8. kuni 10. aprillini peeti Tartus Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsi. Kümnetest ettekannetest oli kohalviibijatelgi raske täit ülevaadet saada. Teeme siinkohal lühikese kokkuvõtte konverentsi teravalt aktuaalsetest mälu- ja keskkonnateemalistest aruteludest.

Mälu on tavapäraselt käsitletud eelkõige inimesekeskselt. Mäletamist on mõistetud protsessina, mis seostub individuaalse kogemuse ja narratiivse tähendusloomega. Viimastel aastatel on aga hakatud tähelepanu pöörama mälu materiaalsetele vormidele, mis kujunevad inimeste, keskkonna ja aineliste jälgede koosmõjus. Seesugune nihe toob tähelepanu keskmesse küsimuse, kuidas keskkond ise talletab ja vahendab minevikku ning millisel moel see osaleb mäletamise kujundamises.

„Nimeta teda, kes tahab korrata“

Paneeli „Mälu ja keskkond: vägivaldsete ajalugude keskkonnamõju“¹ lähtepunktiks oli arusaam, et vägivaldsete ajalooseikade mõju ei piirdu üksnes inimkogemusega, vaid ulatub sügavalt keskkonda, kujundades nii selle materiaalseid kui ka ajalis-ruumilisi kihistusi. Ka keskkond talletab ja vahendab ajaloolisi kogemusi. Globaalsed kriisid, sh kliimamuutused ja üha uued sõjad, panevad küsima, kuidas poliitilise vägivalla keskkonnamõjude mäletamine aitab mõtestada keskkonna hävitamist olevikus ning milliseid seoseid loob see varasemate koloniaalsete vägivallavormidega. Eriti teravalt on see küsimus tõstatunud seoses käimasoleva Venemaa agressioonisõjaga Ukrainas, kus keskkonnakahju ei ole enam hajus ega raskesti tajutav, vaid otsene, nähtav ja dokumenteeritav.

Mälu-uuringutes arutletakse praegu mälu dekoloniseerimise üle: domineerivatelt võimukesksetelt narratiividelt nihutatakse fookus seni nähtamatuks jäänud kogemustele impeeriumide, sõdade ja autoritaarsete režiimide mõjualadel. See debatt hõlmab ka keskkonnakahjustuste kriitilist ümbermõtestamist.

Sellest lähtuvalt sõnastas Eneken Laanes paneeli teoreetilise positsiooni: sõja, kolonialismi ja globaalse kapitalismi keskkonnamõjude käsitlemisest ühe üldise „kriisi“ raamistikus ei piisa. Kuigi need protsessid on põimunud, tuleb neid analüütiliselt eritleda säilitamaks poliitiline kriitikavõime olukorras, kus keskkonnahävingul on konkreetsed toimepanijad. Viidates ökotsiidi mõistele, rõhutas Laanes, et sõja kontekstis on oluline nimetada süüdlasi. Ta ilmestas seda seisukohta Ukraina luuletaja Julia Mussakovska Kahhovka tammi õhkimise tekstiga², kus toimunu tagajärgi võrreldakse holodomoriga. Kirjandusteaduslikust vaatepunktist tõstatub siin ka küsimus kunstide vastuhakust amneesiale: „Nimeta teda, kes tahab korrata. / Nimeta, muidu jääd relvituks“.

Ettekandes kutsuti üles käsitlema Nõukogude Liidu tööstus- ja infrastruktuuriprojekte mitte üksnes moderniseerimisena, vaid ekstraktivistliku kolonialismina, mille keskkonnamõjud ulatuvad tänapäeva. See puudutab otseselt ka Eesti, üldse kogu Ida-Euroopa kogemust ning vaidlusi selle üle, kas ja kuidas asetada see siin postkoloniaalsesse raamistikku. Laanes osutas teatud vastumeelsusele postkoloniaalse raamistiku rakendamise suhtes Ukraina ja teiste endiste Nõukogude vabariikide puhul nii globaalse lõuna kui ka Ida-Euroopa teadlaskondades. Esimesed viitavad rassilise mõõtme puudumisele, teised lääne enda ajaloolisele imperialismile. Siinkohal on aga oluline märkida, et niisugune lääne ja Venemaa võrdsustamine hägustab vägivallavormide erinevusi ja tasalülitab käimasoleva sõja kriitika olukorras, kus okupatsioon, elanikkonna ümberasustamine ja seksuaalne vägivald on väga konkreetne tegevus.

Kuidas keha mäletab?

Üks siinkirjutajaist, Aigi Heero, analüüsis Lucia Engombe autobiograafilise teose „Laps nr 95“ (2004)³ näitel Namiibia kodusõja ja Saksa DV ideoloogilise kasvatusprojekti ristumist lapse perspektiivis. Ettekandes näidati, kuidas laps talletab sõjasündmusi üksikute eredate mälupiltidena, mida kutsuvad esile ruum, lõhnad ja helid. Engombe teoses kujuneb lapse vaatepunktist omaette mäluvorm, mis võimaldab vahendada vägivaldseid kogemusi, nagu sõda või nälg, väljaspool täiskasvanutele omaseid ideoloogilisi filtreid ja muudab need üldmõistetavaks.

„Laps nr 95“ on tähelepanuväärne ka selle poolest, et valgustab Saksamaa mälukultuuri varjatumaid kihte: keskendumine üksnes natsionaalsotsialismi kuritegudele on jätnud perifeeriasse Saksa koloniaalajaloo, Ida-Euroopast toodud sunnitööliste ja Gastarbeiter’ite kogemused. Ukraina sõda on neid kihistusi taas aktiveerinud, sh Aafrika-teemalise mälu kriitilisema käsitluse. Ühtlasi osutati ettekandes Saksa DV ambivalentsele solidaarsusprojektile, kus hoolitsus põimus ideoloogilise kontrolliga.

Ettekannetes toodi esile ka niisuguseid mäluvorme, kus keskkond ise toimib talletajana. Teine siinse ülevaate autor, Julia Kuznetski, käsitles vett „vedela arhiivina“. Keskkonnamõju ja vägivald ei avaldu üksiksündmustena, vaid ajas kuhjuvate protsessidena, mis ületavad inimliku kogemuse ja kultuuriliselt organiseeritud mälu piirid. Vesi säilitab setteid ja toksilisust üle põlvkondade, toimib agentse keskkonnana, mis inimesele täielikult ei allu. Näiteks soome kirjaniku Emmi Itäranta romaanis „Vesi mäletab“⁴ on veenappus totalitaarse kontrolli alus, ent samal ajal on vesi see, mis säilitab mälu ka siis, kui inimeste arhiivid on hävitatud.

Iida Turpeineni teoses „Surelikud“⁵ talletavad aga vägivaldse ajaloo jälgi hävinud liikide luud. Meriõhvade skeletid paljastavad, kuidas teadustöö on põimunud võiduavastamise ja võimuga, näiteks Vene impeeriumi ekstraktivistlikus tegevuses Arktikas. Niisugune käsitlus nihutab arhiivi mõistet: see ei põhine valikul ega säilitamisel, vaid ainelisel settimisel.

Ruumid, maastikud ja põlvkonnad

Mälu koondavad ja materialiseerivad ka ruumid ja maastikud. Kadri Tüür kõneles rabast kui mälupaigast Aino Perviku „Kunksmoori“ (1973), Rosa Liksomi „Koloneliproua“ (2017)⁶ ja Lilli Luugi „Ööema“ (2024) näitel. Raba vahendab mälu kehalise ja meelelise kogemuse kaudu, toimides ühtaegu turvalise ja ambivalentse paigana, kus hägustuvad piirid hea ja kurja, kuiva ja märja, turvalise ja hukutava, aga ka keha ja keskkonna, materiaalse ja kujutlusliku vahel. Tüür rõhutas raba võimet talletada minevikku oma ainelistes kihtides ning võimestada eriti naisi, andes neile tagasi teadmised oma perekonnaloost ja võimaluse edasi kanda rabapärimust.

Lisaks käsitleti mälu ajalisust ja edasi­andmist põlvkondadevahelise ning järelmälu kaudu, rõhutades, kuidas traumaatilised ja vägivaldsed kogemused kanduvad edasi ka neile, kes neid otseselt läbi ei olnud elanud, seda sageli just keskkondliku vahendamise kaudu. Sellele keskendus Eva Reinu käsitlus Kanada-Kariibi kirjaniku David Chariandy romaanist „Soucouyant“⁷ (2007). Chariandy teoses kannavad ajaloolise Briti imperialismi jälgi nii Trinidadi nafta ekstraheerimisest rikutud maastik kui ka tegelased, kelle keha kannatab mürgiste ainete mõjul haiguste käes, kuigi nad elavad geograafiliselt kaugel Kanadas. Chariandy näitab ühtpidi, kuidas mürkained kanduvad inimeselt inimesele ning järelmälu toimib kehaliselt, ning teistpidi, kuidas vägivalla jäljed on talletunud endise koloonia mullakihtidesse ka pikki aegu pärast kolonisatsiooni lõppu.

Mälu on niisiis protsess, mis sünnib inimeste ja keskkonna vastastikuses mõjus. Keskkond talletab vägivaldsete sündmuste jäljed viisil, mis ületab individuaalse kogemuse piirid.