Eesti Advokatuuri tänavusel üldkogul arutlesid Tallinna ringkonnakohtu esimees Kristjan Siigur, riigi peaprokurör Astrid Asi, Eesti Advokatuuri aukohtu liige, vandeadvokaat Mari Männiko ja vandeadvokaat Maarja Pild-Freiberg selle üle, kuidas kaitsta õigusriiki ja õiguselukutsete esindajaid üha jultunumate laimukampaaniate ja rünnakute eest. Arutelu juhtis Eesti Advokatuuri juhatuse liige, vandeadvokaat Annika Peetsalu.

Advokaaditööga käivad üha sagedamini kaasas rünnakud, kus kliendi tegevus omistatakse otseselt teda esindavale advokaadile. Rünnakute eesmärgiks on mõjutada õiguselukutsete esindajaid ning nende vastu viha õhutada. Peamiselt kasutatakse selleks ühismeediat, eriti Facebooki, aga on tehtud ka eraldi veebilehti, kus advokaate laimatakse ja nende mainet kahjustatakse. Rünnakute ohvriks on sattunud ka kohtunikud, prokurörid ja kohtutäiturid. Teisteski riikides paistab seesama teema olevat tõusutrendis. Näiteks Hollandi uuringus vastas 55% advokaatidest, et on langenud rünnaku ohvriks. Rohkem rünnati naisi ja esmajoones olid rünnakud seotud perekonnaõiguse vaidlustega. Inglismaal tehtud uuringu kohaselt ütles 13% rünnaku ohvriks langenud advokaatidest, et on kaalunud oma ametist loobumist.

Eesti Advokatuuri küsitluses vastas 71% liikmetest, et on isiklikku rünnakut ise kogenud või on täheldanud rünnakut kolleegi vastu. Mida sellest suundumusest arvate?

Maarja Pild-Freiberg: Ma ootasin isegi väiksemat protsenti. Nii mõnegi advokaadi, õigusvaldkonna esindaja või ajakirjaniku jaoks on rünnakud kahjuks saanud tavapäraseks. Toon näiteid sellest, mis on Eestis mõne advokaadi jaoks juba pea iganädalased asjad: pilapildid, rünnakud perekonna vastu, mõnitamine, alandamine, verbaalsed rünnakud kohtus enne ja pärast istungit, kaebused advokatuuri aukohtule, kuriteoteated puhtalt kiusu eesmärgil jne.

Kristjan Siigur: Kohtunike suhtes on kõige sagedasemad verbaalsed rünnakud. Märkimisväärne osa neist leiab aset ühismeedias, kuid ka nn spetsialiseerunud veebilehtedel. Oluline on eristada solvavat laadi hinnanguid kohtuniku ametitegevusele, kui öeldakse, mõnikord pehmemas, mõnikord otsesemas vormis, et kohtunik on ebapädev või lausa loll.

Olukord on halvenenud. Viimasel ajal on tekkinud ka kahtlusi, et kohtunikel on järel käidud, sealhulgas nende lastel, neid on pildistatud ja nende kohta on levitatud väljamõeldud lugusid. Probleem ei ole ju üksnes õiguselukutsetes, vaid ühiskonnas üldisemalt – autoriteet kipub ära kaduma. Ka 4. klassi juntsu ütleb oma õpetajale seda, mida sülg suhu toob, ja kui jääb väheks, tuleb pärast tundi tema ema ja paneb õpetajale teise nätaka. Kui me ei reageeri, on oht, et olukord eskaleerub.

Astrid Asi: Minu teada kõik tajuvad seda. Prokurörid ei ole küll oma nime ja näoga pidevalt avalikkuses, aga niipea kui oled kõneainet pakkuva menetlusega seotud, siis sellega kaasneb ikkagi korralik kommentaaride laviin. Mis mind kõige rohkem häirib, on see, kui õiguselukutsete inimesed omavahel annavad üksteisele hagu. Seda saame ise ära hoida ja see, ma arvan, et läheb ka kõige rohkem hinge.

Mari Männiko: Eks isikuomadused on erinevad: kellel on paksem nahk, kellel mitte nii väga. Mina olen ka väga huvitavaid asju enda kohta ühismeediast lugenud, aga mulle ei lähe need väga korda. Kui mõni inimene, kes seda loeb, seda tõepoolest ka usub, siis vaevalt meie teed ristuvad. Ma ei soovi näida kogu maailmale ideaalinimesena. Seda tuleb vaadata natuke laiemalt, sest rünnaku all pole ainult need, keda otseselt rünnatakse. Inimestel on ka lapsed ja pered. Sama ajal on näiteks meediamajade juhtide kohta hiljuti olnud räigeid süüdistusi: leiti lapspornot, vägistas ühe advokaadi lapse ja nii edasi. Ja nendel inimestel on lapsed, kes käivad koolis. Ma nõustun sellega, et asi algab lastetoast, aga sellest on liiga vähe, et teha kokkulepe, et oleme omavahel viisakamad.

Kas üldse, ja kui jah, siis millise määrani peaksid õiguselukutsete esindajad enda suhtes rünnakuid taluma?

Siigur: Meil käib paar kriminaalmenetlust, kus kohtunikud on kannatanud laimu. Nii palju kui ma nende jutust aru olen saanud, siis tõeliselt hakkasid nad kannatama alles siis, kui kriminaalmenetlus peale hakkas. Nimelt keskendutakse menetluses sellele, kui solvatuna sa end tundsid, kui palju sa kannatasid, kui valus sul oli. Minu arvates on väga paljudel juhtudel vaja teadvustada, et tegelikult ei rünnata mitte konkreetset inimest, vaid riigivõimu, autoriteeti ja õiguskorda.

Idee poolest meeldiks ka mulle olla paksu nahaga inimene, kes mõtleb, et mida nad mulle ikka teevad, ainult sõimavad natukene. Saan järjest rohkem aru, et „ah, neelame alla“ on põhimõtteliselt vale lähenemisviis. On selge, et pole põhjust väga valuliselt reageerida, kui keegi teeb iroonilises võtmes liialdatud kriitikat advokaaditöö või kohtulahendi peale. See on kriitika, mis tulebki ära taluda. Aga mõistuslikult me ju saame aru, millal piir kätte jõuab.

Maarja, kuhumaani peaks taluma ning kuidas siis eristada konstruktiivset kriitikat advokaaditööle ja lubamatut isiklikku rünnakut?

Pild-Freiberg: Ühtegi seadusvastast rünnakut ei pea taluma. Kui on midagi, mille kohta põhiseaduse paragrahv 17 ütleb, et see on au teotamine, siis seda ei pea taluma. Mind häirib see, et Eestis on tekkinud nagu kaks paralleelmaailma. Meil on kommentaatorid, keda kaevatakse kohtusse ja nad saavad sealt ka täiesti tühiste väljaütlemiste eest karmi karistuse, meil on meediamajad, kes peavad tublisti iga sõna jälgima ja vahepeal ei saa isegi aru, miks tuleb otsus nende kahjuks. Sel juhul võtame au teotamist väga tõsiselt. Ja samal ajal meil on mingisugune nii-öelda libameedia, kus võib öelda kõike.

Esindades kliente nendes libameedia rünnakutes, kus alati ei olegi autor teada, tekib jõuetu tunne. Kerkib küsimus: kus riik nüüd on? Kui olen kohtus kliendiga, kes on olemas ja kellel on äriregistris kood, siis me väga peenelt loeme riigikohtu lahendeid ja mõtiskleme, teinekord tuleb ka karm otsus. Aga murekoht on see, kui öeldakse kõige suuremaid rõvedusi, mida Mari tõi ka näitena, ja meil ei õnnestu neid olukordi lahendada. Teatud kaasustes tabab meid jõuetus: rünnatakse õigussüsteemi tervikuna, mitte ainult kliente, võetakse ette ka advokaadid, kohtunikud, prokurörid, kohtutäiturid ja ka protsesse kajastavad ajakirjanikud. Riik peab siin appi tulema.

Olen täheldanud, et need suured postitajad ja ründajad tuginevad tihti sõnavabadusele ja õigustavadki postituste tegemist sellega, et nendel on õigus sõnavabadusele. Kust tõmmata piir sõnavabaduse ja rünnaku vahele?

Männiko: Nüüd on uus trend, et kui sa roppu jama ajad, siis kirjutad sulgudesse juurde, et see on satiir ja kui lugeja sellest aru ei saa, siis on ta lihtsalt üks naljavaene inimene. Sõnavabadus ei ole mingisugune määratlemata suurus, et ma võin kõike, mis pähe tuleb, suust välja tulistada. Tulebki oma sõnade eest vastutada.

Näiteks needsamad meediamajade inimesed, kes esitasid masspostitaja vastu hagi – maakohus menetles seda neli aastat. See on väga kallis, jube närvesööv ja enamjaolt ei saada sellist protsessi endale lubada. Muidugi võib öelda, et olen don Quijote ja lähen kogu maailmale vastu, aga see ei vii kuskile. Maarjal on tuline õigus. Jah, mul on nüüd see kohtuotsus olemas, mida ma teen sellega? Kleebin seinale? Meil ei ole tööriistu, millega oma au ja väärikust kaitsta ja see ongi küsimus riigile.

Astrid, millised on prokuröride võimalused enda kaitsmiseks, kui nad sellesse olukorda satuvad?

Asi: Prokuröride võimalused on täpselt samasugused, nagu on kohtunikel ja advokaatidel. Me kõik ütleme, et me ei pea neid taluma, me peaksime reageerima, kuid tihti on ikkagi see olukord, kus rünnaku ohvriks langenud prokurör ei ole huvitatud sellest, et midagi ette võtta, just sellesama argumendiga, et tegelikult see ju ei aita mitte kuidagi. Käid mitu aastat kohut, aga tulemus on üks ümmargune null. Meil ei ole vahendeid, et veebipostitusi maha võtta.

Siigur: Kohtunikud on teistest paremas olukorras – niikaua, kuni menetlusosalised sõimavad või laimavad mõne menetluse keskel, saame neid trahvida ja vajaduse korral saata mõneks ajaks betooni peale järele mõtlema. Aga enamasti tekib probleem pärast menetluse lõppu või tuleb kõrvaliste isikute poolt.

Üks idee, mida me advokatuuri eestvedamisel kokku kutsutud töögrupis hakkame arutama ja mida tõesti peaks kaaluma, on see, et meie riigis võiks olla õiguslik mehhanism, haldusmeede, millega saame teatud internetileheküljed kinni panna ja hiljem menetluses hinnata, kui suur see probleem oli.

Näiteks on üks veebileht, kus kohtusüsteemi töötajaid on nimetatud pedofiilideks, nende pildid on juures. See veebileht asub ühes Islandi serveris, mis kuulub Guatemala äriühingule. Me aimame, kes on need inimesed selle taga, me isegi teame, kus nad elavad, aga õiguslikult nendeni jõuda on väga keeruline. Meil oleks vaja, et saaksime kiiresti selle lehekülje muuta Eestis mittenähtavaks. Olen aru saanud, et tehniliselt on see võimalik.

Maarja, mis on veel puudu ja mida oleks advokaatidel vaja, et neid olukordi kiiresti ja efektiivselt lahendada?

Pild-Freiberg: Teame, et on olemas kutsetagatis, et advokaati ja klienti ei tohi samastada. Aeg-ajalt tuletame seda siis meelde vastaspoolele ja teistele. Me kõik ka teame, et kui sul on seaduses sätestatud õigus, siis peab seda ju saama ka kuidagi jõustada, ent tegelikult me seda samastamise keelu puhul praegu teha ei saa. Kohtunikel on vähemalt karistusseaduses olemas solvangu ja laimu keelu norm. Advokaat, kohtutäitur või ajakirjanik võib politsei ja prokuratuuri ukse taga võimelda nii palju kui soovib, aga mingisugust menetlust ei alustata. Ainus võimalus saada menetlusse, on ahistav jälitamine, aga selle jaoks peab olema juba väga tummine tõendusmaterjal, paarist kommentaarist või nn artiklist ei piisa. Olen kuulnud prokuröridelt, et selle koosseisu jaoks on ideaalis vaja üle 100 kontaktivõtu. Ma ei tea, miks me nii kaua kannatama peame. Aga selline see praktika on, ja selle normi all on Eestis kahjuks olnud väga hirmsaid kaasuseid.

Ühesõnaga, õiguskaitsevahendeid on meil puudu ja vaja on suuri muudatusi. Aga meil on olemas meie enda kutseorganisatsioonid. Näiteks millist tuge pakub prokuratuur prokurörile?

Asi: Tuleb vaadata, mida konkreetsel juhul teha saab ja millega inimene ise on valmis kaasa minema. Psühholoogilist nõustamist me pakume. Kui on vaja õigusabi – prokurörid ise tõenäoliselt tsiviilkohtusse ei lähe –, tuleb ilmselt tasuda õigusabi eest.

Advokatuur on valmis rünnaku objektiks sattunud advokaadi palvel pöörduma nii ründaja kui ka teda esindava advokaadi poole. Mari, millist tuge advokaadibürood pakuvad neile, kes klienditöö tõttu satuvad rünnakute alla?

Männiko: Rünnakute alla sattunud advokaadid tegelikult ootavad, et advokatuur oleks avalikkuse ees nende selja taga. Sageli ei olegi vaja neid kaitsta materiaalselt, vaid sellega, et me usume oma liikmete eetilisse käitumisse. Üks avaliku elu tegelane ründab ka advokaadibüroosid, öeldes, et konkreetsest advokaadibüroost ta mitte mingil juhul teenust osta ei soovita, sest seal on ainult ebaeetilised tüübid koos. Ka need bürood vajavad kaitset, see on ilmne massründamine. Advokatuur peaks avalikkuses astuma rünnatavate kaitseks välja, vajaduse korral konflikti sisse vaadates ja kinnitades avalikkusele, et oleme teemaga kursis ja need rünnakud on ebaseaduslikud.

Ühiskond liigub karistamatuse suunas ja õiguselukutsete vastu on tekkinud lugupidamatus. Inimesed käituvad nii ka kohtus. Rääkisin ühe kolleegiga ja küsisin luba sellise näite toomiseks: kohtusaalis istungi ajal, kui ühe poole advokaat pidas kohtukõnet, siis teine pool tõstis saalis üles plakati, millel oli kirjas „hoor“. Kohus ei pidanud vahetut sekkumist vajalikuks. Kas see oli kohtu meelest OK?

Siigur: See on kohtuniku viga, tema oleks pidanud reageerima. Mina oma olen korduvalt teinud esindajatele või menetlusosalistele märkuse, et kui sa solvad inimest, kes on üle laua, siis mina käsitlen seda kohtu solvamisena ja see läheb kolinal trahvi- ja betooniparagrahvi alla. Muidugi on kohtunikud erinevad, mõni ilmselt eriti keevalisemates olukordades otsustabki, et tõmban pea õlgade vahele ja loodan, et saab kähku läbi. Kuid siis on alati ka teise poole esindajal võimalik kohtu poole pöörduda ja öelda, et tehtagu selle kohta märkus.

Menetluse juhtimise koolitustel oleme küll alati püüdnud rõhutada, et kohtusaalis ja ka kirjalikus menetluses peab valitsema kord ja viisakus. See on kohtu asi tagada ja kohtu ülesanne on ka reageerida, kui menetlusosaline või esindaja sellest kinni ei pea.

Asi: Kui me kohtuistungil olukorrale ei reageeri ja korrale ei kutsu, siis ei ole meil põhjust oodata, et ka teised lugupidavalt suhtuvad. Valdkonna inimeste seas võiksime ise ennast korrale kutsuda. Kohtuistungil on kohtunikul võimalik seal korda hoida. Keerulisemaks läheb, kui solvamine toimub saalist väljas.

Hiljuti pidi üks advokaat oma õiguste kaitseks pöörduma kohtusse, sest teda laimati ja tema mainet kahjustati, esimeses kohtuastmes ta võitis. Kas ka kohtunikud või prokurörid on pidanud kohtusse pöörduma ja kuidas me saame vältida seda, et sellest ei saakski meie uus normaalsus?

Siigur: Need paar laimamise paragrahvi alusel alustatud kriminaalmenetlust on pooleli. Kohtumenetluses oma õiguste kaitsmine on igal juhul aeganõudev ja koormav. Eks seetõttu olegi kütus räuskamise ja solvamise mootorile ju see, et kaotada pole midagi.

Õiguskaitsevahendite arengu ja nende ampluaa laiendamise mõte võikski olla see, et võrdlemisi kiiresti hakkaks ebameeldiv. Mõnes riigis on kohtu poole pöördumisel lihtsustatult öeldes must nimekiri inimestest, kes on silma jäänud kohtu, advokaatide ja teiste materdamise või solvamisega. Nende võimalused avalikke teenuseid saada või oma õigusi kaitsta ei ole nulli keeratud, küll aga on neil kohtusse pöördumisel vaja täiendavat menetlusluba. Meil on samuti hulk nii tsiviil- ja halduskohtusse kui ka tõenäoliselt prokuratuuri poole pöördujaid, kellelt tuleb nii palju avaldusi, kui palju neil on käepärast paberit. Vastame neile kõigile seaduses ette nähtud tähtaja jooksul. Võib-olla ei peaks nii olema.

Kas tänapäeval on see probleem juba nii tõsine, et me tunnetame ka ohtu õigusemõistmisele?

Pild-Freiberg:Jah, ma arvan, et see probleem on juba nii suur. See on autoriteedi küsimus – paistab, et miski ei ole enam püha. Internetis on ükskõik, kuidas, kelle kohta või mida öelda ja see hakkab ellu üle kanduma. Me näeme ka televisioonis teinekord väga agressiivselt esinevaid inimesi, keda siis vaatavad kümned tuhanded inimesed. Ja on ka kohtuvaidlusi pooleli, kus hagi resolutsioon on äärmiselt robustne, ropp just avaldatud vaidlusaluse sisu tõttu ja sa näed, et kohtusaalis ei ole kellelgi isegi enam ebamugav. See uus normaalsus õõnestab lõpuks meie õigussüsteemi. Lisaks paistab, et ühismeedia on nüüd ise justkui kohus ja seal teatakse, kuidas asju lahendada, kommentaatorid on alati kõige targemad, kuidas kohtuotsuseid teha. Kuidas hakkama saada selle üldise ühiskonna nii-öelda rahulolematusega ja taas usaldust parandada? On olnud ka olukordi, kus räägime mõne ametnikuga ja saan aru, et ta kardab mõnda ühismeedia mõjuisikut. Tema on ametnik – ta saab määrata väga palju, olgu selleks trahv, süüteomenetlus vms, aga ta kardab üht inimest ühismeedias ega julge neid õigusi jõustada. Kuidas seda enesekindlust taastada?

Kristjan, sinu järeldus kohtunikuna, kas on oht õigusemõistmisele?

Siigur: Näen, et oht aina suureneb. Meil on järjest raskem leida inimesi, kes tahavad kohtusse tööle tulla. Ja kui kõigele muule lisada veel see, et kohtunikku võib igaüks sõimata nii palju, kui heaks arvab, siis see üksnes demotiveerib.

Tervikuna on autoriteedi hävimine ohtlik kogu riigile. Selge see, et inimestel on väga erinevad huvid ja kõigile meeldivad ennekõike iseenda õigused ja teiste omad mitte nii väga. Aga kuidagi on vaja ühiskonda koos hoida. Mida rohkem me sammukeste haaval kannatame välja agressiivsust, seda lähemale tuleb totaalne mäss, kõik kõigi vastu. Ma ei usu, et õigusemõistmise tulemus praegu ühes või teises konkreetses asjas oleks mõjutatud sellest, kui palju keegi karjub või mida perekooli foorumis pärast arvatakse, aga järjest hullemaks on see asi läinud küll.

Asi: Üks riskikoht, mida ma olen korduvalt näinud ja millega pidanud tegelema, on see, et solvamise ja survestamisega üritatakse ebamugavast kohtunikust lahti saada. Kui kohtunik taandabki ennast kohtuasjast, anname sellega signaali: kui solvad kohtunikku, saad temast lahti. See õõnestab kogu riigi autoriteeti. Kui õigussüsteem ei toimi, siis ei tööta hästi ülejäänud riik. Selline trend võib olla ohtlik.