutsioon, aga taustal olid ka sealsete riikide vahelised pidevad sõjad ning see tõstis tööstusrevolutsioonis esile sõjalise aspekti. Euroopa riikide välismajandusliku tegevuse ja kolooniate haaramisega kaasnes nende sõjaline tugevus. Siiretel vallutatud ja allutatud maadest oli Euroopa juhtivate riikide rikkuse kujunemisel suur osa. See asjaolu nõuab ka tänapäeval kolonialismi uurimist. Ühes uurimisprojektis oleme modelleerinud n-ö tingimuslikult ühelt poolt siirdeid Euroopa riikide rikkuse kujunemises ning teiselt poolt hinnanud seda, milliseks oleks kujunenud näiteks India areng, kui siirdeid Inglismaale poleks üldse olnud või need oleksid olnud piiratumad, kui need tegelikkuses olid. Sissetulekute ja vara jaotus oleks nendes riikides ja nende riikide vahel paljuski erinenud tänapäevasest.
Muidugi oli Euroopas riikide rohkusel positiivseid aspekte. Näiteks oli inimestel, kes oma vaadete või usu pärast olid sattunud võimuga vastuollu, võimalik emigreeruda teise riiki, mis muu hulgas aitas ideede levikule kaasa.
Ühiskondades on suured muutused, sealhulgas võrdsema tulu- ja varajaotuse ning suurema sotsiaalse õigluse poole liikumine, toimunud sageli sotsiaalsete kataklüsmide, sõdade jms ajal ja järel. Kas need on muudatuste vältimatud tingimused?
Ma ei arva, et need on muudatuste vältimatud eeltingimused. Pigem on ühiskonnas eelnevalt olnud mingi platvorm. Võib-olla on sellised äärmuslikud sündmused aidanud suundumustele kaasa. Ma ei tahaks olla nii pessimistlik, et pidada selliseid kataklüsme tarvilikeks muutuste tingimuseks. Arvatavasti pole see ka teoreetiliselt õige.
Sõjad ja revolutsioonid on kaasa toonud uue eliidi sünni ning uute institutsioonide loomise. Saksamaa ja Jaapan on hea näide: kui Teises maailmasõjas hävis suur osa materiaalsest varast, aga säilisid arvestatav osa inimkapitalist ja institutsionaalne kude ning selle peal hakkas majandus kiiresti kasvama.
Ma arvan, et Saksamaal oli mingil kujul säilinud sotisaaldemokraatlik platvorm, mis kohe reformide alguses realiseerus sotsiaalse kaitse võrgu loomisega, töötajate ja ametiühingute osalemisega aktsiaseltside nõukogudes jms sotsiaalse kaasatuse elementides. Nõutav on pikaajalise ideoloogilise suundumuse olemasolu. Võtkem Rootsi areng sotsiaaldemokraatlikuks ühiskonnaks. Enne Esimest maailmasõda oli seal enam-vähem samasugune ebavõrdne tulujaotus nagu Suurbritannias. Sotsiaaldemokraatlik programm ja sellele vastavalt kujundatud institutsioonid loodi teadliku poliitilise pingutuse tulemusel. Rootsi ju sõdades ei osalenud. Ka eliidi muutumisest võib arvata mitmeti. Uus eliit ei tarvitse olla parem kui vana, võib minna ka vastupidi.
Mis juhtus 1980. aastatel peaaegu kõigis arenenud ühiskondades, kui Teise maailmasõja lõpust kuni sinnamaale oli sissetulekute ja varade ebavõrdsus vähenenud, aga siis toimus pööre? Ebavõrdsus hakkas kiiresti kasvama.
Minu arvates selles osas USA ja Euroopa erinevad. Ameerikas toimus ideoloogiline murrang, millel oli mitu põhjust. Euroopas jätkus pikaajaline sotsiaalne ümberkujundamine, selle käigus esines ka tagasilööke. Põhjusi oli mitu, sealhulgas sotsiaaldemokraatlike parteide vähese ambitsiooniga programmid, juhtivate poliitikute ebaõnnestumised jms. Oma osa mängis ka kommunistlike režiimide kokkuvarisemine. Ma ei taha jätta muljet, et see oli mingitel põhjustel kahetsusväärne. Aga kommunistliku bloki olemasolu pingestas nii kodanlikke parteisid, sundides neid sotsiaalsetes küsimustes mõõdukamatele positsioonidele, kui ka sotsiaaldemokraatlikke parteisid. Nendele olid kommunistlike maade saavutused, tegelikud või kujuteldavad, mõõdupuuks omaenda taotlustele. Kui see tegur ära langes, hingasid kõik kergendatult ja pinge vähenes.
Oma raamatus „Kapitalism ja ideoloogia“ olete kirjeldanud, kuidas Prantsusmaal sai sotsiaaldemokraatlik partei alates 1970. aastate lõpust tööliste parteist intellektuaalide parteiks. Oma osa oli selles majanduse struktuuril, kus vähenes suurte tööstusettevõtete osa ning kasvas teenindussektor, kus põhiliselt on väikeettevõtted. Kuidas toimunu poliitilist trendi mõjutas?
Sellel oli kindlasti mõju, aga ma ei taha jätta muljet, et mingi suundumus on ainuvõimalik ja sellele puuduvad alternatiivid. Igal ajajärgul on võimalikud eri stsenaariumid, mis sõltuvad konkreetsetest asjaoludest, sealhulgas osaliste võimekusest.
Teie eesti keelde tõlgitud raamatu keskne motiiv on võrdsustamine, ebavõrdsuse vähendamine. Paljud majandusteadlased küll aktsepteerivad seda, aga arvavad, et võrdsustamine peaks piirduma maksusüsteemi kohandamisega. Kas sellest piisab?
See ei ole piisav. Ühiskonnarühmade õiguste kaitse, osalemine poliitikas, tööliste ja ametiühingute osalemine ettevõtete valitsemises on maksusüsteemist tähtsamad. See on vajalik nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt. Üle kümne aasta tagasi olen kirjutanud raamatus „Kapital XXI sajandil“ globaalse varamaksu vajadusest ja siis olid paljud selle suhtes väga skeptilised. Nüüd on see teema rahvusvahelistel foorumitel päevakorda tõusnud. Huvitaval kombel on selle idee välja käinud Brasiilia mitme Aafrika riigi toetusel. Põhja-Ameerika ja Euroopa riigid on selle idee suhtes siiani väga ettevaatlikud. Kliimamuutuste pidurdamiseks ja ebavõrdsuse vähendamiseks tuleb maailmas midagi ette võtta ning selleks on ressursse vaja.
Olen hiljuti samas väljaandes, kus meie intervjuu ilmub, arvustanud Soome presidendi Alexander Stubbi raamatut „Võimu kolmnurk. Uue maailmakorra tasakaalustamine“.Stubb eristab oma käsitluses globaalset läänt, ida ja lõunat ning väidab, et maailma arengu määrab see, mis juhtub lõunas. Globaalne lõuna on inimese kohta tulevalt rahvatulult keskmiselt neli korda vaesem maailma keskmisest, põhi on sellest keskmisest neli korda rikkam, globaalse põhja ja lõuna vahe on umbes kuusteist korda. Millised ülesanded seavad need asjaolud rikaste riikide ette?
Sellest võib kahe keskse teemana välja tuua suure globaalse ebavõrdsuse ja kliimamuutustega kaasnevad probleemid. Rikastel riikidel tuleb tunnistada, et nende rikkus on loodud ühiste globaalsete ressursside ekspluateerimise tulemusel, mille keskkonnatagajärjed tuleb kõigil tasuda. See olukord nõuab ressursside ümberjaotust. Muidugi ei tohi sealjuures luua illusiooni, et praegused vaesed riigid saavutavad kunagi praeguste rikaste riikide elatustaseme, aga elutingimused neis riikides peavad olema sellised, mis lubavad – meie mõistes – rahuldavalt hakkama saada. Milline oht varitseb rikkaid riike, kui midagi ette ei võeta? Juba praegu joonduvad paljud Aafrika ja Aasia riigid rahvusvahelistes organisatsioonides toimuvatel hääletustel Hiina ja teiste BRICSi (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika Vabariik) riikide järgi. Kui nende riikide rahvusvaheline ja majanduslik mõjuvõim kasvab, võib see viia alternatiivsete maailmaorganisatsioonide loomiseni, ja seal on riikide vahel juba teistsugused jõujooned. Osa selliseid institutsioone on Hiina juhtimisel juba loodud.
Millised oleksid konkreetsed ettevõtmised nende probleemide lahendamiseks?
Juba juuni esimesel nädalal esitleme Pariisis „Globaalse õigluse“ projekti aruannet, kus käsitleme ulatuslikult ka tulujaotuse ja keskkonnaprobleeme. Oleme selle projekti raames teinud palju analüütilist tööd, luues ülemaailmse võrreldavate andmete andmebaasi ja selgitades selle abil olukorda. Samuti oleme sidunud globaalsed majandusharude sisend-väljund-tabelid keskkonnakontodega ning tööjõu-uuringute andmetega. Nende andmete abil oleme modelleerinud majandus- ja keskkonnaressursside õiglase jaotuse võimalusi. Siin tuleb aru saada, et käsitletakse väga pikaajalisi protsesse, mis hõlmavad perioodi 2025–2100. Analüüside põhjal jagame rahvusvahelistele organisatsioonidele teavet ja soovitusi. Näiteks oleme analüüsinud globaalse õigluse fondi loomise võimalusi ja vahendite kasutamist, kusjuures sellel oleks sarnasus Rahvusvahelise Valuutafondi spetsiaalse rahaühikuga (nn SDR). Kunagi osales selle ideelise aluse loomises John Maynard Keynes.
