Alexander Stubb on Soome vabariigi XIII president, kes astus ametisse 1. märtsil 2024. aastal. Seda raamatut hakkas ta oma sõnade järgi kirjutama 2020. aastal, olles sel ajal Firenzes tegutseva Euroopa Ülikooli professor. Võib-olla oleks raamat tema ülikoolikarjääri jätkumisel olnud akadeemilisem, ent praegu kujutab see enesest rahvusvahelise korra kujunemise ajaloo ja rahvusvaheliste suhete teooria, isikliku arenguloo, kuulsate inimestega kohtumiste, diplomaatia telgitaguste jms kombinatsiooni. Lugejad on aga sellest ainult võitnud, sest Stubb on hea jutuvestja ning piisavalt avameelne ka diplomaatia keerdkäikude selgitamisel, tehes seda intelligentselt ja asjaosaliste suhtes lugupidavalt.
Alustagem teooriast. Raamatu pealkirjas nimetatud võimukolmnurk hõlmab praegust kujunemisjärgus maailma vormivat kolme peamist jõudu, mida tähistatakse geograafiliste nimetustega lääs, ida ja lõuna. Sealjuures ei ole need rangelt maakaardi või gloobusega seotud: globaalse lääne moodustavad selles käsitluses USA ja Euroopa Liit, aga ka näiteks Jaapan, Austraalia, Uus-Meremaa, Kanada ja Lõuna-Korea. Enamik globaalse lääne riike toetub valitsemissüsteemile, mis põhineb liberaalsel demokraatial, turumajandusel, põhiõigustel ja -vabadustel ning on seni kaitsnud praegust reeglitel põhinevat liberaalset maailmakorda. Globaalset ida juhib Hiina ja seda toetavad Venemaa ning mõningad väiksemad autokraatlikud režiimid, sealhulgas Valgevene, Põhja-Korea ja Iraan. Globaalne lõuna ehk enamus koosneb paljudest Aasia, Aafrika, Lähis-Ida ja Ladina-Ameerika riikidest.
See jaotus tekitab muidugi küsimusi. Kas selline klassifikatsioon aitab lahendada rahvusvahelise üldsuse ees seisvaid probleeme, sealhulgas reformida globaalset valitsemist korraldavaid institutsioone? Lääs esindab umbes 15% maailma rahvastikust ja veidi üle 50% SKTst, viis olulisemat ida riiki esindavad 20% rahvastikust ja sama palju SKTst, lõuna rühm aga hõlmab 65% rahvastikust ja ligikaudu 30% globaalsest SKTst. Inimese kohta tuleva tulu põhjal on lääs veidi üle seitsme korra jõukam kui lõuna, idaga on vahe üle kolme korra, ida on lõunast ligikaudu kaks ja pool korda jõukam.
Võib ette kujutada pilti, kuidas lääs kiidab ülemaailmse foorumi arutelul oma tublidust uute tehnoloogiate arendamisel, majanduse ülesehitamisel jne, lõuna tuletab meelde koloniaalpärandi osa lääne jõukuses ning eeldab tänapäevalgi selle kompenseerimist, ida aga rõhutab oma arengumudeli kriisikindlust ning sellega kaasnevat kiiret kasvu. Muidugi on globaalse ebavõrdsuse vähendamises osa sellistel majandusorganisatsioonidel nagu Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond, Maailma Kaubandusorganisatsioon jne, aga paljude arvates on nende panus liiga väike ja aeglane.
Stubbi raamatu üks väärtusi on, et ta kirjeldab suurte ja oluliste rahvusvaheliste organisatsioonide toimimispõhimõtteid ning toob esile olulised vastuolud, mis takistavad meile mõistlikena tunduvate otsusteni jõudmist.
Üks näide on siin ÜROs peetud arutelud ja hääletused seoses Venemaa kallaletungiga Ukrainale. Kui paar päeva pärast suure sõja algust 2022. aastal toimus ÜRO Peaassambleel Venemaad hukka mõistev hääletus, oli selle poolt 141 riiki, 35 jäi erapooletuks ja neli oli vastu. Paljud globaalses läänes pidasid hääletuse tulemust valdavaks toetuseks Ukrainale ja hukkamõistuks Venemaale. See tõlgendus osutus ennatlikuks ja liiga optimistlikuks. Kui teoreetilist hoiakut üritati Venemaale sanktsioonide kehtestamisega tegudeks vormistada, oli vaid 40 riiki nõus seda tegema. Ükski Aafrika ega Ladina-Ameerika riik ei sanktsioneerinud Venemaad. Põhjus polnud Stubbi järgi ükskõiksus, vaid eraldatus: seda peeti lääne sõjaks. Konflikt võis kaasa tuua tagajärgi, näiteks väetise-, toidu- ja energiapuuduse ning hinnatõusu. Lõuna pahameel võis olla seotud kolonialismiga, kliimamuutuste ja ebaõiglaste koormistega ebaõiglase esindatusega globaalsetes institutsioonides.
Stubb on pühendanud sellele lääne, ida ja lõuna vastuolude ületamisele ses raamatus palju tähelepanu. Olgu siin näiteks toodud tema 2024. aastal ÜRO Peaassambleel peetud kõnes esitatud ettepanekud: laiendada julgeolekunõukogu koosseisu, lisades viis alalist liiget (üks riik Ladina-Ameerikast, kaks Aafrikast ja kaks Aasiast) ja kümme roteeruvat liiget; kaotada nõukogus ühe liikme vetoõigus ja peatada ÜRO põhikirja rikkunud julgeolekunõukogu liikmete hääleõigus. Tema sõnade järgi nägi ta 193st liikmest 188 aplodeerimas (viis ükskõikset olid arvatavasti julgeolekunõukogu alalised liikmed), aga tegelik reform vajab ilmselt seda liiki institutsioonide rolli muutmiseks ulatuslikku nihet rahvusvahelistes suhetes. Stubbi arvamus on, et maailma tulevane areng otsustatakse globaalses lõunas. Tasub raamatust lugeda, kuidas see võiks toimuda.
Stubbi arusaamist erinevate riikide ja nende rühmade liidrite hoiakutest on kujundanud hiigelarv väga erinevas vormis toimunud rahvusvahelisi kohtumisi, millest võib raamatus leida valiku. Lähemate naabritega seonduvalt on tal olnud side näiteks Vene Föderatsiooni välisministri Lavroviga, kellega ta puutus tihedalt kokku Soome välisministriks olles. Ka Ukrainaga seotud sündmuste eri etappidel oli ta üks neist, kes püüdis helistamise ja säutsudega selgust saada terve mõistuse piirest väljapoole jäävas naaberriigi liidrite tegutsemises. Lavrovi vastuseid pole siin mõtet välja tuua, sest need ei erine teiste Venemaa juhtide omast. Küll aga on raamatus episood, kus Stubb ähvardas Lavrovile helistada, aga seda polnud lõpuks siiski vaja! See juhatab sisse peatüki „Globaalne ida“ ja kirjeldab 2013. aastal Njagani linnas Siberis toimunud visiiti president Sauli Niinistö juhitud äridelegatsioonis, kui Stubb oli Soome Euroopa asjade ja kaubanduse minister.
Delegatsioon osales Soome energeetikafirma Fortum ligikaudu kaks miljardit eurot maksnud elektrijaama avamisel, kus oli kohal mõlema riigi juhtkond, kaasa arvatud president Putin. Tagasiteeks oli vaja Venemaa lennujaamas lennukit tankida, aga lennujaama ametnikud keeldusid neid lennukisse laskmast, väites, et neil puuduvad vajalikud dokumendid. Stubb väidab, et oli kindel ametnike altkäemaksusoovis. Olukorra lahendamiseks näitas ta oma telefonis Lavrovi numbrit ja lubas nupule vajutada, kui olukord ei lahene. See ajas asja ära, delegatsioonil lubati lahkuda. Stubb hakkas aga taipama, et lootus Venemaa muutumisest normaalseks lääneriigiks on soovmõtlemine.
Avalikkusele on huvi pakkunud Stubbi golfimäng president Trumpiga. Raamatust leiab selle üksikasjaliku kirjelduse. Teatavasti oli Stubbist saamas professionaalne golfimängija, kes asus USA Furmani ülikoolis majandust õppima golfistipendiumi eest, mis kohustas selles mängus ülikooli esindama. Ülikoolis aga loobus ta golfistipendiumist ja vahetas majandusõpingud rahvusvaheliste suhete vastu. Kuulsa golfimängu toimumiskohaks oli Florida Trump International Golf Club ja tegemist oli võistkonnavõistlusega, kus ühe võistkonna moodustasid presidendid Trump ja Stubb, senaator Lindsey Graham, Fox Newsi ankur Trey Gowdy ja golfilegend Gary Player. Igas voorus läks arvesse kaks parimat tulemust ning tõenäoliselt tagasid kaks endist proffi sellele võistkonnale võidu kolmekümne võistkonna hulgas. Stubb väidab, et see oli tal viimase viieteistkümne aasta jooksul teine kord golfi mängida, aga ega oskused kao! Võistkond veetis koos ligikaudu seitse tundi, sealhulgas hommiku- ja lõunasöök. President Trumpi mänguoskuste kohta ütleb ta, et viimane on üks väheseid mängijaid maailmas, kes lööb pidevalt oma vanusest väiksema skoori.
President Stubbiga käibele tulnud rahvusvaheliste suhtega seonduvad mõisted on „väärtuspõhine realism“ ja „väärikas välispoliitika“. Igapäevase mõtlemise ja väärtushinnangute tasemel tunduvad need igati mõistlikud põhimõtted. Kui aga mõelda nende rakendamisele tänapäeva rahvusvahelistes suhetes, ei tundu see üldse nii iseenesestmõistetav. Ivan Krastev ja Stephen Holmes on arutlenud teemal, miks Ameerika hegemoon igal sammul valetab ja veel nii, et seda on väga kerge avastada? Nende arvates on oluline see, mis aitab võita: otsustamisel kaalutakse, kas selleks on parem tõde või vale. Sellise käitumisega käivad kaasas ka ootamatud siiruse ja tõe puhangud, mis pole aga tõesed väidete endi pärast, vaid on head vastaste tasakaalust väljaviimiseks, kaastundeks ja muuks selliseks (näiteks doonoritelt).
Selliste maailmapoliitika tegelastega suhtlemine nõuab karastust. Alexander Stubb on hästi kirjeldanud maailma, kus tal tuleb nüüd presidendina toimetada.
