Hoida XXI sajandi kolmandal kümnendil käes monograafiat Virginia Woolfist on ühtaegu üllatav ja intrigeeriv. Woolfi loomingut on teatavasti nii ingliskeelses kui ka kogu maailma kirjandusteaduses juba põhjalikult uuritud. Ka Briti-Kariibi kirjanik Jean Rhys, kes omal ajal jäeti Woolfi ja meesmodernistide varju, on nüüdseks ingliskeelses kirjanduses auväärsel kohal. Uusmodernismi uuringute (new modernist studies) areng selle sajandi algul ja võrreldavad ühiskondlikud protsessid (COVID-19-pandeemia, sõjad ja imperialismi kestev mõju) sunnivad ikka ja jälle pöörama pilku XX sajandi alguse modernismile, mida kujundasid Hispaania gripp, impeeriumide hääbumine, industrialiseerimine ja Esimene maailmasõda.
Eret Talviste pakub hiljuti Šotimaal Edinburghi ülikooli kirjastuselt ilmunud raamatus senistele uurimustele oma tahu. „Võõrastavates lähedustes“ käsitleb ta Woolfi ja Rhysi loomingut uusmaterialismi valguses, keskendudes lähedustele (intimacies), mis sünnivad kehas ja kehade vahel, tänu kehalisusele ning tänu kõigele, mis on tundeline, aineline ja aistinguline. Tõstatatud teemad kõnetavad lugejat praegu ehk isegi teravamalt kui vahetult oma ilmumisajal sada aastat tagasi, mil neid eriti ei mõistetud ega omaks võetud.
Uued vaatenurgad
Talviste käsitleb raamatus Virginia Woolfi romaane „Tuletorni juurde“ („To the Lighthouse“, 1927; ee 1983, 2005, 2018, tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo), „Lained“ („The Waves“, 1931; ee 1999, 2008, tlk Riina Jesmin) ja „Vaatuste vahel“ („Between the Acts“, 1941) ning Jean Rhysi romaane „After Leaving Mr. Mackenzie“ (1930), „Teekond pimeduses“ („Voyage in the Dark“, 1934) ja „Suur meri Sargasso“ („Wide Sargasso Sea“, 1966, ee 2003, tlk Udo Uibo). Talviste keskne väide on, et nendes romaanides on säilinud kiindumus ellu ja maailma ka sõdade, ühiskonna murrangute ning modernsusega kaasneva lummuse kadumise tingimustes.
Teos jaguneb erakordselt pikaks ja põhjalikuks sissejuhatuseks ning kolmeks suuremaks osaks, igaühes kaks konkreetset romaani käsitlevat peatükki. Esimeses osas keskendutakse normatiivsete oidipaalsete perekonnasuhete kriitikale. Teises osas on vaatluse all sõprussuhted ja muud mitteperekondlikud läheduse vormid. Kolmandas osas käsitletakse aga kogukondlikku lähedust inimlikus ja mitteinimlikus maailmas. Autor on hästi kursis Woolfi ja Rhysi loomingu seniste uuringutega ning annab sellest põhjaliku ülevaate, enne kui liigub edasi oma tähelepanekute juurde. Ta nendib, et uusmodernismi uuringute „uus“ lähenemisviis on laiem kui omaaegne modernistlik vaatepunkt, mida iseloomustasid Hemingway-laadne maskuliinsus ja sõjakesksus, ning et selle muutuse eest võlgneme palju feministlikule kirjandusteadusele ja soouuringutele. Talviste väitel hõlmab uusmodernistlik käsitlus ka postkoloniaalset mõõdet, mis modernistlikke teoseid valdavalt küll ei iseloomusta, kuid on näiteks Rhysi loomingus väga ilmne, eriti tema romaanides „Teekond pimeduses“ ja „Suur meri Sargasso“.
Talviste niisiis mitte ainult ei käsitle oma raamatus kahe modernistliku kirjaniku loomingut, vaid mõtestab ühtaegu ümber ka seniseid teooriaid ning teeb seda uusmaterialismi valguses.
Modernism, naiskirjutus ja uusmaterialism
XX sajandi algust iseloomustasid nähtused, nagu suurlinnade kiire paisumine, tehasetööliste kasvav hulk, uued poliitilised liikumised ja kultuuriline killustumine. Luuletajad ja prosaistid reageerisid uuele reaalsusele erinevalt: mõni võttis seda väljakutsena heita kõrvale kõik, mis kuulus minevikku, mõni teine kõrvutas aga mineviku küllust steriilse olevikuga ja väljendas rahulolematust modernse inimese abitu ja absurdse ükskõiksusega, näiteks T. S. Eliot „Ahermaas“ (1922).
Suurlinnavaimu iseloomustasidki abitus- ja tüdimustunne ning killustatus, eriti sõdade vahel. „Ahermaast“ saab võimas ajastu metafoor ning modernismi ja modernsuse külge kinnitub silt „lummuse kaotamine“ (disenchantment). Talviste väidab aga, et ka modernismis on võimalik näha lummust või seda taasavastada, eriti naiskirjanike loomingus. Ta nendib, et Woolfi ja Rhysi teoste lemmiktegelasi just nimelt kütkestab elu, kuna nad on teadlikud oma kehalisusest ja selle seotusest enda ja teiste, nii inimeste kui ka mitteinimeste, tunnetusliku ja tundelise maailmaga.
Pikalt kirjutab Talviste imestamisest (wonder) kui modernismiteooria puuduvast lülist. Ta vastandab imestamise teadmisega, mis on faktiline ja seotud võimuga. Samasugused arutelud käivad praegu ka keskkonna-, eriti sinihumanitaarias, kus läänelikku „teadmise imperatiivi“ peetakse vallutamise ja allutamise aluseks.1 Talviste seostab seda aga kohustusliku maskuliinsuse ja imperialismiga. Ta toob näiteks härra Ramsay tegelaskuju Woolfi „Lainetest“: kibestunud Ramsay ei usu imestamisse, sest talle on imestamine teadmise vastand ehk mitteteadmine ja seega nõrkuse märk (lk 51). Talviste toob esile ka lääne filosoofias levinud eelarvamuse, mis seostab imestamist kui mitte(fakti)-teadmist feminiinsusega – afekti, emotsioonide ning kehaga, mitte niivõrd „kehatu maskuliinse intellektiga“ (lk 53). See mõttekäik jätkab sissejuhatuse arutelu keha-mõistuse dualismist ja selle juurtest, mis ulatuvad lääne valgustusfilosoofiasse (eelkõige Descartes) ja mütoloogiasse. Huvitaval moel täheldab autor, et kuigi lääneliku mõttemudeli aluseks peetakse kristlust ja valgustust, on nüüdisaegse epistemoloogilise teadmise juured hoopis paganlikus, tunnetuslikus suhtes ainelise maailmaga, mille avaldumisvorm on keha.
Suurt rõhku asetataksegi uurimuses kehalisusele. Talviste väidab, et modernism kartis naise keha kogu selle „lekkiva lihasusega“ (leaking, fleshy bodies) – siis, kui Woolfil või Rhysil oli julgust just neid aspekte esile tuua. Mõlemad olid astunud aktsepteeritavatest raamidest välja: nende sulest sündivad kehad on mitteeuroopalikud, mittevalged (Rhys), haiged või valutavad (Woolf), ebapuhtad, feministlikud, kväärsed, need kehad vastanduvad patriarhaalsetele, imperialistlikele võimuideaalidele. Talviste tõdeb, et Woolfi ja Rhysi võib pidada uusmaterialismi teerajajateks, kes ühtlasi lisavad sellele sageli kõrvale jäetud feministliku tahu.
Samal eesmärgil peatub Talviste põhjalikult ka prantsuse suurmõtleja Hélène Cixous’ ideedel ning annab neile justkui uue hingamise. Õigustatult osutab ta, et uusmaterialismi aruteludes on tähelepanu keskmes olnud meesmõtlejad, nagu Deleuze ja Guattari, ning Cixous’ ideed on olnud taandatud bioloogilisele determinismile. Talviste paigutab Cixous’ hoopis posthumanistlike uusmaterialistide sekka. Raamatu seesuguse teoreetilise panuse üle võib vaid rõõmustada – olen ise juba tükk aega Cixous’st uusmaterialismi ja keskkonnahumanitaaria aruteludes puudust tundnud.
Cixous’le toetudes nendib Talviste, et kirjutamine on protsess, mille käigus loobutakse puhtalt ratsionaalsest teadmisest ja kuulatakse tundvat keha. Ta pakub välja mõtte, et uusmaterialismi kategooriates mõistus ongi keha – ja need elemendid pole lahutatavad. Mõtlev mõistus ongi tundva keha osa (lk 16). Ka kirjutamine on kehaline tegevus, mis ulatub kirjutaja enda kehast kaugemale (lk 15). Huvitavalt märgib autor, kuidas kirjutamise protsessis on mitmed komponendid afektiivselt ja materiaalselt seotud: käsi, tool, märkmik, pliiats … (samas).
Need on olulised täheldused tehisaru pealetungi ajastul, mil keha on taas justkui tagaplaanile taandunud ning usaldusväärseks ja esinduslikuks peetakse anonüümses, kehatus, numbrilises keskkonnas loodud teksti. Mõeldes soolisele lõhele suurte keelemudelite arendamise sektoris,2 pole üllatav, et tehisarusse on rohkem kiindunud mehed, uskudes, et see esindab inimkonda. Kuid keelemudelites puudub ülalpool käsitletud tundelisus ning need ei esinda kogu inimkonda ega mitteinimeste maailma. Selles kontekstis saab Talviste raamat veel ühe tähtsa tähenduskihi.
Võõrastavad kehad
Mõiste strange tähendab Talviste käsitluses korraga nii võõrast kui ka imelikku, kuid tema tõlgendus liigub mõlemast tähendusest kaugemalegi. Võõrad on kehad, mis ei mahu patriarhaalse ja imperiaalse maailma normatiivsetesse raamidesse: mittevalged, mitteheteronormatiivsed, „ebapuhtad“, ebakorrapärased ja ühiskonna või impeeriumi äärealadele tõrjutud kehad. Aga just normatiivsest keskmest eemal sünnib nende vahel lähedus. Talviste näitab, kuidas tegelased moodustavad afektiivseid sidemeid nii teiste kehade kui ka tekstilise ja ainelise maailmaga, kuhu nad on juurdunud.
Talviste pöörab suurt tähelepanu mittenormatiivsele kehale ning selle põimumisele ainelise maailmaga. Keha on poorne – ja selle kaudu ka avatud ärevusele, hirmule ja segadusele (lk 189). Kehalisuse ja seeläbi haavatavuse esiletõstmine on keskne paljudes tänapäeva teoreetilistes käsitlustes. Talviste näeb selle esiletõusu juba modernismis, õigemini modernismi äärealadel – naiskirjanike loomingus, eriti kui need naisautorid on pärit mujalt kui Euroopast. Tema rõhub küll modernismi helgemale küljele ja rõõmule läheduse üle, kuid viitab ka Jane Bennetti käsitlusele sümpaatiast kui valu vahendamisest loomalike kehade vahel (lk 111). See omakorda toob meelde Judith Butleri kehakäsitluse raamatus „Ebakindel elu“ („Precarious Life“, 2004): keha olemine tähendab avatust teistele kehadele, ka nende haavatavusele, ja seeläbi omaenda haavatavuse tunnetamist.
Kirjutades keha materiaalsusest ehk selle lihalisusest (fleshiness), käsitleb Talviste ilmekalt ka tegelasi, kes seda eitavad ja oma kehast võõranduvad. Eriti mõjus on n-ö puuduva lihalisuse käsitlus Woolfi romaani „Lained“ tegelase Percivali näitel. Talviste analüüsi kohaselt pole Percivali keha tundevõimeline ega agentne põhjusel, et esindab ajastule tüüpilist mõttemaailma, mis on juurdunud piibellikes tõekspidamistes (keha on patune ja kaduv, vaim igavene). Talviste nendib, et niisuguse sümboolse maailma tagajärg on selle justkui ühekordselt kasutatava keha äraandmine impeeriumile. Percival muutub ideoloogiliseks sümboliks, impeeriumi kangelaskujuks, kelle saatus on hukkuda kaugel Indias. See tuletab Talviste sõnul teistele tegelastele meelde nende endi lihalisust ja vajadust väärtustada materiaalse keha elu, selle kohalolu ja toimimisvõimet, mis määrab ka nende sõpruse arengu romaani vältel. Sõprusest kui kehastunud lähedusest (mis pole tingimata perekondlik suhe või intiimne partnerlus) saab oluline patriarhaalsuse ja imperialismi kriitika vorm.
Sama huvitavalt lahatakse Woolfi romaani „Tuletorni juurde“ patriarhaalseid suhteid. Härra Ramsay mõtleb, teeb ja käsib teistelgi teha nii, „nagu peab“, toetudes maskuliinsele intellektile. Mulle näib, et sama kehtib ka Rhysi „Suure mere Sargasso“ meespeategelase3 kohta, kelles tunded ja troopiline keskkond tekitavad ärevust ja ebamugavust. Tema keha jääb Talviste teose viimases peatükis kahjuks varju, kuigi oleks huvitav asetada ta Percivali ja Ramsay kõrvale ja vastandada Antoinette’iga, Jamaica kreoolitariga, kes elab oma kehalisuse ja põliskeskkonnaga harmoonias, kuni abikaasa üleolev patriarhaalne ja imperialistlik suhtumine selle hävitab.
Lummuse tagasitulek
Keha ei ole Talviste käsitluses avatud üksnes teistele kehadele ja keskkonnamõjudele, vaid ka tekstimaailmadele, millest saab kehalise kogemuse osa. Mälu mõtestatakse kehastunud ja sensoorse kogemusena (lk 192). Eriti eredalt tuuakse see välja Rhysi „Suure mere Sargasso“ analüüsis, ilmselt tänu sellele, et romaan on valituist värviküllaseim.4 Näiteks seostub Antoinette’i nimi punase tikandiga, mida mäletavad nii silmad kui ka sõrmed.
Korduvalt kasutab Talviste vikerkaare kujundit: avapeatükis analüüsib autor seda „Tuletorni“ läbiva metafoorina ja viimases peatükis tuleb ta selle juurde tagasi. Võib öelda, et teosel endalgi on vikerkaare kuju ja mitte ainult ülesehituselt: ühes otsas paiknevad kartesiaanlik ratsionaalsus, kehatu intellekt, kristlik-läänelik epistemoloogia ja modernistlik kaanon, teises otsas afektiivne teadmine, kehastumine, materiaalsus, põlismaailmade tunnetus ja afektiivne pööre. Need seosed ei ole aga lineaarsed, vaid põimuvad ja kaarduvad nagu päikesekiired Einsteini teoorias, mis on muide moderniste tugevalt mõjutanud.
Nagu rõhutab autorgi: tegemist on katkematu kaarega, mitte binaarse vastanduse või lõhega (lk 198). Modernsus võib lääneliku narratiivi järgi olla küll kaotanud lumma, kuid ometi kummitab selles teadmine, et kuskil on ka elav põlismaailm (samas).
1 Vt nt Sidney Dobrin. Blue Ecocriticism and the Oceanic Imperative. Routledge, London 2021.
2 Vt nt Enzo Doyen, Amalia Todirascu, Man Made Language Models? Evaluating LLMs’ Perpetuation of Masculine Generics Bias. – arXiv 14. II 2025. https://arxiv.org/abs/2502.10577
3 Romaani võib pidada Charlotte Brontë „Jane Eyre’i“ eellooks.
4 Pean silmas originaali, sest tõlkes on värvid kahjuks tuhmunud.
