Meie kultuur on aastasadade jooksul karjapidamisest läbi põimunud küll kommete, tavade, kõnekäändude, vanasõnade ja muidu rahvatarkusega. Võib oletada, et suurem osa arhiividesse kogutust on praeguseks ilma praktikata teadmised, sest karjapidajate osakaal on ühiskonnas kaduvväikeseks kahanenud. Kui enam ei peeta kariloomi, kaotab ka see rikkalik kultuur oma tähenduse, kaotab sügavuse, miks just nii öeldakse ja mis selle põhjustanud on.

Kõige kiiremini muutubki suuline traditsioon, kuid ka varasemad usundilised praktikad. Tegin 2023. aastal intervjuud 15 karjapidajaga ja lasin neil rääkida oma lugusid. Juba esimeste intervjuudega sai selgeks, kui rikkalik on elav pärimus praegugi, kokku tuli sadu lehekülgi ja seepärast saan siin tuua vaid põgusaid näiteid.

Järgmisena võtsime 2025. aastal karjapidajate hulgas ette üle-eestilise anonüümse küsitluse. Sinna said ka küsimused kommete ja uskumuste kohta. Pakkusime nii valikvastuseid kui ka vabavastuse võimalusi. Olime selle küsitluse koostanud lihaveiste- ja lambakasvatajatele. Miks just neile? Sest nemad karjatavad oma loomi karjamaadel, aga piimalehmad on ju nüüd enamasti aasta läbi laudas kinni. Muidugi on ka lihaveiste kasvatus mõjutanud meie karjapidamise kultuuri, sest need tõud võivad olla aasta ringi väljas ja seega on endisaja karjalaskepäev kaotanud oma tähenduse.

Neid andmeid olen täiendanud arhiiviandmetega, mida omal ajal 1920ndatel ja 1930ndatel olid kogunud kaheksa loomaarstiüliõpilast üle Eesti. See on tolle aja suurim kariloomapidajatelt kogutud pärimuse kogu, mis sai tol ajal võimalikuks tänu Akadeemilise Loomaarstiteadusliku Seltsi (ALS) rahastusele. Nii kui stipendiaadid oma suvise kogumise olid lõpetanud ja materjali vormistanud, anti see hoiule Eesti Rahvaluule Arhiivi,¹ kus see seisab ja ootab põhjalikku analüüsi, mida pole siiani tehtud.² Kuna kogutu anti kohe arhiivi, ei jõutud seda analüüsida ka tol ajal.³ Esitan sealt andmeid, mis viitavad ka tänapäevale või toetavad tänapäeva karjapidajate ütlusi.

Karjapidamise kohta käivaid suulisi elutarkusi

Küsitledes lasime karjapidajatel vabavastusena loetleda mõtteteri, millest nad juhinduvad. Neid pandi kirja seinast seina teemadel, aga ka üldisi mõtteid, näiteks kirjutas Viljandimaalt pärit naine (snd 1960ndatel): „Kasutan vanarahva tarkusi, mis on mulle rääkinud vana-vanaema ja vanaema ning vanaisa. Ja ka teiste vanemate inimeste tähelepanekuid ja tarkusi looduse jälgimisel.“ Siiski saab ütlused kategoriseerida ka suuremateks teemaplokkideks.

Esiteks otseselt karjapidamise kohta käivad ütlused: „kus laudas, seal ka lauda taga“, „on aias, on aia taga“, „kui on laudas loom, siis on ka mõni lauda taga“. Sellised ütlused näitavad, et karjapidajad peavad loomade hukkumist mitte tragöödiaks, vaid elu osaks. Looduslik valik. Tugevamate geenidega tervem isend jääb lauta, aga nõrgem saab loodusliku aineringi osaks. Elu paratamatus on, et kariloomi hukkub ja kariloom pole lemmikloom, kellesse kiindutakse. See näitab, et karjapidaja ei püüa elu võita, sest surematust ei ole.

Intervjuu ajal selgitas seda üks karjapidaja: „Vaata, selle kohta võib öelda, et kui sul on laudas loomi, siis on ka lauda taga loomi, kui sul on taimi, siis on neid ka kompostihunnikus. Ja kui on inimesi, jätkub neid nii surnuaeda kui ka krematooriumisse. Nii lihtne see ongi. Ja ükski mustlane pole mulle julgenud ennustama hakata, ja kui ta tahab, siis olen öelnud, et kui sa oled sündinud, siis sa pead ka surema. Kogu tõde. Ainult Lenin on veel siiamaani kirstus olemas ja Putin pidi kuulsaks saama, kui selle maha matab, aga pole siiamaani seda teinud.“ (mees, snd 1971).

Väga tähtsad on ilma ja looduse kohta käivad tarkused, kirja on pandud selliseid ütlusi nagu „jälgi looduse märke, mitte kalendrit/kella“, „ega tali taeva jää“ jne. Samuti otseselt heinateoga seotud ütlusi: „kes vihmaga ei niida, see kuivaga loogu ei võta“, „see pole õige hein, mis pärast niitmist vihma pole saanud“. Need näitavad, et kuigi heinaajal vihmasadu peljatakse, sest see pikendab heina kuivamist, ei ole vihm takistuseks, aga kui jäetakse töö pooleli, siis hiljem ei pruugi enam saaki saada. Registreerisime ka muid tähelepanekuid looduse kohta: „Näiteks veesooned on negatiivsed, loomad ei maga kunagi veesoontel karjamaal.“

Karjakasvatajate seas on tuntud ütlus „lehm lüpsab suust ja kana muneb nokast“ ehk kui tahetakse, et loom „toodangut annab“, siis tuleb ka hea toidu eest hoolitseda. Siiski määravad peale toidu tulemuse ka tõug ja head geenid, sest öeldakse „pull on pool karja“ – tõupulli järglased on hinnatumad ja pullile peab rohkem tähelepanu pöörama kui lehmikutele. Lambakasvatusega käivad kaasas ütlused „lammast ei tohi üle selja keerata – vanaema õpetas“, „talledel tuleb vaevavill maha ajada“, „tallevill on vaevavill. Tuleb üsna noorena pügada, siis tall saab kiiremini kasvama hakata.“ Kui lammas käitub imelikult, ei ole süüdi lammas, vaid ikka peremees, kes lamba eest ei hoolitse: „kui lammas karjaaiast välja tikub, on tal ninaesine kesine“, „lammas ja siga ei saa hästi läbi“, neid loomi ei saavat koos ühes laudas pidada. Ka ei peeta lambaid lemmikloomaks: „igal lambal oma mihklipäev“.

Järgnevad mõtteterad käivad karjapidaja iseloomu kohta. Kõige populaarsem väljend, mille järgi püütakse elada, on „tark ei torma“. See näitab, et maatöödel ei näita kiirustamine tarkust ega too head tulemust. Siia võib lisada ütlused „tasa ja targu“, „rahu, ainult rahu“, „üheksa korda mõõda, üks kord lõika“, „tark ei torma, vaid kasutab lammaste ajamiseks koera“. Karjapidajaks ei sobi kärsitu inimene, mida võib välja lugeda kõnekäänust „liiga agar põllumees on põllule hukatuseks“, ega ka kerglase meelega inimene – „narrid maad ühe korra, narrib maa sind üheksa korda“. Samal ajal peab julgelt peale hakkama: „julge hundi rind on rasvane“, „kes ees, see mees“. Elus hakkama saamiseks peab vaatama, et sind ära ei kasutataks: „lammas on, kes ennast pügada laseb“.

Kuidas karjapidajad edu ja õnne ennustavad? Viis vastajat on märkinud, et nad on vana-aasta ööl järgnevaks aastaks oma (karja)õnne ennustanud. Järgnevast suulisest ütlusest võib täpsemat selgust saada: „põllumees põline rikas“, s.t põllumeheks hakkamine kindlustab tuleviku. Kuid nn õige amet ei anna veel alust kohe uhkeks minna, vaid edu tuleb ikka tänu tehtud tööle: „töö kiidab tegijat“. Ütlus „tulles too ja minnes vii, siis läheb töö kiiremini“, näitab, et edukad on need, kes oskavad tööülesandeid jagada. Kindlasti ei pea kartma uut tööd, mis ette tuleb: „elus tuleb kõik tööd ära teha“, „mis täna tehtud, see homme hooleta“. Kuid kunagi ei tohi kogu tööd korraga ja ruttu valmis teha, sest sellega kurnatakse keha välja: „tööd tuleb teha nii, et ka homme tööd teha saad. Vanaema ütles, et ei tohi ennast tööga üle koormata, korraga ära tappa. Pead ka homme ja ülehomme tööd tegema.“

„Ära sülita vanasse kaevu enne, kui uus valmis.“ Karjapidaja peab järgima sotsiaalseid norme ja arvestada tuleb kogukonna reeglitega: „kuidas sina külale, nii küla sulle“, „kõik hea ja halb, mida sa teed, tuleb sulle kunagi tagasi“. Nii hea kui halva läbisaamise taga on ikka enda suhtumine: „mida külvad, seda lõikad“, igal teol on tagajärg.

Olulised nädala- ja tähtpäevad

Vabavastustena esineb selliseid ütlusi: „tõuloom uude karja läheb teisipäeval, neljapäeval, laupäeval või pühapäeval“ (mees, snd 1960ndatel, Pärnumaa), „uue tööga alustamiseks on head päevad T ja N, ei sobi E, K (näiteks ka loomade transpordiks)“ – (naine, snd 1970ndatel, Pärnumaa). Intervjuust pärineb näide: „Isa oli selline, kes ütles, et esmaspäeval ei tohtinud uue põllutööga alustada. Ja siis ma imestasin, et ise ta vana kolhoosi esimees, et mis esmaspäev, pühapäeval ei tohi tööd teha. Ma ise sellest kinni ei pea“ (mees, snd 1960ndatel, Hiiumaa).

Toetudes ALSi arhiivile on teada, et varasemal ajal jälgiti nädalapäevi eriti karja kevadisel väljalaskmisel. Soodsateks karjalaskepäevadeks loeti teisipäev, neljapäev ja laupäev. Selliseid teateid on Saaremaalt ja Võrumaalt. Teistel päevadel karja väljalaskmine pidi tooma loomadele õnnetust. Muhumaalt on kirja pandud, et mõisa loomi ei lastud kevadel esimest korda välja esmaspäeval ja reedel, sest just need loeti õnnetututeks päevadeks. Ka Võrumaal oli keelatud kevadel karja esimest korda metsa ja karjamaale lasta esmaspäeval ja reedel. Kuid Virumaalt on ALSis teade, et just pühapäeval ei tohi loomi esimest korda välja lasta ja sel päeval ei tohtinud ka looma osta ega müüa, siis loom „ei edenenud“. Läänemaalt Risti kihelkonnast on aga kirja pandud, et „karjalaskmine sündis noorekuu neljapäeval, siis pidid loomad metsa viha eest kaitstud olema“ (ALS 4, 28).

Kolm vastajat on märkinud, et nad on kasutanud urbepäeva pajuoksi lauta/laudauksele panemiseks ja 18 vastajat, et nad suurel reedel tööd ei tee. ALSi kogus leidub kirjapanek Iisaku kihelkonnast: „Enne palmipuude püha toodi järve äärest punaseid pajusid, nendega peksti majarahvas läbi ja karja väljalaskmise juures võttis iga ajaja vitsa ja pani püsti maa sisse, loomad aeti säält üle ja pärast läksid ajajad ise üle. Otstarve teadmata.“ (ALS 3, 286). Lauda kaitseks õnnistatud pajuokste kasutamist olen kirja pannud ka Setumaalt.⁴

Saaremaa mees (snd 1990ndatel) on märkinud kalendrikombestiku juures, et „ootan külla kadri- ja mardisante“. Ise olen välitööl kirja pannud järgmised lood. „Mardipäev on see, mis annab su põllule, annab sulle viljasaaki, kadripäev on selline karjapüha rohkem. Nendel päevadel käidi ikka majast majja. Praegu käiakse väga vähe ja eks see COVID pani ka oma põntsu ära, enne ikka mõned veel käisid, aga nüüd on viimased aastad vaikus. Seda õnne ju viiakse sinna majja, kuhu sandid tulevad, vanasti kohe sellepärast sante oodati, sant tõi sulle selle õnne. Kui sul ikka sante ei käi, siis sa ei saa ju hakata ise endale santi tegema. Mardisantidel oli komme ka pererahvast vitsaga lüüa“ (mees, snd 1960ndatel). „Ikka sai marti ka kadrit jooksmas käia. Viljaõnne ja mida kõike me siis soovisime, laulsime ja tantsisime. Pärast olid inimeste toad täis viljateri, mida loopisime. Mõtlemata, et inimesed peavad need pärast ära koristama, ega meie ju koristanud. See oli selline lõbus, eks me seda viljaõnne mainisime, aga see polnud peamine, peamine oli ikka see maiuse saamine ja pärast selle jagamine ja koos ära söömine ja üldse, et oleks lõbus. Eks me tegime nii, nagu meile koolis oli õpetaja rääkinud või siis raamatutest ise lugesime, mis siis traditsiooniliselt on nendel päevadel tehtud“ (naine, snd 1970ndatel).

Vaieldamatult on karjapidajatel kõige levinum komme olnud jõulude ajal kariloomadele midagi head anda, 88 vastajast vastas 61, et nad teevad nii. Naine Põlvamaalt (snd 1960ndatel), täpsustab, et selleks peaks just leib olema: „Jõulude ajal tuleb loomadele leiba viia.“ Intervjuudest selgus ka, et jõulud olid üks tähtis püha: „Aga ega sellist rahvakalendrit tööde tegemisel enam ei saa jälgida. Lapsepõlvest mäletan, et oma loomadele kodus andsime leiba, kas oli see 25. detsember, ega ma ausalt ei mäleta täpselt, millal ja kuidas. Tean vaid, et oli mingi päev jõulude ajal, kui anti leiba. Vanemad teavad kindlasti rohkem sellest“ (naine, snd 1980ndatel). „Ma olen nüüd ka ikka, kui on mingi püha, siis andnud loomale midagi head, et kui on püha, siis olgu sul ka püha“ (naine, snd 1960ndatel).

Leiva andmisest jõulude ajal on ka ALSi kogus teateid. Põhjusi on mitmeid, peamine, et ka loomadel sel ajal pühad oleks. Räpina kihelkonnast on aga täpsustatud: „Jõulu esimesel pühal anti igale loomale tükk leiba, sest et Jeesus Kristus sündis laudas, selleks et elajad teaks seda ja et nemad siis kosuks ka hästi“ (ALS 2, 346). Üle Eesti on ka teateid sellest, et jõulude ajal küpsetatud leivast jäeti tükke järele ja neid anti loomadele, kui nad esimest korda kevadel karjamaale läksid, et nad hästi sigiksid ja terved oleksid.

88st kaheksa vastas, et nad toovad suvistepühal kased hoovi, sh lauda juurde. Neli vastajat on märkinud, et nad on oma karja lemmikloomale teinud jaanipäeval lillepärja ja pannud selle loomale pähe.

Kuidas oma karja kaitstakse

Kui küsisime, kas oma karja kaitseks on kasutatud mingit kaitsemaagiat, siis 88st vastajast 67 märkis, et ei ole üldse midagi kaitsetõrjemaagilist teinud. Kui ka tehakse, siis sellest ei räägita, nagu on kirjutanud Pärnumaa naine (snd 1960ndatel): „Animistlikke rituaale ei jagata avalikult, aga kasutan neid küll.“ Üks vastaja märkis, et on kasutanud preestri/ekstrasensi/esoteeriku abi, et oma karja ja talu õnnistada. Intervjueeritutest oli sellist abi küsinud vaid üks: „Kui suhtlesin ühe tervendaja-kanaldajaga, siis tema ütles, et mul on siin majas majavaim, kes tunneb, et teda ei märgata ja on kõrvale jäetud. Ja siis, et see majavaim koju tagasi kutsuda ja et ta ikka meie kodu edasi kaitseks, tegin ma 21päevase rituaali, kus ma temaga sel ajal suhtlesin ja talle leivatükikesi viisin. Kui tahad midagi muuta, siis peabki seda tegema 21 korda“ (naine, snd 1970ndatel).

Kuidas ennetatakse halva tulekut? Selleks on mitmeid võimalusi, näiteks kirjutati, et „ei ole võõrast looma kiitnud, sest seda ei tohtivat teha, toob karjale halba õnne“ ja „enne halvast asjast rääkides sülitan kolm korda üle vasaku õla“. Saaremaalt on 1980ndatel sündinud naine kirja pannud sellise kaitsetõrjemeetodi: „herneid aknalauale kodukäija vastu“.

Vaid üks mees Pärnumaalt (snd 1970ndatel) on märkinud, et on teinud söe või kriidiga riste karjalauda, tootmishoone või maja uste ette. Harjumaalt aga märkis teine vastaja (mees, snd 1980ndatel), et ta ise pole nii teinud, aga tema isa küll tegi. Intervjuu ajal panin kirja sellise loo: „[—] olen lauda ukse peale teinud [jõulude ajal] need rõngas ristid – rist ja siis ring ümber. Ristid tehakse nende hoonete ustele, mida sa tahad kaitsta. Mina teen kõikide välisuste peale – nii sauna, kui maja, kui lauda. Selle teen söetükiga – võtan suitsusauna kerisest söetüki ja sellega joonistan“ (mees, snd 1960).

ALSi kogus on palju teateid, et jõulude ja nääride ajal joonistatakse ustele-akendele riste. Eriti on selliseid teateid Saaremaalt, kus kaitsti kodu ja loomi „võlu“ (s.t nõidumise) eest: „Jõululaupäeva õhtul tehti kriidiga ristid lauda ustele, et kuri loomadele vaeva ei teeks ja nääri hommiku tehti ristidele ringid ümber“ (ALS 1, 397). Või teade Muhumaalt: „Et loomad tuleva uasta terveks jääksid, siis tehti ustele jõululaupäeva õhtu kriidiga ja nearilaupa õhtu ning kolmekuningalaupa õhtu tahmaga ristid“ (ALS 1, 649).

Neli vastajat on märkinud, et nad on kasutanud oma talu kaitseks soola või tuha maha raputamist. Intervjueerimise ajal panin kirja järgneva loo: „[—] just sel ajal kui meil tekkis korraga palju jamasid ja siis tundsid, et peaks midagi tegema ja on vaja kaitset. Vaatasime siis, et oleks täiskuu aeg, et kas enne või pärast, praegu pole enam täpselt meeles, ja käisime ja piirasime oma maa, panime seda tavalist jämesoola“ (naine, snd 1970ndatel).

Soola ja tuha kasutamine tõrjemaagias on ka ALSi põhjal varem olnud väga levinud komme, eelkõige on Saaremaalt selliseid teateid. Põhjusi oli mitmeid: et kurja eemal hoida, et huntide eest kaitsta, et loomad haigeks ei jääks. Enamasti kasutati sellist tõrjemaagiat kevadel karjalaskepäeval. Aga ka siis, kui kardeti, et keegi on looma ära nõidunud: „Kui keegi räägib sinu loomadest, siis kratsi kogu juttu ajal oma kannikaid. Kui see inimene läheb ära, siis viska tulist tuhka ta jälgedesse. Siis pole sul karta mingisugust õnnetust ega loomade nõidust“ (ALS 2, 468), harva kasutati selleks ka tuhka: „Kui lehm ei anna lüpsmisel piima kätte, siis näpata vihamehelt tükk riiet, põletada seda tuhaks ja joogiga anda tuhka“ (ALS 6, 138).

Kaks vastajat, üks Lääne-Virumaalt, teine Saaremaalt, on märkinud, et kasutavad oma karja kaitseks hoonete uste kohal hobuserauda. Hobuseraud on ka arhiiviallikate põhjal olnud varem levinud tõrjemaagia element. Seda kasutati nii haiguste ennetuseks jootmisnõu küljes kui ka laudaukse alla panduna, siis kui lehma piim ei olnud kvaliteetne: „Piim venib. Kui piim venis, siis aurutati piimariistu leitud hobuserauaga. Riistadele pandi kuuma vett sisse, hobuseraud tehti veel tuliseks ja pandi selle vee sisse“ (ALS 1, 41).

Kaks vastajat on kirjutanud, et kasutavad kaitseks pihlakat, üks neist oksa koos punase paelaga ja teine on selle puu istutanud aeda „kõige kaitseks“. Intervjuu ajal räägiti puudest palju, toon vaid ühe katke: „Pihlakas on väga hea kaitsetaim. Kasutan seda, kui mul endal on vaja olla mitte loomade juures. Kui lähed kuhugi kaugemale reisile, siis murrad omale pihlakaoksa kaasa. Pihlakas on mul kodu teeotsas, selle istutas sinna juba eelmine taluomanik. Pihlakad olid istutatud ka siin naabri poole nurkadesse“ (mees, snd 1960). Pihlakaoksa (vitsa) on ALSi arhiivitekstide põhjal kasutatud nõidusevastase vahendina nii looma häiriva luupainaja kui ka kurjast silmast saadud täide rituaalsel tõrjel. Aga kui arvati, et looma suremise taga on kellegi kuri soov, siis tehti nii: „Suri mõni loom, siis võeti tükid südamest, maksast ja keelest ning pisteti lõhkise pihlapuu kepi otsa vahele, see kepp torgati vastuoksa (latv ees) allikasse. Torgati kepp poolest saadik allikasse, siis kidus (põdes) võluja ehk looma ärategija surmani, torgati aga kepp kõik allikasse, siis suri võluja otsekohe“ (ALS 1, 149).

Projekti „Elurikkuse sotsiaalkultuuriline ruumilisus“ (KUM-TA66) rahastab kultuuriministeerium.