Lugemisuuring „Eestlane loeb“ toob selgelt esile selle, mis on neile, kes raamatutega iga päev tegelevad, juba ammu teada: keskealine mees üldiselt raamatuid ei loe. Seepärast pole kirjastustel suuremat mõtet anda välja meestele suunatud lektüüri. Ja see omakorda annab meestele põhjuse veel vähem lugeda.

Mis laadi kirjandus on parasjagu populaarne, muutub ajas. On žanrid või mingit kindlat tüüpi teosed (nt nullindatel memuaarid, nüüd naljaraamatud), mille puhul võib rääkida buumist. Ilmselt võib siia lahtrisse asetada ka nn pätikirjanduse. Raamatupoodide müügiedetabeleist ja laenutusstatistikast ilmneb, et huvi sääraste raamatute vastu on väga suur. Järelikult kõnetavad need ka toda mittelugevat keskealist meest.

Mis see pätikirjandus siis on? Lühidalt: kriminaalse taustaga või muul põhjusel allilma hästi tundva isiku meelelahutuslikus laadis lugu, mis heidab valgust sfäärile, millega puututakse kokku peamiselt krimiuudiste vahendusel. Püüan seda tüüpi kirjandust lähemalt iseloomustada, noppides nüüd juba suureks paisunud komplektist välja neli tuntud teost: Andres Sarapuu „Purelevad koerad. Elulugu, vangla subkultuur, käitumisjuhised, traditsioonide ja hierarhia selgitus“ (2021), Tomas Legranti „Kelmi süda. Kirikuõpetaja pojast rahvusvaheliseks kurjategijaks. Tõsielul põhinev kriminaalromaan“ (2022), Meelis Lao „Vabadusvõitleja, spioon või mafiooso? Memuaarid“ (2024) ja Gert Goršanovi „Kuritegelik raha. Tõsielust inspireeritud romaan“ (2026).

Autorid kuuluvad nähtavasti meeste sekka, kes lugemisele-kirjutamisele pole oma elus liiga palju aega pühendanud (kindlasti on siin pooltoone: Sarapuu räägib, kuidas ta jõudis mõistmiseni, et raamatud on olulised ja hakkas lugema, Lao mainib, et leidis haigevoodis meelerahu ja tervise eest võideldes abi filosoofilist laadi kirjandusest, Legrant sisustas lugemisega vanglaaega). Kuigi kolme loo kirjapanekul on kasutatud välist abi, ei sihi vist kirjanduslikku tippmarki ka Legrant, kes on teinud kõik – audioraamatu sisselugemiseni välja – ise. Legrant on andekas tüüp ja valdab sõna – usun, et tal on kirjutajana suur tulevik.

Miks on need lood üldse kirja pandud? Lao alustas ingliskeelsest raamatust (see kannab pealkirja „The Eastern Godfather“). Esitlusel osutas ta läänemaailma suurele huvile oma ainulaadse loo vastu.¹ Goršanovi teos on ilmsesti saanud inspiratsiooni Lao omast. Loogiline kah – tegu on ikkagi viimaste aastate ühe populaarsema teosega. Võiks öelda, et Goršanovi lugu on Lao „lihtsa mehe variant“. „Olen proovinud väikese panusega suurt tulu teenida ja see näib toimivat. Audioraamat oli lihtsalt üks järjekordsetest sammudest vabaduse suunas. Vabadus elada oma unistuste elu. Kirjutades ja kirjastades on võimalik ära elada. Vaeva tuleb näha,“ on rääkinud Legrant.²

Seega ikkagi ka praktiline kasu. Siit nähtavasti põhjus, miks kolm eelnimetatud teost on autori enda välja antud. Iseasi, kas see on hea valik – kutselise toimetaja puudumine annab tunda. Lao ja Legranti raamatule on iseloomulik seegi, et need katkevad tegevuse pealt. Ka sel on praktiline põhjus: teine osa (Legrantil valmis, Laol valmimas), millele teoses endas igasugune muu viide puudub. Legrant on seejuures hüljanud ka loo jutustamise kronoloogilise printsiibi, mis võimaldab põnevust kahe raamatu vahel ühtlasemalt jaotada, kuid valmistab lugejale ebamugavust.

Andres Sarapuu „Purelevad koerad“ on kirja pannud Lennart Käämer, toimetanud Loone Ots ja selle taga seisab kirjastus Gallus. Teistest mahukam teos astub ansamblist välja ka selle poolest, et siin esineb tugev moraalne sõnum „ära tee seda, mida tegin mina“. See on isiklikest läbielamistest lähtuv õpetuslugu. Teistes teostes näib filosoofilis-moraalne plaan puuduvat, kuigi Legranti teoses esineb hulk elukogemusest siginenud tarkuseteri ja lühimõtisklusi eri teemadel.

Legranti „Kelmi süda“ ja Goršanovi „Kuritegelik raha“ räägivad kahe mehe tumeda loo. Loed, elad või ei ela kaasa ja siis unustad. „Purelevate koerte“ autor Sarapuu on pika osa elust veetnud trellide taga, mistap on loomulik, et ta kirjeldab ennekõike vanglamaailma – sellest raamatust tõuseb kasu kuritegeliku subkultuuri uurijale. Lao „Vabadusvõitleja, spioon või mafiooso?“ lisab poliitilise mõõtme: on võimas intriig, isegi mitu intriigi, kuid korralike memuaaride tarbeks liha luudel liiga hõredalt. Kuna tegelik eesmärk on olnud filmilik lugu, mis veab igat masti lugeja algusest lõpuni kaasa, oleks vahest õigem nimetada raamatut eluloole tuginevaks dokumentaaljutustuseks vms. On hulk teemasid, millest Lao libiseb üle või ei räägi üldse. Kuna neid elulõike või sündmusi, millesse ta klassikalise eluloo kombel sügavalt sisse läheks, on napivõitu, mõjub teos pinnaliselt.

Õigupoolest annab juba kaas kätte võtme Lao raamatule lähenemiseks: n-ö ristiisa poosis istub tugitoolis elegantselt rõivastatud autor, sihvakas käsi toetumas kurikale, tema taga joonistub kurjakuulutavalt välja veripunane rist. Viiteid „Ristiisa“ filmile³ esineb sisuski.

Sama kehtib „Kuritegeliku raha“ puhul: ülespumbatud kiilakas palmide all tumedate päikeseprillide, jämeda sigari ja kullast klotseriga. Kõik on selge. „Purelevate koerte“ kaanel kisklevad must ja valge koer – tugev kujund, mis väljendab autori sisemuses toimuvat karmi heitlust. Ambivalentsem on „Kelmi südame“ kaanekujundus: üksnes avala näoga nägusa noore mehe foto (ega ometi politseifoto?). Kinni hakata pole millestki. Või siis just on …

Neli meest esindavad eri väärtussüsteemi. Kuigi sügaval nõukaajal sündinud Lao kõnnib iseteadvalt oma teel, saab temast bosside boss, kui kasutada raamatus esinevat väljendit. Teda ja Goršanovit ühendab sporditaust. Vaimu­laadilt on Lao paariline Legrant: üks küll armastab ja teine vihkab ülikonda, kuid mõlemad teavad oma väärtust. Kui Goršanov ja Sarapuu hakkasid end teostama 1990. aastatel, siis Legrant on uue aja mees ja teeb tumedaid tegusid arvutiga. Lao oli tegev Venemaal ja ajas äri mitmest rahvusest isikutega, aga tõeliselt rahvusvaheline mees on Legrant, kelle kuritegude jälgi leidub eri riikides Soomest Iisraelini. Erineb ka kohtulik profiil: Legrantil varavastased kuriteod, Sarapuul isikuvastased ja narkokuriteod, Goršanovil ebaseaduslik hangeldamine keelatud kaubaga, Lao puhul on pilt segane, aga sellest võib lugeda juba raamatust.

Huvitav on see, et ükski neljast ei ole pärit kriminaalsest perekonnast. Päris pilvitu polnud lapsepõlv siiski kellelgi: Lao kasvas isata, Legrant kristlasest kasuisaga. Sarapuu ja Goršanovi isal oli alkoholiprobleem ning Goršanovi ja Legranti peres tekitas pidev kolimine lastes ebavajalikke pingeid.

Sarapuu ja Goršanov annavad edasi inimese kasvamise loo. Mõlemad küpsevad ja raiuvad lõpuks läbi kriminaalse elu kütked. Küllap räägib omal viisil kasvamisest ka Legrant, kuigi tema raamatus ei joonistu see nii selgelt välja (on ju tulemas ka teine osa). Laoga on teisiti: mis ka ei juhtu, jätkab ta vanaviisi, balansseerides osavalt lubatu ja lubamatu õrnal piiril ning viljeledes glamuurset eluviisi.

Sarapuu lugu on kõige ausam, teiste puhul esineb vähem või rohkem märke teksti kunstilisest kujundamisest. Sarapuu „Purelevad koerad“ on täis naturalismi, valu ja roppusi. Legrant annab „Kelmi südames“ värvikalt edasi noorema põlvkonna kõnepruuki. Kõige raskem on tõe ja väljamõeldise suhet paika panna tema ja Goršanovi „Kuri­tegeliku raha“ puhul – autor nimetab seda tõsielust tõukuvaks romaaniks, kuid seejuures on ainsana esitanud fotomaterjali (seda oleks oodanud pigem Lao memuaaride puhul).

Pätiraamatud on ses mõttes moodne kirjandus, et nende mõte seisneb delikaatse ja tundliku info paljastamises. Üks asi on rääkida avameelselt oma tegudest ja siseilmast, kuid on ju ka teised inimesed. Mitte kõik (endised) kolleegid, sõbrad, sugulased ei soovi, et tekiks võimalus seostada neid mõne kriminaalse episoodiga vms. Niisiis peab autor arvesse võtma riske ja kaaluma, kellest, mida ja kuidas ta saab rääkida. Vahest ongi just see kõige suurem välja­kutse niisuguse raamatu puhul (eriti keerulises olukorras on 1986. aastal sündinud Legrant).

Üks põhjus, miks kõnealused raamatud rahvale meeldivad, on kindlasti see, et need sõidavad 1990. aastate kriminostalgia laineharjal. Toonane imelik ja metsik aeg erutab laiu masse. Loengud, saated, krimituurid, filmid (viimati Sergei Zjuganovi „Kadunud unistus“) – kõik läheb hästi peale. Veel üks buum?

Neli raamatut täiendavad üksteist kenasti. Lao näitab, mis toimub tipus, Goršanov kõneleb juhukuritegevusest väljaspool Tallinna, Sarapuu karistusest ja Legrant näitab kätte, mis suuna on võtnud kriminaalsus nüüdisajal.

Nii et kui on küsimus, mida võiks lugeda keskealine mees, kes muidu ei loe, siis need raamatud peaksid teda kindlasti huvitama. Meie oma inimeste haaravad lood täis huvitavaid detaile, kiire ja pingutusvaba lugemisamps üheks-kaheks õhtuks. Aga sellele, keda huvitab kurjategija psühholoogia – kohustuslik lugemine.