Akadeemik Mart Saarma valimine Eesti Teaduste Akadeemia presidendiks ei tähendanud lihtsalt ühe nimevahetuse vormistamist Eesti teaduse esindusinstitutsiooni tipus. See tähendas sisulist suunamuutust. Teaduste akadeemia presidendiks on inimene, kes räägib järjekindlalt mitte ainult teaduse väärikusest, vaid ka selle mõjust majandusele, ühiskonnale ja riigi tulevikule. Mart Saarma jaoks ei ole teadus intellektuaalne klaaspärlimäng, mille ülesanne on iseendas täiuslikkust otsida. Teadus peab sünnitama uut teadmist, aga ka uusi ravimeid, uusi ettevõtteid, uusi tehnoloogiaid ja lõpuks ka uut jõukust.

Saarmale läheb korda, kas teadlaste hääl jõuab poliitikasse, kas ühiskond mõistab teaduse rolli ja kas Eesti liigub oma otsustega õiges või vales suunas. Ta ei rahuldu institutsionaalse väärikusega, kui sellele ei järgne reaalset mõju. Just see teebki temast teaduste akadeemia presidendina erandliku isiksuse. Mart Saarma ei käitu nagu tippametnik, kes täidab esinduslikult talle antud rolli, vaid nagu riigimees, kellel on arusaam, kuhu riik peab liikuma. Seejuures on tema pilk suunatud ka põhjanaabrite poole. Soome kogemus on näidanud, et teaduse, ettevõtluse ja kapitali vahelisi seoseid on võimalik ehitada palju süsteemsemalt, ambitsioonikamalt ja tulemuslikumalt, kui Eestis seni tehtud on. Ta ei varja, et just siin näeb ta üht meie riigi suurimat mahajäämust.

Eestil on Mart Saarmaga teaduste akadeemia presidendina vedanud. Mitte ainult seepärast, et ta on rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane, vaid sellepärast, et ta tahab selles ametis midagi ära teha. Ta tahab, et teaduste akadeemia oleks rohkem kui soliidne Toompeal paiknev institutsioon – intellektuaalselt kaunis ja kõrk. Ta tahab, et see oleks koht, kus sõnastatakse suunaotsinguid, mõjutatakse otsuseid ja kaitstakse teaduspõhist mõtlemist ajal, mil avalikkuses kaldutakse liiga sageli arvamuspõhise lärmi, mitte faktipõhise selguse poole.

Olete olnud Eesti Teaduste Akadeemia president nüüd veidi üle aasta. Mis on olnud selles ametis suurimad erinevused teie varasemate ootuste ja tegelikkuse vahel – nii võimaluste kui ka piirangute mõttes?

Üldiselt oli mul pilt enne ametisse asumist üsna selge, sest juba kandideerimise ajal tuli akadeemia asjad endale väga põhjalikult selgeks teha. Meil toimusid ka esmakordselt akadeemia ajaloos presidendikandidaatide vahelised debatid nii kõigis neljas osakonnas kui ka suures saalis.

Aga mõned üllatused on siiski olnud. Kõigepealt see, kui väike on Eesti Teaduste Akadeemia eelarve võrreldes ootustega, mis ühiskonnal ja poliitikutel akadeemia suhtes on. Meie eelarve on umbes 150 korda väiksem kui Tartu ülikooli oma, aga ühiskonna ootused akadeemiale on vaat et sama kõrged kui Tartu ülikoolile.

Teiseks see, et kuigi akadeemia usaldus ühiskonnas on suur, ei ole Eesti teaduse renomee poliitikute ja ettevõtjate silmis veel kaugeltki seal, kus ta peaks olema. See paistab eriti hästi välja siis, kui vaadata, kui vähe on meil teadusest sündinud süvatehnoloogilist ettevõtlust.

Ja on olnud ka meeldivaid üllatusi. Akadeemia liikmeskond on aktiivne, noorenenud ja ideerikas ning ka kantselei töötab väga aktiivselt ja professionaalselt. Akadeemia eestseisus ja asepresidendid suhtuvad tegemistesse nõudlikult ja ambitsioonikalt. Nii ma ütleksingi, et amet on laias laastus vastanud ootustele, kuid toonud väga teravalt välja Eesti teaduse peamise kitsaskoha: me oskame teadust hästi teha, aga palju halvemini oskame seda ühiskondlikuks ja majanduslikuks jõuks pöörata.

Selles mõttes ei ole ma kompassi kaotanud. Mul on selge plaan, kuhu ma tahan akadeemia viie aasta jooksul viia. Nagu ma väljendasin juba oma inauguratsioonikõnes, peab akadeemia lisaks alusuuringute edendamisele kasvatama oma rolli rakendusteaduse, innovatsiooni ja teaduse ühiskondliku mõju suurendamisel.

Tahan veel rõhutada, et Eesti Teaduste Akadeemia president olgu samal ajal ka tegevteadlane, mitte ainult ametikandja. Minu meelest annab see tema rollile hoopis teise kaalu ja usutavuse. Ma töötan edasi Helsingi ülikoolis ja mul on hea meel, et olen vahepeal saanud mitu uut granti. Nende hulgas on väga mainekas Novo Nordiski fondi innovatsiooniauhind. Pean seda oluliseks mitte ainult isiklikus plaanis, vaid ka sellepärast, et nii saan rääkida teadusest ja selle rakendamisest mitte kõrvaltvaatajana, vaid inimesena, kes ise selles töös jätkuvalt sees on.

Ametisse asudes andsite palju intervjuusid ja sõnastasite oma peamised rõhuasetused. Toome veel kord välja, millised on need kaks-kolm teemat, millele tahate oma ametiajal kõige rohkem mõju avaldada?

Kui ma peaksin need rõhuasetused kokku võtma, siis esiteks on minu jaoks kõige tähtsam Eesti teaduse taseme tõstmine, aga mitte nii, et me mõtleme teadusest ainult ülikoolide ja instituutide sees. Me peame lõpuks väga selgelt aru saama, et teadus sünnib ka ettevõtluses ja et Eesti majandus ei hakka tõusma pelgalt allhankega, vaid originaalsete toodete ja teenustega, mis kasvavad välja teadustulemuste rakendamisest. Kõik rakendatavad teadustulemused ei sünni Eestis, vaid kasutame kogu maailma uurimistulemusi.

Teiseks pean väga tähtsaks akadeemia sidet riigikogu, valitsuse ja ettevõtjatega. Akadeemia ei tohi olla väärikas kõrvaltvaataja, vaid koht, kus olulised teemad arutatakse läbi enne, kui poliitikud teevad halbu või lühinägelikke otsuseid.

Ja kolmandaks pean ma väga vajalikuks uute fondide loomist, mis aitaksid nii teadlastel kui ka iduettevõtetel viia head ideed läbi kõige raskema aja, kui mõte on olemas, aga kapitali veel ei ole. Need kolm teemat olid mul mõttes juba debattide ajal ja esitasin inauguratsioonikõnes ning on ausalt öeldes tänini jäänud samaks.

Olete aastaid rõhutanud teaduse ja tehnosiirde otsest mõju majandusele ja ühiskonnale ning teadusasutuste ja teadlaste rolli selles. Põhjamaades osatakse teadust, ettevõtlust ja kapitali palju paremini kokku viia. Kus on Eesti suurim pudelikael, kas teaduse kvaliteedis, ettevõtjate nõudluses, riigi strateegilises võimekuses või kapitali nappuses?

Ma ei ütleks, et Eesti peamine pudelikael on teaduse kvaliteet. Vastupidi, mitmes valdkonnas on meie teadus täiesti rahvusvahelisel tipptasemel. Probleem on pigem selles, et väga suur osa sellest heast teadusest jääb rakendamata.

Meil on liialt vähe süvatehnoloogilisi ettevõtteid ja kui neid ettevõtteid ei ole, siis ei teki ka tõsist nõudlust teaduse järele. Seepärast on esimene küsimus ikkagi riigi strateegilises võimekuses – kas riik oskab ja tahab kujundada poliitikat, mis soodustab uute teaduspõhiste firmade teket ja olemasolevates ettevõtetes süvatehnoloogiliste projektide käivitamist. Samal ajal peab tunnustama ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse (EIS) rakendusuuringute programmi (RUP), mis on olnud edukas ja peaks kiiresti kasvama. Selle kõrvale tuleb muidugi kapital. Praegu on riigi osa selliste firmade toetamisel endiselt liiga väike ja ka erakapitali on napilt, eriti selles kõige raskemas faasis, kus idee on olemas, aga turuküpsus veel puudub.

Ometi paneksin siiski esimeseks mitte raha, vaid hoiaku ja arusaama. Me ei ole endale veel selgelt teadvustanud, et teadust tehakse ka ettevõtetes, mitte ainult ülikoolides. Ja ülikoolides endis on samuti kultuuriline probleem. Tehnoloogiasiiret ei käsitleta kõikjal veel teaduse loomuliku jätkuna, vaid vahel peaaegu kõrvalise tüütusena. Nii et kui see küsimus väga otse kokku võtta, siis Eesti suurim pudelikael on nõrk teaduspõhise majanduse ökosüsteem tervikuna – puudulik riiklik strateegia, liiga vähe süvatehnoloogiaettevõtteid, vähe kannatlikku kapitali ja endiselt liiga nõrk rakenduskultuur.

Meie tipptasemel teadusjuhid armastavad väga viidata humboldtiaanlikele põhimõtetele, rõhutades akadeemilist vabadust, teaduse autonoomiat ja ülikooli rolli vaimse kultuuri kandjana. Aga millegipärast unustatakse sageli ära teine pool sellest traditsioonist: Wilhelm von Humboldti jaoks ei olnud ülikool pelgalt iseväärtuslik vaimuelu tempel, vaid ka institutsioon, millel on selge vastutus ühiskonna ja riigi ees. Just see mõõde kipub meil alatasa tagaplaanile jääma. Akadeemilist vabadust osatakse kaitsta väga valjult, aga palju vähem tahetakse rääkida sellest, et riigi ülikoolidel ja teadusasutustel on lisaks haridusele ja teadusele ka kolmas ülesanne — innovatsioon. Kui kahe esimese puhul võib Eestis paljuga rahule jääda, siis innovatsiooni vaadatakse rektoraatides endiselt liiga sageli nagu ebamugavat kohustust, mitte loomulikku osa ülikooli missioonist. Ja nii veeretatakse seda edasi nagu kuuma kartulit, ilma et keegi tahaks vastutust võtta.

Kõik maailma juhtivad ülikoolid, mitte ainult Ameerikas, kus see on tavaline, vaid ka Euroopas Skandinaavias ja Suurbritannias, kus Oxford ja Cambridge on viimase kümnendiga oma strateegilise lähenemise innovatsiooni ümber mõtestanud ja panustavad sellesse tugevalt. Meil Eestis aga püsib ikka mingi vaikelu ja tiksumine. Ei juleta või ei taheta võtta selget kohustust riigi, rahva ja meie majanduse ees. Siin on vaja rektoraatides paradigmaatilist nihet innovatsiooni ellu kutsumise suunas, arusaamade muutust, et rakendustesse panustamine ei ole ülikoolile kohustusena veskikivina kaelas, vaid meeletult suur uue kvaliteediloome allikas kogu akadeemilisele ringkonnale. Meie ülikoolid kipuvad siiamaani nägema seal ränkrasket koormat ja kohustust, kus eesrindlikumad Euroopa ülikoolid juba kümnendite eest nägid võimalusi ja potentsiaali.

Eesti on väikese ja kapitalivaese riigina paratamatult valikute ees. Kuidas vältida olukorda, kus vähest ressurssi hajutatakse liiga paljude „oluliste“ tegevuste vahel, selle asemel et ehitada välja mõned tugevad, rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised teadus- ja tehnoloogiasuunad? Kas me peame tegema valikuid?

Jah, me peame valikuid tegema. Väike riik, kellel on piiratud hulk raha, piiratud hulk tipptalente ja piiratud juhtimisvõimekus, ei saa tõsimeeli kujutada ette, et ta on ühtlaselt tugev kõiges. See ei ole strateegia, see on enesepettus. Eesti probleem ei ole ainult kapitali nappus, vaid ka see, et meil on kalduvus pidada väga paljusid asju korraga võrdselt tähtsaks. Nii hajub ressurss ja lõpuks ei teki üheski valdkonnas sellist kriitilist massi, millest sünniks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline teadus, ettevõtlus ja tehnoloogiline võimekus. Üks probleem on ka selles, et kuigi strateegilisel tasandil isegi tunnistatakse valikute tegemise vajalikkust ja need teesid saavad strateegiadokumentidesse ka kirja, siis taktikalisel-operatiivsel tasemel, kus toimub ressursside jagamine ja ka aktiivne lobitegevus, ei juleta või ei taheta olemasolevaid strateegiaid rahaliste otsustega jõustada ja lastakse „mõisa köis lohisema“.

See ei tähenda, et riik peaks üksikule teadlasele hakkama ette kirjutama, mida ta tohib või ei tohi uurida. Teadus peab jääma vabaks. Aga riigil on täielik õigus ja ka kohustus otsustada, milliste tähtsamate suundade arengut ta rahastamise, meetmete ja institutsionaalse toe kaudu eelistab. Kui me peame oluliseks näiteks tehisaru, biotehnoloogiat, tervisetehnoloogiaid või muid süvatehnoloogilisi harusid, siis tulebki sinna luua tugevam teaduslik baas, parem tehnoloogiasiire, tugevamad ettevõtted ja tuua sihipärasem kapital. Muidu me lihtsalt räägime prioriteetidest, aga tegelikult rahastame hajusust.

Teiseks on väga oluline, et me ei tohi segamini ajada akadeemilist vabadust ja strateegilist juhtimist. Instituutide juhtimisprofessionaalsust on vaja kõvasti arendada. Enda laiskust ja ebaprofessionaalsust ei saa segamini ajada akadeemilise vabaduse mõistega. Ideaalis näeb ühe teadusinstitutsiooni juhtimine välja nagu idufirma juhtimine.

Akadeemiline vabadus ja teadusasutuste autonoomsus ei tähenda seda, et riik ei tohiks üldse valikuid teha. Vastupidi – just väike riik peabki tegema teadlikumaid valikuid kui suur riik. Kui me seda ei tee, siis jäämegi olukorda, kus meil on küll head teadlased ja häid tulemusi, aga liiga vähe neid valdkondi, kus Eesti oleks nähtav ka oma rakenduste, patentide, ettevõtete ja ekspordivõimekusega. Valikute tegemata jätmine oleks praegu kõige kallim valik üldse.

Ühele aspektile tahan veel tähelepanu juhtida. Peame endale ausalt tunnistama, et kõiki Eestis sündivaid häid teadustulemusi ei ole võimalik siinsamas lõpuni välja arendada või turule viia. Meie turg on väike, kapitali on vähe ja ka tööstuslik võimekus ei kata kõiki valdkondi. Seepärast peame olema palju aktiivsemad partnerite otsimisel Euroopas, aga ka Ameerika Ühendriikides ja Jaapanis, kus on olemas nii tugevad kõrgtehnoloogilised firmad kui ka vastav arenduskogemus. Mul endal on sellisest koostööst väga positiivne kogemus. Kui teaduslik tulemus on tugev, siis ei tohi jääda kinni mõttesse, et kõik peab tingimata juhtuma ainult Eestis. Vaja on, et siit sündinud teadmine leiaks parima võimaliku rakenduse.

Kui rääkida innovatsioonist rahastamise seisukohast, siis millest on Eestis kõige rohkem puudu: kas varase faasi riskikapitalist, jõukast erakapitalist, ülikoolide professionaalselt juhitud sihtkapitalidest, riigi tellimusest või hoopis oskusest neid vahendeid loogiliselt siduda?

Ma ei arva, et Eestis oleks puudu ainult ühest asjast, näiteks ainult riskikapitalist või ainult riigi tellimusest. Puudu on tervikust. Kõigepealt on meil liiga vähe süvatehnoloogilisi ettevõtteid. Kui neid ettevõtteid on vähe, siis on ka nõudlus teaduse järele väike. Ja kui nõudlus on väike, siis ei teki ka loomulikku survet selleks, et kapital, ülikoolid ja riik hakkaksid samas suunas tööle. See ongi meie põhiprobleem.

Riigi roll peaks siin olema palju suurem, eriti just süvatehnoloogiliste firmade varases kasvatamises. Praegu riigi osa küll kasvab, aga see on endiselt liiga väike. Samal ajal on selge, et ainult riigi rahast ei piisa. Meil on vaja palju rohkem kannatlikku kapitali, mis suudaks kanda ideid üle nn innovatsiooni surmaoru sel kõige raskemal ajal, kui teadustulemus on olemas, aga tooteks või ettevõtteks saamiseni on veel pikk tee minna.

Just sellepärast olen rääkinud ka niisuguse suure fondi loomisest, mis ei oleks lihtsalt järjekordne rahakott, vaid ühendaks kaks asja: investeerimise kõrgtehnoloogilistesse idufirmadesse ja väga innovaatiliste ideede toomise üle surmaoru, laborist toote või teenuseni. Ideaalis peaks sellise fondi maht olema suurusjärgus 200 miljonit eurot.

Tuleb silmas pidada, et raha ei tule ainult Eesti enda allikatest. Nii maailmas kui ka meie lähiriikides on terve rida rahvusvahelisi fonde, kust ka Eesti teadlased ja ettevõtted võiksid palju aktiivsemalt uurimis- ja arendustoetust taotleda. Aga selleks peab see info olema süsteemselt kättesaadav. Minu meelest on siin riigi ametkondadele täiesti praktiline ülesanne koondada vähemalt andmebaas selliste fondide, programmide ja võimaluste kohta, et teadlased ja ettevõtted ei peaks igaüks seda keerulist maastikku omal käel läbi kammima. Teaduste akadeemia võiks põhimõtteliselt sellise registri ka ise koostada, aga meil ei ole selleks praegu piisavaid ressursse. Ütlen seda ka isikliku kogemuse pealt, sest olen ise saanud märkimisväärseid uurimistoetusi USA, Inglismaa ja Skandinaavia maade fondidelt. Need võimalused on olemas, aga nende kasutamine eeldab palju teadlikumat ja aktiivsemat tegutsemist, kui meil seni tavaks on olnud.

Aga ütleksin siiski, et see kõik ei ole veel kogu vastus. Probleem on ka ülikoolide strateegias ja kultuuris. Kui teadustulemuste rakendamine ei ole ülikooli strateegiline eesmärk, siis ei maksa loota, et tehnoloogiasiire hakkab iseenesest hästi tööle. Tehnoloogia­siirde osakonnad peavad olema palju professionaalsemad ja nõudlikumad ning teadlased peavad tundma, et nende loodud ideedel on reaalne rahaline väärtus. Nii et kui see küsimus väga lühidalt kokku võtta, siis Eestis on kõige rohkem puudu oskusest siduda need vahendid loogilisse seosesse – strateegiline riik, professionaalsed ülikoolid, kapital ja rohkem teaduspõhiseid ettevõtteid. Ükshaaval ei päästa meid neist ükski.

2027. aasta riigikogu valimised jäävad teie presidendiaega ja loota on võimaluste avanemist. Kas teaduste akadeemia valmistub selleks juba praegu? Millistes küsimustes tahate sõna võtta?

Jah, ma arvan küll, et teaduste akadeemia peab selleks valmistuma, ja mitte alles valimiste eel viimasel hetkel, vaid juba praegu. Kui akadeemia tahab olla midagi enamat kui lihtsalt väärikas sümbol, siis peab ta suutma astuda ühiskonna ja poliitikute ette selgete, argumenteeritud ja vajaduse korral ka ebamugavate seisukohtadega. Ma ei pea õigeks seda, et teadlased istuvad vaikselt omaette ja ootavad, kuni parteid ise taipavad, mida oleks vaja teha. Enamasti ei taipa või taipavad liiga hilja.

Me oleme juba astunud samme, et kontakt riigikogu ja valitsusega oleks regulaarne, mitte juhuslik. Toimuvad regulaarsed kohtumised riigikogu ja teaduste akadeemia vahel, mida me kutsume „Vaimu ja Võimu debatiks Toompeal“. Oleme koos arutanud tehisaru, Eesti energeetika ja meie tervishoiu probleeme. Kohtumised on toimunud väga heas õhkkonnas ja usun, et neist on ka abi tarkade poliitiliste otsuste tegemisel. Järgmine temaatiline kohtumine, mis toimub selle aasta juunis, on pühendatud innovatsioonile. Seal saavad kõik saadikud otse ja vabalt rääkida ning küsida teadlastelt nende seisukohti. Mul on väga hea meel, et see formaat on tööle läinud. Akadeemia roll ei peaks olema reageerida ainult siis, kui kriis on käes, vaid tuua suured teemad välja varem, enne kui poliitilised otsused lukku lähevad. Selleks oleme kujundanud ka akadeemia komisjone nii, et seal ei oleks ainult akadeemikud, vaid ka ettevõtluse ja vajadusel riigi esindajad. See ongi minu meelest ainus mõistlik viis, kuidas akadeemia saab debatti mõjutada.

Millistes küsimustes peaksime kõige selgemalt sõna võtma? Esiteks teaduse ja innovatsiooni roll Eesti majanduses. Me ei saa enam jätkata nii, et räägime majanduskasvust, aga ei räägi sellest, kust uued konkurentsivõimelised tooted ja teenused tulevad. Teiseks süvatehnoloogilise ettevõtluse kasvatamine ja selleks vajalike fondide, meetmete ja koostöövormide loomine. Kolmandaks teaduspoliitika üldine kvaliteet. Kuidas siduda paremini ülikoolid, ettevõtted ja riik ning kuidas suurendada teaduse kaalu poliitiliste otsuste tegemisel. Ja neljandaks teaduse usaldusväärsus ühiskonnas, sest kui avalik ruum täitub müra, desinformatsiooni ja mugavate pseudotõdedega, siis ei ole lõpuks võimalik teha ka häid poliitilisi otsuseid.

Nii et jah, minu vastus on selge – akadeemia peab 2027. aasta valimiste eel olema sisuline osaline, mitte väärikas pealtvaataja. Kui meil on olemas teadmised, aga me ei vii neid ühiskondlikku debatti, siis oleme ise osa probleemist.

Teaduse usaldusväärsus ühiskonnas ei ole enam enesestmõistetav. Arvamuspõhine pluralism prevaleerib faktipõhisuse üle. Kuidas peaks teaduste akadeemia teie juhtimisel sekkuma olukordades, kus poliitiline debatt või avalikkus satub teadusliku teadmisega selgesse vastuollu?

Teaduse usaldusväärsus ei püsi ühiskonnas enam ammu iseenesest. Formaalset usaldust võib mõõta küllalt kõrgena, aga see ei tähenda, et avalikus ruumis valitseks faktipõhisus. Tegelik probleem on selles, et ühismeedia, poliitilise kasu tagaajamine ja üldine vaidluskultuuri allakäik on loonud olukorra, kus arvamust esitatakse teadmisena ja emotsioon tõstetakse tõendi aseaineks. Siin ei tohi teaduste akadeemia käituda nii, et ta on lihtsalt väärikas pealtvaataja. Akadeemia peab sekkuma rahulikult, aga väga selgelt. Peab ütlema, millal mingi väide on teaduslikult põhjendatud, millal mitte ja peab seda tegema ka siis, kui see ei meeldi poliitikutele, aktivistidele või osale avalikkusest. Olen seda ka varem rõhutanud, et teadus pakub inimkonnale suurte väljakutsetega silmitsi seistes ainsa tee, mis võimaldab leida tegelikke lahendusi, mis põhinevad nähtuste põhjalikul mõistmisel.

Aga sekkumine ei tohi muutuda ülbitsevaks moraliseerimiseks. Platonile viidates võib öelda, et kui tark inimene läheb lolliga vaidlema valel viisil, siis jääb kõrvaltvaatajale mulje, et kaks lolli vaidlevad. Seetõttu peab akadeemia hoidma debati taset – esitama faktid, seletama lahti mehhanismid; näitama, kus on tõelised riskid ja kus on lihtsalt irratsionaalne hirm. Me ei tohi segi ajada teaduslikku tõde ja poliitilist otsust. Poliitiline otsus võib olla väärtusvalik, aga see ei tohi põhineda pseudoteadusel.

Hea näide on GMOde teema. Sellele tehnoloogiale on Euroopas aastakümneid liiga tehtud ilma tõsiseltvõetava teadusliku aluseta. Kui inimene on sordiaretusega muutnud pimesi kümneid või sadu geene, siis peetakse seda loomulikuks. Kui aga muudetakse ühte geeni teadlikult, kontrollitult ja läbipaistvalt, siis käsitletakse seda nagu mingit erilist ohtu. See on absurd. Ja tagajärjeks on see, et Euroopas tehakse väga head teadust, aga rakendused jõuavad põllule Aasias ja Ameerikas. Viimase 30 aastaga pole seal loodusega absoluutselt mitte midagi halba juhtunud, kuigi hirmujuttudega hoiti GMO-rakendused eemal Euroopa põllumaadest.

Mina arvan, et Eesti teadlased peaksid siin palju julgemalt sõna võtma. Kui me laseme pseudoteaduslikel hoiakutel kujundada seadusandlust, siis ei kaitse me loodust ega inimest, vaid karistame teadust, innovatsiooni ja tervet mõistust. Just sellistes küsimustes peab akadeemia olema avalikus ruumis nähtav, järjekindel ja intellektuaalselt kartmatu.

Lõpetuseks. Kui vaatate Eesti teadust ja innovatsiooni aastani 2035, siis milline oleks teie meelest üks otsus või reform, mille tegemata jätmist me kümne aasta pärast kõige rohkem kahetseksime?

Kui ma peaksin nimetama ühe otsuse, mille tegemata jätmist me aastal 2035 kõige rohkem kahetseksime, siis see oleks otsus jätta teadus, kõrgharidus ja innovatsioon endiselt Eesti arengumudeli äärealale. Kui me ka järgmiste valimiste eel ei suuda endale poliitiliselt selgeks teha, et teaduspõhine majandus ei ole mingi lisand olemasolevale mudelile, vaid selle asendus, siis jäämegi vaesemaks, aeglasemaks ja sõltuvamaks kui need riigid, kellega me ennast võrdleme. Küsimus ei ole ainult selles, kas teadusele antakse natuke rohkem raha, vaid selles, kas riik teeb lõpuks väga selge valiku siduda teadus, ettevõtlus ja kapital ühtseks strateegiaks. Kui seda ei tehta, siis jätkub seesama hajumine – head teadlased on olemas, häid ideid on, aga neist ei kasva piisavalt uusi ettevõtteid, patente, ravimeid ega tehnoloogiaid. Minu meelest olekski kõige olulisem reform see, et Eesti otsustaks üles ehitada teaduspõhise majanduse, mitte ainult rääkida sellest. Kui see otsus jääb tegemata, siis seda me kahetseme kümne aasta pärast vägagi.