Pole kahtlust, et Leedu ajalugu on põnev ja mitmetahuline ning et selle tähendus ulatub kaugelt üle praeguste riigipiiride. Kesk- ja varauusajal oli Leedu suurvürstiriik idapoolse Euroopa suurvõim, mis konkureeris Moskooviaga varasemate Kiievi-Vene maade pärast. Ühtlasi kasvas ta poliitiliselt, religioosselt ja kultuuriliselt kokku Poolaga, kuni 1569. aastal loodi Lublinis ühisriik Rzeczpospolita.
Leedu suurvürstiriik on praegugi üks peamisi rahvusliku identiteedi allikaid – ja mitte ainult Leedus, vaid ka Valgevenes. Sellega seotakse mitmeid tänini aktuaalseid küsimusi. Näiteks: kelle suurvürstiriigiks saab Leedut õigupoolest pidada? Kas etnilis-rahvuslikult pinnalt leedulaste, valgevenelaste (või ka laiemalt idaslaavlaste) või varauusajal ehk poolakeelse eliidi omaks? Või hoopis kõigi seal elanud rahvaste mitmekultuuriliseks pärandiks? Samuti on vaieldud, kas ajajärk Lublini unioonist kuni Poola jagamisteni XVIII sajandi teisel poolel oli nii Leedus kui ka Poolas pideva allakäigu ajastu, mida iseloomustas isekate aadlifraktsioonide kemplemine, või oli see hoopis ühiskondlik-kultuurilise õitsengu aeg.1
Leedu vanem ajalugu tundub Eestist vaadates küllap suhteliselt võõras ja kauge. Vähestest otsestest kokkupuutepunktidest olulisim on vahest nn Poola aeg (1561–1625), mille algul kuulus Lõuna-Eesti ametlikult suurvürstiriigi koosseisu. Ent seegi pole pälvinud suurt tähelepanu – esimene põhjalik ülevaade Poola ajast ilmus üsna hiljuti.2
Maiskondlik ajalooromaan
Läinud aasta lõpus avanes eestlastel võimalus Leedu vanemasse ajalukku sisse elada, sest ilmus Tiina Katteli, küllap praegusaja teenekaima ja viljakaima leedu kirjanduse eestindaja tõlkes Kristina Sabaliauskaitė tetraloogia „Silva rerum“ (2008–2016) esimene osa. Leedu XVII ja XVIII sajandi ajalugu käsitlev romaanisari on saavutanud kodumaal tohutu populaarsuse. Seda on õigusega peetud autori peateoseks ning ühtlasi on see paljude asjatundjate hinnangul (m)uutnud kogu leedu ajaloolise romaani žanri.3
Kunstiajaloolasest Sabaliauskaitė on oma ajalooromaani kontseptsiooni selgesti eristanud varasemast etnilis-rahvuslikust lähenemisest. Viimase raames on sageli vastandatud leedukeelse lihtrahva seast pärit positiivseid ja poolakeelse eliidi hulka kuuluvaid negatiivseid tegelasi.4 Sabaliauskaitė lähenemist võiks Jaan Unduskit järgides nimetada aga maiskondlikuks.5 Ta peab leedulasteks kõiki, kes tegutsesid suurvürstiriigi alal – keelest, usust ja kultuurist sõltumata. „Silva rerum’i“ keskmes on Narwoyszide aadliperekond: selle liikmed on nagu kõik varauusaegse Leedu aadlikud poolakeelsed, kuid peavad end vaieldamatult leedulasteks, suurvürstiriiki kuuluvateks.
Ka Sabaliauskaitė hilisemas diloogias „Peetri keisrinna“6 väärtustab peategelane Katariina I (Marta Skowrońska) oma (piirkondlikku) leedu päritolu. Samuti väidetavalt Leedu suurvürstiriigist pärit Aleksandr Menšikov on aga romaani vahest positiivseim tegelane.7
Identiteediküsimus haakub Sabaliauskaitė puhul tihedalt keeleküsimusega. Vältimaks muljet, justkui poolakeelsed aadlikud räägiksid leedu keeles, kasutab ta „Silva rerum’is“ erakordselt vähe otsekõnet. Leedukeelses originaalis on tarvitatud ka palju poolapäraseid keelendeid, seevastu poolakeelses tõlkes on kasutatud autori soovil suurvürstiriigi eripära rõhutamiseks hoopis iseäranis arhailisi ja leedupäraseid väljendeid.8
Eestikeelses tõlkes autori keelelisi intentsioone mõistagi sel viisil edasi anda ei saa. Küllap pole Sabaliauskaitė põhjendamatult öelnud, et „Silva rerum“ on „tõlkija jaoks tõeline õudus!“.9 Tiina Katteli tõlget võib siiski pidada igati õnnestunuks. Sealjuures on poolaliku aadlimentaliteedi edasiandmiseks kasutatud ühe lihtsa ja efektiivse moodusena isikunimesid. Enamusel on need poolapärased, ent märkimisväärsetest tegelastest ainsana kannab leedu eesnime suurtaluniku poeg Jonelis (Jonas), kelle perenimi Tarwid on siiski poola oma. Kohanimed on seevastu leedukeelsed, mis vähemalt ühel juhul tekitab siiski ka dissonantsi: Tarwidid elavad Tarvydai külas.
Ajaloolasest Sabaliauskaitėle on tähtsad ka teose ajalooline usaldusväärsus ja usutavus. Selleks on ta läbi töötanud aukartust ärataval määral tekstilisi, visuaalseid ja materiaalseid allikaid. „Silva rerum’i“ puhul poleks ilmselt eksitav kasutada ka filmides sageli (kuri)tarvitatud väljendit „põhineb tõestisündinud lool“. Suur osa tegelasi, sealhulgas paljud Narwoyszide suguvõsa liikmed, on ka tegelikult elanud.10 Usutavust tugevdavad ajaloolised kulissid, mille loomisel ilmneb selgesti autori kunstiajalooline taust: tähtsal kohal on mitmed hooned (eriti Vilniuses, näiteks klarisside kloostrikirik), maalid (Marsi ja Venuse erootiline kohtumine Narwoyszide Milkantai mõisas) ja skulptuurid (Teodora Krystyna Sapieha hauamonument klarisside kirikus). Autor on väga teadlikult kujundanud ka teose kaaned, kus barokse ümbrispaberi all troonib mustal taustal Narwoyszide hõbedane peremärk – hõbedane nool Kościesza vapilt.
„Silva rerum’is“ ilmnevad ka mõned paralleelid Eesti ajalooga. Teatavasti identifitseerisid kesk- ja varauusaegses Eestis ja Lätis elanud sakslased nagu suurvürstiriigi aadlikudki end eelkõige piir- ehk maiskondlikult: esialgu keskaegse Liivimaa ja hiljem Balti provintside järgi. Samuti olid seisuslikud piirid sageli olulisemad kui etnilised või keelelised. „Silva rerum’i“ esimeses osas mainitakse poolastunud (balti)saksa aadliperekonna liikmeid, nagu üleolev benediktiiniabtiss Tyszehnauzówna (Tiesenhausen). Lisaks on peategelaste seas Denhoffide (Dönhoffide) metsseapeaga vappi kasutav Jan Kirdej Biront, kelle nimi on kahtlaselt sarnane hiljem Kuramaa hertsogitroonile tõusnud Bührenite-Bironite omaga.
Ühtlasi võib ka Eesti viimaste kümnendite ajalookirjanduses tuvastada märkimisväärsel hulgal „maiskondlikkust“. Sooja vastuvõtu on pälvinud (balti)saksa soost detektiivid11 ning Eestis tegutsenud sakslasi on belletristlikus võtmes portreteerinud ka mõned professionaalsed ajaloolased12. Nii ajastu kui ka atmosfääri mõttes sarnaneb viimastest „Silva rerum’i“ esimese osaga vahest enim Meelis Friedenthali „Mesilased“13. Temaatiliselt on teosed siiski suhteliselt erinevad: Friedenthali Tartus toimuv ülikooliromaan on laetud maagilisest realismist ja teadusfilosoofiast ning aadlimiljööl pole seal olulist kohta.
Esiplaanil on igapäevaelu
Küllap tekib paljudel „Silva rerum’i“ kättevõtnutel küsimus, mida üleüldse tähendab selle pealkiri, ladina keelest tõlgituna „asjade mets“? Silva rerum’iks ehk silva’ks nimetati XVI–XVIII sajandil Rzeczpospolitas aadliperekonna kroonikat, mida täitsid suguvõsa pead. Romaani esimeses osas käivitavad Narwoyszide silva’sse tehtavad sissekanded pöördelised sündmused, kuid keskset, tegelaselaadset rolli suguvõsakroonikal siiski pole. Pigem võib silva rerum’iks pidada Sabaliauskaitė romaanisarja ennast.
Tetraloogia esimeses osas leidub üsna süngeid toone, mis seostuvad suurel määral ajaloolise kontekstiga. Tegevus toimub aastail 1655/1659–1667, mil Rzeczpospolitat tabas esmalt Venemaa ja Rootsi sissetung ehk Uputus (1655–1660). Mõjusalt õõvastavalt kirjeldatakse kasakate julma rüüstetööd Vilniuses 1655. aastal – moskoviitide võikad vägivallateod tavaelanike ja eriti väikelaste vastu tunduvad kahjuks vägagi ajatud.
Kui venelased on vaenlased, siis suhtumine rootslastesse on nii romaanis kui ka Leedu historiograafias ambivalentsem. 1655. aasta sügisel sõlmisid Rootsi kuningas ja rühm Leedu magnaate eesotsas vürst Janusz Radziwiłłiga Kėdainiai uniooni, millega kuningast pidanuks saama ka Leedu suurvürst.14 Nurjunud unioonil on teatav roll ka romaanis, kuna Narwoyszide perepea Jan Maciej valvab sellega seotud kompromiteerivaid materjale. Niinimetatud suure ajaloo sündmused on „Silva rerum’i“ esimeses osas siiski tagaplaanil ja peatähelepanu all on igapäevaelu sõjajärgseil aastail, mil Leedu ja Vilnius on Uputusest tasapisi toibumas.
Romaani üks peamisi tegevuspaiku on Milkantai mõis, kuhu Jan Maciej rajab oma idüllilist rahupaika, Arkaadiat. Veelgi kandvam roll on aga Vilniusel, mida võib pidada ka romaani üheks peategelaseks – pole imestada, et „Silva rerum“ on märgatavalt tõstnud huvi linna vanema ajaloo vastu. Romaanis toimetatakse Vilniuses ennekõike kolmes asukohas: prantslasest suurtüki- ja kellavalaja Jan Delamarsi (Jean de La Marche’i) majas, kus Narwoyszid peatuvad; klarisside kloostris, kus loodab nunnaks ja seejärel ka pühakuks saada peretütar Urszula; ülikoolis, kuhu asub õppima perepoeg Kazimierz.
Teose õhustik pole süngetele teemadele vaatamata siiski surmtõsine ega rusuv. Selle stiil on iroonilis-satiiriline ja tragikoomiline ning vürtsitatud musta huumoriga. Suuremat osa tegelaskujudest iseloomustab teatav farsilikkus, mis väljendub eestkätt nende keskseimate püüdluste sageli naeruväärses läbikukkumises. Selle ekstreemsemaid näiteid on eelmainitud kakskeelse nimega Jonelis Tarwid, kes kurva kuju rüütlina seisab kahe maailma, (leedukeelse) talurahva ja (poolakeelse) aadli oma vahel. „Silva rerum’i“ kõige iseloomulikumaks karakteriks võib aga pidada triksterist faunilikku Bironti, kes vähemalt esialgu suhtub peaaegu kõigesse põlgliku ja naeruvääristava üleolekuga, näheski elu eelkõige sügavama tähenduseta farsina.
Täiesti positiivseid kangelasi polegi. Kõige lähemale jõuab sellele vahest Narwoyszide abielupaar, „igati mõistuspärane“ Jan Maciej ja tema iseteadlik kaasa Elżbieta. Läbinisti negatiivseid tegelasi mõni siiski on: lisaks Vilniust rüüstanud kasakatele ka paar eriliselt fanaatilist jesuiiti. Ometi ei puudu romaanis ka mõjusad helged hetked ning siiras, puhas armastus. „Silva rerum“ ongi mitmekihiline teos ning ka selle peateema kohale on mitu kandidaati: näiteks võib seda lugeda kui kahe noore Narwoyszi täiskasvanuks saamise, moraalilageda Bironti õilistumise ja ka vanade Narwoyszide keskeakriisi ületamise lugu.
Pean tunnistama, et romaani algus ei olnud kõige kaasahaaravam. Vastumeelsust tekitas kohe avapeatükis sisse toodud surma teema ning eriti rängalt mõjus mulle üsna värske lapsevanemana imiku ootamatu hääbumine. Kui põhitegevus kandus Vilniusse, hakkas narratiiv üha paremini voolama, samuti avanesid põhitegelaste tahud ning vastavalt kasvas ka empaatia nende suhtes. Seetõttu võin „Silva rerum’i“ esimest osa kindlasti soovitada kui hästi kirjutatud ja varauusaegse Leedu vastu huvi äratavat ajalooromaani. Loodetavasti jõuavad peagi eesti keelde ka selle ülejäänud osad, millest juba järgmisel on Eesti ajalooga otseseid seoseid: selle keskmes on Põhjasõda, mis tabas üsna rängalt ka Leedu alasid.
1 Vt nt Multicultural Commonwealth: Poland-Lithuania and its Afterlives. Toim Stanley Bill ja Simon Lewis. University of Pittsburgh Press, Pittsburgh 2023.
2 Enn Tarvel, Valge kotka tiiva all. Poola võim eestlaste maal 16.–17. sajandil. Koost ja toim Marten Seppel. Argo, 2024.
3 Tiina Kattel, Mäng ja valu XXI sajandi teise kümnendi Leedu romaanis. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 1, lk 24–38.
4 Varasema Leedu ajalooromaani printsiibid on kokku võtnud „Silva rerum’i“ autor ise: Kristina Sabaliauskaitė, Silva Rerum I, Silva Rerum II, and Silva Rerum III – Between Fact and Fiction Recreating the Early Modern Culture of the Polish Lithuanian Commonwealth in Contemporary Literature. – The Polish Review 2015, nr 1, lk 39–62.
5 Jaan Undusk, Ajalootõde ja metahistoorilised žestid. Eesti ajaloo mitmest moraalist. – Tuna 2000, nr 2, lk 114–130.
6 „Peetri keisrinna“ mõlemad osad on eesti keelde tõlkinud samuti Tiina Kattel (Varrak, 2021, 2022).
7 Sabaliauskaitė on ühe pooltargumendina tulevase Katariina I Leedu päritolu kohta toonud välja tõiga, et tema tõenäoline sünnikoht Kuramaa hertsogkond olevat olnud Leedu suurvürstiriigi vasallriik. Vt Pille-Riin Larm, Mitte tuhkatriinulugu, vaid antiiktragöödia. [Intervjuu.] – Sirp 11. XI 2022. Tegelikult oli Kuramaa hertsog siiski Poola kuninga (kes oli ühtlasi Leedu suurvürst) läänimees ning Kuramaad saab lugeda kogu Rzeczpospolita, mitte ainult Leedu vasallriigiks.
8 Kristina Sabaliauskaitė, Silva Rerum I, lk 55-56.
9 Linda Kaljundi, Kirjanik Kristina Sabaliauskaitė: annan hääle neile, kel seda polnud. [Intervjuu festivalil „HeadRead“.] – ERR 5. VII 2023. https://kultuur.err.ee/1609026398/kirjanik-kristina-sabaliauskait-annan-haale-neile-kel-seda-polnud
10 Ajaloolise tõepära ja allikate kasutuse kohta vt Kristina Sabaliauskaitė, Silva Rerum I, lk 59–62.
11 Tuntuimad on Indrek Hargla apteeker Melchiori sari ning Ain Küti „Sagadi paruni mõrvalood“, mis mõlemad on jõudnud ka ekraanile. Veel üks huvitav näide on Joel Jansi „Rõngu roimad“, kus eesti soost isikutel on märksa kandvam roll kui Hargla ja Küti sarjas.
12 Nt Ivar Leimus, Revali linna müntmeister Paul Gulden. Äripäev, 2021.
13 Meelis Friedenthal, Mesilased. Varrak, 2012.
14 Unioonide tähenduste kohta Leedu-Rootsi suhetes vt nt Lietuva-Lenkija-Švedija: Europos dinastinės jungtys ir istoriniai-kultūriniai ryšiai. / Lithuania-Poland-Sweden: European dynastic unions and historical-cultural ties. Toim Eugenijus Saviščevas ja Marijus Uzorka. Nacionalinis muziejus Lietuvos Didžiosios Kunigaikštystės valdovų rūmai, Vilnius 2014.
