Ajakirja Edasi kevadnumbris analüüsib sotsiaalteadlane Anu Toots Euroopa uute tiigermajanduste sündi ja hääbumist. Tema tõdemus on kainestav. Eesti kui kunagise Balti tiigri hüpe on raugenud, sest alahinnati rahvastiku vananemise, hariduse sisu ja sotsiaalse tasakaalu mõju. See sunnib küsima: mis saab edasi, kui see, mis meid siia tõi, enam edasi ei vii?

Ütleme otse: võrreldes Euroopa Liidu keskmisega Eestis tootlikkus ei tõuse oodatud tempos. Selleks et tõusta 2035. aastaks Euroopa Liidu keskmisest tasemest kõrgemale, nagu on eesmärgiks seadnud riiklik strateegia „Eesti 2035“,¹ tuleb investeerida kas kolm korda rohkem kui seni või kolm korda tulusamalt. Tehtav? – Mitte samas vaimus jätkates.

Matemaatiliselt võttes pole miski kadunud. Kui aga tootlikkuse probleemistikku harutama hakata, hakkab välja paistma, et tootlikkus on vaid jäämäe veepealne osa. Kas oskame väärtustada ettevõtjaid? Taluda teiste edu? Hoida nõrgemaid ühiskonnaliikmeid, kui nad ise ei suuda enda eest seista? Pidada sammu oma digiriigi mainega? Teha aega viitmata ka valusaid otsuseid, kui need on vajalikud?

Mida mõõdetakse tootlikkusega?

Tootlikkus sobib väga hästi hindama stabiilse arenguga ühiskonna tööstustoodangu väljundi mahtu. Erasektori tootlikkus on kõrge, kui kaupu toodetakse kasumlikult, müüakse kõrge marginaaliga ning tekib nn jääktulu ehk ettevõttele jääb kätte vahendeid investeeringuteks, kasumi kasvatamiseks ja innovatsiooniks.

Innovatsioon mõjub tootlikkusele vähemalt 10–15-aastase viibega. Selle aja kestel teevad ettevõtted läbi tõelise muutuste karusselli, millest vähesed lahkuvad omal jalal ja võitjana. Seetõttu võib innovatsioonis näha ühiskonna vahukommitesti, kus võime pikaajaliselt tulevikku investeerida saab heldelt tasutud. Kui innovatsioonikulutuste arvelt kärpida, jätame oma lastele laastatud maa. Teisisõnu, mis on hea lühiajaliselt, ei pruugi seda olla pikas plaanis.

Mis määrab Eesti tootlikkuse?

Lisaks eraettevõtetele mõjutavad tootlikkust riigi ja välisinvestorite valikud ning kodumajapidamiste panus tööhõive ja kompetentside kaudu. Riigi ees olevad valikud on vahest kõige paradoksaalsemad ja vastutusrikkamad. Valikute mõju võib perspektiivist sõltuvalt olla vastandlik: perele pühendatud aeg vähendab lühiajaliselt tootlikkust, kuid pikas plaanis toetab seda; innovatsioon ja kaitsekulutused ei anna efekti kohe, kuid pikaajaliselt toetavad läbilöögivõimet ja püsimajäämist. Kui erasektor panustab laienemise ja kasvuga, siis avalik sektor panustab sellega, et teeb vähemaga rohkem, haldab tervikpilti ja tulevikukava arvesse võttes toimib süsteemiarhitektina.

Kuhu ka ei vaata, jõuame tulevikku kiigates kahe määrava teljeni: kui tugev on meie koostöö ja kui teovõimelised on meie institutsioonid. Need pole pehmed kultuuriküsimused või abstraktsed mõõdikud, vaid ressursid, mis määravad investeeringute tõhususe. Hinnanguliselt võimaldaks nende kahe telje koosmõju saavutada 2035. aastaks 40%-lise SKT kasvu. Seevastu omavahelise usalduse puudumine avaldub saavutamata potentsiaalis. Loomata jäänud väärtust on sageli raske, kui mitte võimatu mõõta. Avatud majandusega väikeriigi eripära ongi see, et meil pole eksimisruumi. Kui nii koostöövõime kui ka institutsionaalne teovõime on tugevad, joonistub suund ise välja ja tekib sünergia. Kui kas või üks telgedest on nõrk, ei päästa raha, tehnoloogia ega end mujal tõestanud meetmed. Pidevate muudatustega triivime sünkroonsusest eemale.

Kahe telje – koostöövõime ja institutsionaalse teovõime – kombinatsioonis avaneb neli võimalikku arenguteed, millest igaühes täidab riik eri rolli.

Külas on riik heatahtlik sponsor: raha jagatakse toredatele algatustele, kuid edukuse kriteeriumid on lahtised ning raske (või lihtsalt ebamugav) on murda välja suurele turule ja ärina laieneda.

Kui igaüks moodustab omaette saare, jääb riigi osaks tulekahjude kustutamine: tehakse väga vajalikku tööd, kuid innovatsioon põgeneb selguse ja koordineerimise puudumise tõttu riigist välja. Ressursse kulutatakse, kuid tootlikkus langeb.

Madala lae stsenaariumi puhul on riik korrektne raamatupidaja: kõik on tehtud ja efektiivne, kuid mitte dünaamiline. Oleme „tublid“, kuid ei mõista, miks sellest kasu pole.

Sünkroniseeritud Eesti puhul on riik arhitekt, kes tulevikku vaatavalt loob võimalusi ja näitab eeskuju. Eelduseks on taas seesama koostöö- ja institutsionaalne teovõime. Kui neid (veel) ei ole, ei pruugi ka hästi mõeldud algatused õnnestuda.

Kusagil – mõnes valdkonnas, piirkonnas või ministeeriumis – oleme kõigis neis veerandites korraga ja püüame teha kõike. Paratamatu ressursside piiratus toob välja sellise killustatuse kitsaskohad ja hajutab uue eduloo lootuse.

Idusektor on nähtus, mitte lahendus

Ainus sektor, mille tootlikkus praegu ületab tunduvalt Euroopa keskmist, on idusektor. 2024. aastal ulatus sektori käive 3,9 miljardi euroni. Idusektori panust hinnatakse 3,7%-le SKTst.² See on märkimisväärne. Kuid killustatuse tõttu on idusektor edukas üksi.

Ometi ei saa idusektor olla kiirlahendus. Surmaorust, kus arenduskulud on suured ja tulud veel puuduvad, ei pääse mööda ka parimad ideed. Laienemise ja ükssarviku staatuseni enamik iduettevõtteid ei jõuagi. See pole läbikukkumine, vaid innovatsiooni ökonoomika loomulik osa. Läbimurre eeldab enamat kui hea tehnoloogia: sotsiotehniliste siirete teooria³ järgi vajavad nišiinnovatsioonid järkjärgulisi otsuseid, hoiakute muutmist ja institutsioonide kohanemist.

Innovatsioon on harva revolutsioon, sagedamini evolutsioon. Eesti juhtimisvaldkonna äsjane uuring⁴ näitab, et sageli peame innovatsiooniks radikaalset uuendust, midagi täiesti uut. Tegelikkuses on innovatsioon enamasti järkjärguline: organisatsiooni-, protsessi-, turundus- või tehnoloogiline täiustus, mille kombineerimine annab püsiva eelise ja on majanduse mootor. Meil ei ole kombeks tähtsustada astmelist ja nn pehmet innovatsiooni, kuid just need oskused koos riski- ja otsustusjulgusega eristavad idusektorit muust majandusest.

Väiksus ei ole tingimata puudus. Eesti ei suuda küll suurriikidega mastaabiefektis konkureerida, kuid koostööga saame luua sidusust, mille mõju on sama või tõhusam. Seesama väärtuse kontsentreerumine üksikute tippude kätte võimaldab luua nende ümber ökosüsteeme, kus tervik on osade summast väärtuslikum. Avaliku sektori eeskuju ja tähelepanu ökosüsteemide loomisele (mitte niivõrd üksikute ekspordipotentsiaaliga ettevõtete toetamisele) soodustab väärtusloome levikut erasektorisse.

Sedasi oleks riik ülekandeefekti (ingl spillover) tekitaja. Et riik näitaks eeskuju, on vaja paradigmamuutust: seni on usinalt otsitud võimalusi toetada, motiveerida, juhendada ja õpetada ettevõtteid tegema teistmoodi, olema tootlikumad. Uppujale siiski uut ujumistehnikat ei õpeta: jääktulu, mille arvelt innovatsiooni luuakse, ettevõtetele sageli ei jäägi. Seega on otstarbekas muuta küsimuse asetust. Kas ja kuidas saab riik olla eeskujuks digilahenduste, automatiseerimise, bürokraatia vähendamise, läbipaistvuse suurendamise ja stabiilsuse loomisega? Kas näidata eeskuju ja koolitada välja spetsialiste, kes automatiseerivad avalikus sektoris lihtsad tööd ja lähevad seejärel sellesama tarkusega erasektorisse? Miks mitte ka seda teadmist seejärel eksportida (mis mõjuks tootlikkuse kasvule samuti turgutavalt)?

Digilahendused ja juhtimine kui kaks poolikut lahendust

Eesti on digiriik, e-Eesti, kus avalikud teenused on vaid hiirekliki kaugusel. Siin peitub paradoks: meie digikirjaoskus on Euroopa Liidu tipus, kuid ettevõtete tootlikkus sektorite sees jääb alla ELi keskmise. Digiriigi kuulsus on loonud illusiooni, et digilahendused on juba kasutusel. Tegelikkuses on need kasutusel riigis ja kodudes (ja sealgi varitsevad aina uued ohud), kuid mitte majanduses.

OECD uuring⁵ näitab, et Eesti ettevõtetes, kus arvutikasutajate osakaal on 30% kõrgem, on tootlikkuse aastakasv 4,6% võrra kiirem. See on täpselt see tempo, mida vajame. Kuid sama uuring tuvastab, et kasvu ei takista tehnoloogia puudumine, vaid juhtimise puudujäägid. Umbes 40% töötajatest on Eestis üle- või alakvalifitseeritud. See ei ole oskuste probleem, vaid juhtimisprobleem.

Juhtimine on Eesti tootlikkuse nähtamatu pudelikael. Tehnoloogia on riiulil olemas, kuid juhid ei oska seda süsteemselt tootlikkuse suurendamiseks rakendada. Enamik väike- ja keskmise suurusega ettevõttetest (VKE) ei tunne vajadust muutuda või ei oska seda teha. Ilma ekspordivõimekuse ja tehnoloogilise sügavuseta ei ole võimalik ELi keskmisest ette jõuda. Samal ajal peab paranema ka keskmise ettevõtte võimekus, mitte ainult üksikute tippude oma.

Milline on riigi osa?

Esmalt on ta eeskuju. Riik, kus bürokraatia automatiseeritakse ja ametnike energia vabastatakse sisuliseks tööks, näitab ühtlasi ka erasektorile, mida on võimalik teha ja kuidas teha. E-arveldaja on ere näide eeskujust ja suunamisest: see vähendab VKEde halduskoormust ja kohustab neid digilahendusi kasutama. Milline oleks Eesti, kus sama põhimõtet rakendataks ka teistele erasektorile suunatud teenustele ja päringutele?

Teine tahk on infrastruktuur. Riik ei saa osta ettevõtetelt kogu innovatsiooni, küll aga luua tingimused, et innovatsiooniga tegeldaks ja, mis veel olulisem, tulemused jõuavad turule. See tähendab innovatsioonihankeid, kus riik on esimene klient, mitte ainult kaasrahastaja; üleminekumehhanisme, et ideed läbiksid surmaoru laborist katsetoote ja esimese müügini; läbimõeldud valikuid ja tasakaalu valdkondliku mitmekülgsuse ja pöördeliste kasvuvaldkondade võimendamise vahel.

Eestis on juba välja kujunenud mitu valdkonda, millele põhjendatult keskendume: küberkaitse ja usaldusväärne digitaristu, kus NATO küberkaitsekoostöö keskuse kohalolu ja X-tee andmed annavad unikaalse eelise; kaitsetehnoloogia ka tsiviilkasutusse sobivad nišid; energiasüsteemid, digitervis. Need ei nõua suurriikidele omast mastaapi, vaid sügavuti spetsialiseerumist ja kannat­likkust.

Julgus, koostöö ja Seneca efekt

Edu toob kaasa ootamatu lõksu: mida rohkem on saavutatud, seda suurem on kaotusehirm. 1990ndatel oli Eestil lihtne teha julgeid reforme, sest meil ei olnud midagi asendada ega kaotada. Praegu oleme jäänud omaenese eduloo vangi ja mugavam on otsuseid edasi lükata. Riigi ja ettevõtete ees seisvad lahendamist ootavad probleemid on märkimisväärselt keerukamad ja sisaldavad olemuslikku määramatust. Et nendega rinda pista, peame omaks võtma uue mõtteviisi.

Edu mitte ainult ei jaotu ebavõrdselt,⁶ vaid praeguses turbulentses maailmas on õnnestumine loterii. Seega ei ole järgmine sihtpunkt tõotatud maa, kus kõik on valmis ja enam ei pea pingutama, vaid et automatiseerime ja hoiame töös jooksvaid protsesse ning lahendame inimintelligentsi (II) toel üha uusi ja keerukamaid probleeme. Tehes koostööd ja austades kokkuleppeid.

Alternatiiv on elada maailmas, mis näib turvaline, kuid selle näilisuse taustal riskitakse Seneca efektina⁷ tuntud kriitiliste süsteemide kiire kollapsiga. Firenze ülikooli füüsikalise keemia professor, raamatu „Seneca efekt“ autor ja Rooma Klubi liige Ugo Bardi annab ka juhise: kollapsitest hoidumiseks on vajalikud süsteemne refleksioon ja süsteemide toimimise mõistmine. Maailma kannavad õlgadel vaiksed tunnustamata hiiglased. Meie peame nad ära tundma ja neid hoidma.

Seega peame läbimõeldud eesmärke seadma, probleeme ennetama ja säilitama kohanemisvõime. Selleks on vaja hoolitseda, et igaüks meist tunneks end väärtustatuna, saaks regulaarselt võtta hoo maha ja aeg-ajalt süüa Michelini tärniga restoranis kas või kartulikoori kosutava ja tervisliku lisandivalikuga. Kedagi ei jäeta maha ja nõrgemad ei pea kandma tugevamaid lihtsalt seetõttu, et neil ei ole valikuvabadust.

Vajadus viivitamatute valikute järele

Eesti ei jõua ELi keskmisest kõrgemale tootlikkuse tasemele ühtlase arenguga. ELi keskmisest kiiremaks edenemiseks on vaja, et piiratud hulk sektoreid ja ettevõtteid saavutaks väga kõrge tootlikkuse ning tõmbaks keskmised kaasa. See omakorda nõuab poliitilist valmisolekut, et tehtaks valikuid, koondataks ressursse ja talutaks lühiajalisi ebamugavusi.

Idusektor ei päästa Eestit, vähemalt mitte üksi ja iseenesest, kuid näitab, et kõrge tootlikkus on ka meil võimalik. Küsimus on, kas loodavates tingimustes see loogika levib ning kapital, oskused ja tehnoloogia koonduvad piisava intensiivsusega õigesse kohta piisavalt kauaks, et saaksime unikaalseks ja asendamatuks.

Sünergiaks on vaja igaühe panust. Aeg tiksub. Mitte seetõttu, et on hilja, vaid seetõttu, et igal ilma selge suundumuseta aastal on oma hind, mida maksavad järeltulevad põlved. Seega: kust me siis alustame?

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi palvel sündinud mõttearenduses on lähtutud riigi vaatenurgast. Küllap saab iga huvigrupp sama mustrit järgides paigutada end vastutaja rolli ning leida oma hoovad sünkroniseeritud tulemusele kaasa aitamiseks. Artikli aluseks on tootlikkuse kasvu analüüsi raport, mis on koos stressitesti ehk võimelike sündmuste mõju analüüsi raamistikuga kättesaadav aadressil https://stressitestid.lovable.app.

Heli Valtna on Tartu ülikooli majandusteaduskonna süvatehnoloogia iduettevõtluse ja ökosüsteemide nooremteadur.

Raili Lilo on Tartu ülikooli majandusteaduskonna juhtimisarvestuse nooremteadur.