Ega Õnnepalu „Tööpäevast“ nagu olegi midagi kirjutada. Kõik on raamatus endas ära öeldud. Mida siin veel tõlgendada? Ja kui pole otse tekstis kirjas, siis tagakaanetutvustustes, nii lihtsakoelised ja otseütlevad kui need ongi. Raamat kordustest, rutiinist, vabadusest kui tunnetatud paratamatusest, tõotatud pensionimaast, tööst ja selle olemusest.
Keegi ei kahtle selles, et autor oskab elu märgata ja sellest kirjutada, ei kahtle selles, et tema näiliselt lihtsa teksti taga on peidus suured sotsiaalsed üldistused, et raamatu aeglaselt kulgev, veniv rütm on täpselt kooskõlas sellega, millest ta kirjutab. Eks muidugi oleks saanud lühemalt, tihedamalt, aga milleks? Ka raamatute lugemine on rutiin ja rituaal, on ju puhas mõnu lugeda Õnnepalu mõtisklusi. Miks peaks neid vähemas mahus manustama? Ei, see on just selline mõnus nagu söökla päevapraad – kõik on tuttav ja omane, kaste ja porgandisalat, kartul ja lihatükk.
Autori suurusest kõneleb hoopis asjaolu, et kuigi alati on esimene reaktsioon tema tekstiga nõustuda, kaasa noogutada, ära tunda, samastuda, siis kohe pärast mõningast seedimist tekivad küsimused. Hullult tahaks hakata vastu vaidlema, ümber lükkama, ühesõnaga igal viisil polemiseerima.
Mis kõnetab selles raamatus rahvamasse peale kirjaniku isiku ja kahtlemata meie suurima kirjastuse Varrak hea turundustöö? Kas see, et räägitakse „tööinimesest“ ja „päris tööst“? Ja et seda teeb veel niisugune eksoot nagu kirjanik, kes on ise ka päris tööd teinud? Aga see pole ju esimest korda isegi mitte selle autori loomingus. Õnnepalu on alati maad kaevanud, enamasti küll oma aias, aga vahel ka Inglismaa lossides muru püganud ja oksi lõiganud. Aiatöö on tal kontides, võib-olla ka geenides. Hariduselt ju pealegi bioloog. See ei ole mingi „kannapööre“, mille vastu autorgi näib umbusku avaldavat. Ja ometi see on kannapööre. On etteheide „süsteemile“, kes ei võimalda oma esikirjanikul enese loomingust ära elada. See äratab lugejas kaastunnet ja lugupidamist.
Oma tegelasi kujutab autor väga pieteeditundeliselt. Küllap on nad ikkagi vihased. Nii nagu on iga autor vihane iga ilmuva arvustuse peale, olgu see pieteeditundeline või mitte. Arvustuse kirjutaja on siinkohal nagu peremees ja autor tema alluv. Mis mõttes võib keegi midagi arvata, öelda, et nii on või nii ei ole, käskida oksi lõigata või teksti tihendada. Öelda, et keegi on laisk, lohakas või küündimatu. Autor on ju oma teksti peremees, oma sõna-aeda ei lase ta kedagi kärpima, õgvendama, rääkimata veel suurte puude väljakaevamisest. Siis jääb ju järele auk! Pirakas auk!
Kõik need vastakad tunded on „Tööpäevas“ olemas. Peremees (nagu ka kriitik) on see, kelle üle nurga taga naerda. Keda kardetakse, aga keda on vaja, mis mõttega sa muidu üldse tööd teed. Tööd tehakse raha pärast, olgu see nii pisku kui tahes. Ka raamatuid kirjutatakse tihtipeale raha pärast, vähe küll antakse, aga midagi ometigi. Kirjutamine nagu ei tohiks olla selline töö, mida raha pärast tehakse. Aga miks ei tohi? Kas Maarja Kangro alles äsja ei kirjutanud siinsamas Sirbis, et kui üldse keegi kalamarja peaks sööma, siis olgu selleks kirjanik! Aga näed, meie kirjanik nr 1 käib sööklas ja magab autos, et keset rasket tööpäeva hinge tõmmata.
Nii et kuskil ridade vahel on Õnnepalu kirjutanud juba mitmes raamatus sellest kirjutamise ja raha vahelisest konfliktist. Kui sa seda raha pärast, raha eest teed, siis see ei ole nagu aus. Siis nagu peaks kirjutama. Aga kui peab, siis ei taha, sest see on töö – kesse siis tööd teha tahab? Siis võivad ka raamatud välja kukkuda sellised nagu töö puukoolis – kunagi ei tehta rohkem kui hädapärast vajalik. Ja sedagi väga mõõdetud sammul. Kas pole kirjanduski ülepea nagu üks vana, päevinäinud puukool, kuhu kliendid ehk lugejad aina harvem satuvad? Raamatud, mida me kunagi lugesime ja armastasime, nagu need kõverikud puud ja roovikad Hõbekuuse istanduses?
Tööst võib väga ära väsida. Raskest tööst nagu maakaevamisest ja puujurakate ühest kohast teise tarimisest. Kirjutamisest võib samuti ära väsida, kohe nii väsida, et ei taha enam ühtegi rida kirja panna. Aga mis siis saab, kui oma tööd enam teha ei taha? Seda kirjutamise tööd? Siis tuleb leida uus töö. Ja autor leiabki. Uus töö annab nii palju ainest, et saab mitu raamatut kirjutada. Saab olla inimeste hulgas. Sest lõpuks, kui kirjanik aiva kirjutab üksinda oma toakeses, väljas ei käi, kedagi ei näe, pole tal lõpuks enam millestki kirjutada. Ta ei teagi enam, milline maailm on. Kaotab kontakti reaalsusega. On ju nii? Tuleb minna „rahva hulka“. Tunnetada, et oled siiski inimene, kuulud kuhugi. Saad aru, kuidas asjad käivad. Teadsid ju ennegi, aga mitte kindlalt, vaid otsekui imaginaarselt. Et iga asja taga, mis kuskil müügis, on kellegi töö. Tõeline töö, mitte see, mida teevad autori arvates valgetes kontorites istuvad „kiisud“.
Ja loomulikult on sellega lihtne lugeja õnge võtta, sest lugeja, lihtne lugeja, mõtleb samamoodi. Töö, tegelik töö, on see, mida tehakse kehaga. Mitte peaga. Kätega, jalgadega, kõhulihastega. Keevitatakse, õmmeldakse, kaevatakse, laotakse, tahutakse, küntakse – ühesõnaga lihttööd. Mis enam ei ole sugugi alati lihttööd, küntakse uhkete masinatega, kaevatakse ekskavaatori või Bobcatiga, aga puukoolis on peamine tööriist ikka labidas. Labidas on õige asi. Peab olema külm, märg ja porine või kuum, kuiv ja parmudega, et oleks „õige“. Ja kui seda õiget tööd on mõnda aega tehtud, mõistab töötegija äkitselt, et ka kõige raskemas töös, näiteks asfaldipanekus 30kraadise kuumaga, on omad knihvid ja kavalused, kuidas töö kergemaks teha, et sellega harjub, nagu inimene üldse harjub kõigega, et seda kõike on võimalik taluda ja võib-olla hakata isegi õige pisut meeldivaks pidama.
Igale lugejale tuleb tuttav ette kõiksugu nihverdamine, tehku seda siis tööline või tema ülemus. Kõige naljakam koht oli mu meelest see, kui omanik pani alluvatele südamele, et kui midagi peaks juhtuma, siis öelge, et kodus juhtus. Et polnud kiivreid, metallninadega saapaid, tööohutusele vilistati. Ja kesse sul kodus õunapuid lõigates kiivri pähe paneb? Vikatiga niites raudninaga kingi? Mul oli kunagi üks töömees, kes saega redelile ronides käskis mul alati redeli kõrval seista. Et juhul kui ta endal sõrmed maha lõikab, siis oleks kohe keegi, kes kiirabi kutsub. Eeskujuliku töömoraaliga inimene. Siin maal elades olen seisnud traktori taha ühendatud kreissaeketta kõrval ja ulatanud puutüvesid kätte mehele, kes oli ilmselt vahetult enne tööle hakkamist üksjagu viina joonud, kõikus kergelt ja eks need käed (ilma kinnasteta!) läksid saeterale ikka ohtlikult ja uljalt lähedale. Osast sõrmedest ta oli juba varem ilma jäänud.
Nagu Õnnepalule kombeks, kirjutab ta alati kahe pooluse pingeväljas. Neid poolusi on siin raamatus rohkem, kui jõuab üles lugeda. On peremees ja töötajad, on tööaeg ja see, mis tuleb pärast seda, ehk elu, kuigi elust siin raamatus suurt juttu ei ole. On tööealised ja siis nende müstiline vastand – pensionärid. On vaesus ja väike palk, aga ometi on puukooli pensionieelikutest personalil justkui kõik olemas: auto, maja, saun, puukuur, aed, kõikvõimalikud projektid ja unistused, näljas nad ka kindlasti pole. Nii et mis neil siis puudu on? Paistab, et eelkõige on neil puudu valikutest – töökohti on lähikonnas umbes kolm, seesamane puukool, mis annab tööd kolmele inimesele, kunagi olevat olnud ka katlamaja, kus nüüd on inimtööjõud asendanud automaatikaga. Mis veel? Ametikool tükkis oma sööklaga, aga seal töötavad arvatavasti juba nn kiisud, töökoht on soe, valge ja puhas ja ilmselt nõuab haridust. Valikust on puudu ka kirjanikul, õigupoolest on temasugusel ainult kaks valikut: kas kirjutada või mitte kirjutada. Kirjutamine näib mõttetu, aga kui kord juba on hakatud, harjunud asi, siis tee mis tahad, võid rääkida lõpumüügist nagu puukooli omanik kas või iga sügis, aga kevadel läheb kõik ikka vanaviisi edasi. Ka kirjanik, kes on eelmises raamatus öelnud ja tõsimeeli mõelnud, et nüüd paneb punkti ja enam ei tule midagi, leiab ennast mõne aja pärast jälle poognate tagant.
Nii ei saagi sotti, kas töö teeb õnnelikuks või õnnetuks, kas seda on või ei ole vaja, kas kõik on veel ees või juba möödas. Ühe puukooli elu kerkib aga silme ette sellise dokumentaalsusega, et kooli internetist tuvastades tundsin selle pildi pealt kohe ära.
PS Muidugi oleks tore, kui keegi võtaks vaadelda neid viimasel ajal ilmunud aiaraamatuid komplektina: Merilaide „Puuinimesed“, Mudlumi „Roosihullu päevaraamatu“ ja Õnnepalu „Tööpäeva“. Selle kolmikuga on kaetud päris suur tükk eestimaist aiapidamist igast aspektist: kes müüvad, kes ostavad, kes kuhu mida istutavad ja milliseid mõtteid selle kõige kõrvale mõlgutavad.
