Kristina Sabaliauskaitė romaanitetraloogia „Silva rerum“ I osa maalib pildi turbulentse XVII sajandi keskpaiga Vilniusest ja selle ümbrusest, seega kohtadest, mis Eesti alast väga kaugele ei jäägi. Poola-Leedu ajaloos tuntakse seda aega kui Uputust: riigil tuli toona sõdida nii moskoviitide ja kasakate kui ka Rootsiga. Neist sündmustest võib eesti keeleski lugeda eri poolte vaatevinklist. Ka Liivi- ja Eestimaadmõjutas see, et venelaste ja rootslaste võidujooks Leedu pärast viis hiljem nende omavahelise hõõrumiseni.1
Võidujooks Leedu pärast
Rzeczpospolita oli üritanud vältida kahe kivi vahele sattumist, kuid Leedu ja Poola juhtkonnal puudus üksmeel, kas eelistada kokkulepet Rootsiga või venelaste ja kasakatega. 1655. aasta augustis sisenes Vene tsaar Vilniusse, linn anti sõduritele rüüstamiseks ning süüdati põlema. Seda sündmust on kirjeldatud „Silva rerum’i“ I osas (lk 12–15, 78-79). Vapustuse tulemusel sõlmis Leedu suurvürstiriik kokkuleppe Rootsiga.2 Tõenäoliselt kirjeldab umbes sama aega ka Nikolai Gogol ajaloolises jutustuses „Tarass Bulba“, kus kasakad lähevad sõtta Poola vastu ning nende julmusel pole otsa ega äärt.3
Ilukirjanduses on need sündmused leidnud kajastamist veel Henryk Sienkiewiczi ajaloolises romaanitriloogias, mille teise osa pealkiri on „Uputus“ (1886).4 Seal on kujutatud Poola ja Leedu vaenlastena eelkõige rootslasi ja nendega kokkuleppe sõlmijaid – eriti negatiivsed tegelased on nõod Janusz Radziwiłł (1612–1655) ja Bogusław Radziwiłł (1620–1669), keda romaani „Silva rerum“ I osas kirjeldatakse vastupidi – igati positiivsetena. Eriti esimene neist soovib Sabaliauskaitė tõlgenduses elu Leedus paremaks muuta ning romaani teeb põnevaks temaga seotud saladus.
Enamasti jutustataksegi Uputuse sündmustest kui võitlusest eri poolte vahel. Kristina Sabaliauskaitė on oma romaanis valinud teise tee. Sõda on seal taustal küll olemas, kuid esiplaanil on sõja tagajärjed, sellest tõukuvad sündmused ning mõju tegelastele. Raamat algab 1659. aasta juulikuus idüllilises Milkantai häärberis, kust tehakse põgus ajaline ekskurss Narwoyszi (Norvaiša) aadliperekonna pagemisele Vilniusest neli aastat tagasi, mil moskoviidid ja kasakad linnas jõhkrutsesid. Peategelastest kaksikute mällu need sündmused ei sööbinud, küll aga nende vanemate omasse. Romaani põhisündmustik hakkab rulluma siis, kui kasakate rüüsteretkest on möödas 11 aastat: ikka ja jälle kerkib see sündmus tegelaste mälusoppidest esile.
Kuna romaani „Silva rerum“ autor on kunstiajaloolane, siis tundub, et teda iseloomustab Caravaggiole omane naturalistlik stiil, mida on veelgi võimendatud. „Silva rerum’i“ I osa algab ja lõpeb surmaga, surma ja vägivalda jagub kõige võikamates detailides ka vahepealsetele lehekülgedele ning see puudutab nii inimesi kui ka loomi. Surmahirm mõjutab peategelaste valikuid ning tegematajätmisi. Ent tumedal taustal paistab siiski keldriluugivalgus nagu Caravaggio maalidel.
Vilniuse musketärid
„Oh jumal, kas kunagi tuleb päev, mil me saame elada nagu prantslased?“ küsib vürst Bogusław (lk 149). „Silva rerum’i“ I osa tekst on Prantsuse kultuurist ja kirjandusest läbi tikitud. Vahel jääb mulje, et romaani autor on üritanud tollast Leedu olustikku sellele vastandada. Vilniusse saabudes asub perekond elama prantslasest kella- ja suurtükivalaja Jan Delamarsi juurde, kelle kulinaarseid eelistusi (tigude söömine!) kõrvutatakse kohaliku toidukultuuri või siis -kultuuritusega (lk 69-70).
Raamatu nooruke meespeategelane Kazimierz satub Vilniusse jõudes rivaalitsevate tudengikampade kähmluse keskmesse, millest tulenevalt on poole valimine vältimatu. Meenub dʼArtagnani saabumine Pariisi Alexandre Dumasʼ „Kolmes musketäris“ ja eluohtlikud sehkendused, mis päädisid sõprade leidmisega. „Silva rerum’i“ tekstis kinnitab viimast Cicero „De amicitia“ lugemine (lk 124).
Meeste poolt vaadatuna ongi romaanis kirjeldatud eelkõige Vilniuse akadeemilist kultuuri ning tegelastena mainitud tollaseid õpetlasi, kellest mitmed olid väljapaistvad, nt retoorika- ja muusikateoreetik Žygimantas Liauksminas (1596/1597–1670).
XVII sajandi algul kujundasid nii Vilniuses kui ka Tartus hariduselu jesuiidid, kuid sajandi teisel veerandil läks arengusuund lahku. Praegune Eesti ala läks täielikult rootslaste valdusse – protestantidena nad 1632. aastal Tartusse ülikooli asutades järjepidevust varasema jesuiitide kolleegiumiga ei tunnistanud. Seega peetakse Tartu ülikooli Vilniuse ülikoolist pisut enam kui pool sajandit nooremaks, kuna jesuiitide rajatud Vilniuse akadeemia omandas juba 1579. aastal võrdsed õigused Krakówi Jagiełło ülikooliga. Seejuures ei olnud Vilniuse ülikoolis erinevalt varauusaegsest Tartu ülikoolist arstiteaduskonda. Romaanist seevastu selgub, et pereisa Jan Maciej Narwoysz on XVII sajandi uuemate meditsiiniideedega hästi kursis (lk 7).
Tema poeg Kazimierz asub õppima õigusteaduskonnas. See teaduskond oli Vilniuse ülikoolile lisandunud 1641. aastal, mil selle patrooniks sai Leedu õuemarssal Kazimierz Leon Sapieha (1607–1656), kes pärandas Vilniuse ülikoolile ka oma raamatukogu. Schola Sapiehanast suundub peategelane Euroopasse uusi väljakutseid otsima ja seda Vilniuse basiliski ärgitusel. Kas viimane oli olemas või mitte, jääb lugeja otsustada.
Naiste herilasepesa
Prantsuse kultuurist puutumata ei ole romaanis ka naiste maailm, mille kohta on ajaloolist materjali vähem. Põletusmärk seiklusrikast elu elanud kaunitari õlal (lk 44) osutab justkui jälle „Kolme musketäri“ temaatikale, ent seesugune naiste vabameelsus, mida kirjeldatakse raamatus tudengite koosviibimisel (lk 144–152), on Leedu kontekstis siiski väheusutav.
Küll aga oli ka naistel katoliiklikus maailmas nii kesk- kui ka varauusajal võimalus saada haridust ja teha karjääri, meheleminek polnud ainus võimalus. Romaani naispeategelane Urszula otsustabki kloostrisse mineku kasuks ning ta ambitsioon seejuures on saada pühakuks. Prooviajal klarisside kloostris asub ta õppima prantsuse keelt, ilmutab andekust tikkimisel ning kuuleb lugu Héloïseʼist ja Abélardist (lk 157-158). Hiljem selle XII sajandi armastajapaari saatuse kohta lugedes üllatub ta, et nood polnudki pühakud (lk 228-229). Paraku lisandub pettumusi veelgi.
Urszula kloostriga seotud eesmärgid purunevad, kuid sealt lahkumine ei osutu lihtsaks. Abtissi retoorika kloostrielu kiituseks langeb üsna täpselt kokku Abélardi selgitustega nunnaelu eelistest võrreldes abielunaise staatusega.5 Võimalik, et kloostris vohava korruptsiooni kirjeldus on samuti inspireeritud Abélardi autobiograafiast6 ning sarnaselt Abélardiga on ka Urszula kallim ületamatu retoorika ja väitluse alal.
Vahest kuulsaim ja skandaalseim näide vägivaldse kloostrissepaneku tagajärgedest XVI–XVII sajandil oli lugu Monza nunnast õde Virginia Mariast, keda Alessandro Manzoni (1785–1873) on oma romaanis „Kihlatud“ kujutanud õde Gertrudena.7 Urszula saatus ei osutu küll sama karmiks, kuid ka romaanis „Silva rerum“ kirjeldatud nunnaklooster peidab endas süngeid saladusi.
Võimalik, et keskaja epistolaarkultuurist on Kristina Sabaliauskaitėt mõjutanud veel Bingeni Hildegardi kirjavahetus. Sealtki võib lugeda, et kloostrid valivad omale kasvandikke kaasavara ja päritolu järgi – nagu ka romaanis „Silva rerum“. Poleks üllatav, kui lood imekaunitest kleitidest, mida tulevased nunnad kloostrisse astumisel vajavad, pärineksid samuti Hildegardilt.8
Seda, et „kiusamine kloostris“ on kirjanduses populaarne teema, iseloomustab muidugi ka Eduard Bornhöhe (1862–1923) Liivi sõjast (1558–1583) pajatav romaan „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“. Iseasi, kas sellega saab õigustada kloostri mahapõletamist.
Kas tegu on ajalooromaaniga?
Kristina Sabaliauskaitė romaanitetraloogia „Silva rerum“ I osa sisaldab väga vähe otsest kõnet, tekst peaks tuginema justkui ülestähendustele pereraamatus ehk silvaʼs.
Kuigi aastaarvud on romaanis esitatud, ei tundu sealsed tegelased kuuluvat XVII sajandisse. Kui väljenduda tänapäevaselt, siis võib öelda, et raamatus ei lähe pilt ja tekst omavahel kokku. Peaaegu kõik tegelased romaanis kahtlevad oma usus ja läbivad hingelisi heitlusi, mis iseloomustab rohkem meie aega kui XVII sajandit. Toona oli usk iseenesestmõistetav ja inimestel oli hing, mitte hingeelu. Jumala kuju pärast tülitseti küll alailma, kuid tema olemasolu pärast mitte kunagi.9 Romaanis „Silva rerum“ kirjeldatud maailmalõpupidu (lk 234–241) tundub eriti tänapäevasena.
Raamatus jagatakse lugematul hulgal kõrvakiile ja rusikahoope. Ometi peeti enesekontrolli XVII sajandil vooruseks ja aadlike hulgas eriti. Innovaatiline litsentsiaadiväitekiri, milles uuritakse žestide ja helide retoorika mõju kuulajale (lk 269), tundub moodsa semiootikaalase kraaditööna.
Romaanitetraloogia „Silva rerum“ retseptsiooni käsitleti tänavu 6. märtsil Tartu ülikoolis konverentsil „Voltaire Läänemere maades: levik, vastuvõtt ja pärand“.10 Aušra Bukniutė ettekandes esitatud hinnangu järgi ilustab Sabaliauskaitė Leedu suurvürstiriiki ning kujutab tegelasi tänapäeva inimese pilgu läbi. Romaani „Silva rerum“ eestindaja sulest kohtab arvamust, et romaan pole menukas mitte ilukirjandusliku tugevuse, vaid oskusliku ja kavala turunduse tõttu.11
Võib-olla ei saagi Kristina Sabaliauskaitė tetraloogiat „Silva rerum“ pidada päris ajalooromaaniks, aga vahest polegi see tähtis. Oluline on hoopis see, et leedukad kirjutavad XVII sajandist uhkusega, seevastu kui Eesti ilukirjanduses on selle sajandi kajastamine haruldane. Ennekõike tulevad meelde sajanditagused Aino Kalda (soome keeles kirjutatud) raamatud. Herbert Salu „Lasnamäe lamburid“ ja „Siiditee serval“ või Meelis Friedenthali „Mesilased“ on pigem erandlikud. Hiljuti lisandus neile Mariann Rückenbergi „Nõiatütre legend. Sookrati ja Hendrick von Tisenhuseni lugu“, mille tegevus leiab aset 1625. aastal ning millele on ehk järgegi oodata.
Materjali oleks meil veel küllaga: haridusjärg paranes ju XVII sajandil suurel määral ning rahvastiku koosseis muutus kirjumaks. Seda, et tudengielu oli ka Rootsi-aegses Tartu ülikoolis meeleolukas, näitavad säilinud allikad.12 Ent ilmselt on kohalikud basiliskid, kes inspireeriksid veel kirjutamata teoste sündi, alles keldrist välja toomata või isegi välja haudumata.
1 Margus Laidre, Dorpat 1558–1708. Linn väe ja võimu vahel. Argo, 2008, lk 303–314.
2 Margus Laidre, Domus belli. Põhjamaade Saja-aastane sõda Liivimaal 1554–1661. Argo, 2015, lk 790–808.
3 Nikolai Gogol, Tarass Bulba. Eesti Riiklik Kirjastus, 1955, lk 176-177.
4 Henryk Sienkiewicz, Uputus I–III. Tlk Richard Peterson. Eesti Raamat, 1993.
5 Pierre Abélard ja Héloïse, Isiklikud kirjad. Tlk ja komm Kaarina Rein. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2023, lk 164-165.
6 Samas, lk 81, 94.
7 Alessandro Manzoni, Kihlatud. Tlk Juuli Sarv. Eesti Raamat, 1997. Milanos sündinud aadlisoost nunn Virginia Maria (Marianna de Levya, 1575–1650) sai Monza püha Margherita kloostris elades kohaliku aadlikuga kaks last, hiljem osales ta tema peale kaevata ähvardanud nunna mõrvas. Karistuseks müüriti õde Virginia 13 aastaks kitsasse kongi. Ta vabanes aastal 1622 ja elas kloostris kuni oma surmani 1650. aastal.
8 Bingeni Hildegard, Valik kirju. Koost ja tlk Riina Ruut. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017, lk 91–95.
9 Peter Englund, Hõbemask. Kuninganna Kristiina lühike elulugu. Tlk Ivar Rüütli. Argo, 2007, lk 20.
10 Konverentsi programm: https://www.voltaire.ox.ac.uk/news-item/call-for-papers-voltaire-in-the-baltic-world-circulations-receptions-legacies/
11 Tiina Kattel, Mäng ja valu XXI sajandi teise kümnendi leedu romaanis. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 1, lk 24–37.
12 Arvo Tering, Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. I. 1632–1634. Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Arvo Tering, Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II. 1637–1644. Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.
